Ülikooli teaduslaborid on täis inimesi, kes panustavad teadusesse kogu ihu ja hingega, kuid ometi ei satu tähelepanu keskmesse. Ehk viidates ühele selle loo kangelasele – nad on „väiksed, kuid vajalikud mutrid kõigis tegevustes“. Täna parandame selle vea ning toome rambivalgusse ülikooli kaheksa tehnilist töötajat, kelle tööpanusest on sõltunud ja sõltub suuresti eksperimentaalteaduse tulemuslikkus. Lisaks suurele pühendumisele ja rutiinivaba töö nautimisele ühendab neid soov tagasihoidlikuks jääda – nad rõhutavad meeskonnatöö ja koostöö olulisust ja oma tiimi tuge.
Maris Jakobson | Fotod: Karl-Kristjan Nigesen ja erakogud
Merlin Liiv
Geoloogia instituudi kvaternaarigeoloogia osakonna juhtivinsener Merlin Liiv nimetab oma jõudmist Tehnikaülikooli suureks kokkusattumuste rägastikuks, kuid on asjade sellise arenguga väga rahul. „Mu amet ei hõlma ainult valge-kittel-seljas-laboritööd ning MacGyveri-laadset laborimasinate parandamist-hooldust-töölhoidmist, vaid ka välitööd nii merel, järvedel kui ka maismaal. Lisaks loengute pidamine, analüüsitud materjalist saadud andmete interpreteerimine ja teadusartikliteks vormistamine ning uute meetodite õppimine nii Eestis kui ka välismaal ja nende rakendamine TalTechis,“ loetleb Merlin. „Kokku on see ju tegelikult suurepärane, nii saan igast maailmast tükikese.“
Juhtivinseneri ametiposti täidab Merlin oma doktoriõpingutest saati, 2011. aastast. Laboris on tema vastutada orgaanilise aine element- ja isotoopkoostise määramine, lisandumas on vee isotoopide analüüs. „Analüüsin eelkõige materjali, millega tegeleb meie töörühm – järve- ja meresetete orgaanilist ainet, aga ka näiteks mammuti võha ja luude kollageeni,“ selgitab ta. „Ka siis, kui on vaja 200 ja rohkemgi proovi järjest analüüsida, ei ole selles töös rutiini. Alati on võimalus, et midagi läheb n-ö aia taha – seda nii proovide kui ka tehnikaga,“ räägib Merlin.
Üks tema raskemaid ülesandeid on laborimasinate „hingeelu” tundmaõppimine ja nende tööle saamine. „Võib tunduda, et mis see siis ära ei ole – paned proovid ühest otsast sisse ja teisest otsast ilmuvad tulemused,“ ütleb ta ja muigab: „Oleks see vaid nii!“.
Oma seni suurimaks saavutuseks peab Merlin seda, et paar aastat tagasi pani ta koos Tartu Ülikooli isotoobilabori spetsialisti Holar Sepa abiga tööle mass-spektromeetri, et mõõta orgaanilise aine isotoopkoostist, mille võimekus tol ajal TalTechis puudus. „Juba selle uue meetodi kasutuselevõtt suurendab geoloogia instituudi töörühmade metoodika ja teadmiste pagasit,“ toob ta välja.
Ruttar Teär
Kuressaare kolledži väikelaevaehituse kompetentsikeskuse laborite peaspetsialist Ruttar Teär ütleb, et on üpris pisike, kuid vajalik mutter kõigis tegevustes. Ja neid tal juba jagub!
TalTechi tööle kandideerima ärgitas Ruttarit tema eelkäija Madis Salumaa. „Ta nägi minus midagi, mina nägin aga võimalust pea ees tundmatusse hüpata,“ meenutab ta. „Lisaks kõigele muule – kui tihti avaneb võimalus teha tööd, mida keegi teine ei tee?“ Kuigi vaid mõne aastaga on Ruttarist saanud laborite peaspetsialist, tunnistab ta, et karjääri tegemine teda ei huvita. „Tahan vaid teha tööd, milles on võimalik omandada uusi oskusi ja teadmisi ning mis pakub mulle rõõmu.“
Laborite peaspetsialisti töösse mahuvad toimimisriskide ja protsesside analüüs ja parendamine, laborite tehnilise korrasolu tagamine, katseseadmete ning materjalide hankimine ja haldamine, teisalt ka osalemine teadus- ja arendustegevuses ning teadmussiirdes. „Eks ma selline endast targemate inimeste heade mõtete füüsiline elluviija olen,“ muigab Ruttar.
Töö on igal hetkel erinev ja eriline: ükski projekt pole sama mis teine, ükski probleem üldjuhul samal kujul ei kordu ning universaalsed lahendused on pigem unistus. Põnevusest särama paneb Ruttari silmad aga mudelkatsete tehniline ettevalmistamine ja läbiviimine.
Mees ise naerab, et tema peamised töövahendid on kaks paksu nahaga kätt ja sassis juustega pea. „Kõige erilisem töövahend on muidugi 60 meetrit pikk, 5 meetrit lai ja 3 meetrit sügav mudelkatse bassein,“ täiendab ta. Kolleegid kutsuvadki Ruttarit basseinipoisiks, sest seal on ta kogu oma südame ja hingega.
Olga Pihl
TalTechi 2021. aasta parimaks valitud arendustöö, mis uuris põlevkivi ja teiste orgaaniliste materjalide koostöötlemist ning saadavate produktide omadusi, sündis Virumaa kolledži põlevkivi kompetentsikeskuse laboris, mida aastast 2015 juhib Olga Pihl.
Täpsemalt on tegemist kütuste tehnoloogia teadus- ja katselaboriga, aga nimi ei ütle veel kõike. „Töötame põlevkivi, ravimite, tuulikulabade, loomakasvatusjäätmete, kivisöe, joogivee ja olmejäätmetega ning aitame ettevõtteid ebatavaliste analüüsidega – mõnikord tulevad nad välja lahenduse või ideega, mida nad paluvad meil kontrollida,“ tutvustab Olga.
Projektide või rutiinsete analüüside korrektne läbiviimine on meeskonnatöö, milles osalevad teadlased, insenerid, laborandid. „Edu tuleneb aga armastusest selle vastu, millega tegeled, vastastikusest austusest ja abistamisest,“ tõdeb laborimeeskonna juht. „Loomulikult pole sugugi viimasel kohal ka vastutus tähtaegadest kinni pidamise ning eelkõige tulemuste eest.“
Olga enda tööalast arengut kroonib tänavu kaitstud doktoritöö „Eesti põlevkivi ja polümeerjäätmete koospürolüüs“, esimene TalTechi Virumaa kolledžis kaitstud doktoritöö üldse. Eriline oli ka see, et teadlane uuris Eesti põlevkivi pürolüüsi erinevate jäätmepolümeeride seguga, mitte ainult ühte-kahte polümeeri.
Polümeerjäätmete ringlussevõtu probleemiga tegelemine Olga juhitavas laboris jätkub, plaanis on uurida võimalust saada pürolüüsiõlist uusi keemiatooteid. Samuti kavatsetakse läbi viia kaheastmelise pürolüüsi katseid. Ainest uuteks teadussaavutusteks ja doktoritöödeks tundub siin jaguvat küllaga.
Priit Roosipuu
Infotehnoloogia teaduskonna Thomas Johann Seebecki elektroonikainstituudi sidelahenduste arendaja Priit Roosipuu nimetab end rahutuks tüübiks, kes tahab kiiresti ja palju teha. Tal on motivatsiooni. Ning see määrab lõpuks, kas oled valitud erialal ekspert või mitte.
Õppetöö ehk loengute, harjutustundide ja praktikumide ning lõputööde juhendamise kõrval on Priit pidevalt kaasatud 3–4 teadusprojekti, kus ta on tegev sidelahenduste osas. Ehk kõikide erinevate sidevõrkude ja side vajaduste arendamisel, et projektides vajalikud seadmed/andurid saaksid ühenduse teiste seadmete/serveritega.
Praegu on tema suurim väljakutse akadeemilise 5G mobiilsidevõrgu käimasaamine TalTechi kampuses ning selle kasutamine teadusprojektides. Ta ütleb, et koos hea kaastöötaja Margus Rohtlaga peaks see ka edukalt saavutatav olema.
Tehnikaülikoolis on Priit n-ö teisel ringil. Pärast Inglismaal Essexi ülikoolis magistrikraadi omandamist naases ta siia doktorantuuri ning asus tudengitele andma sideseadmete loenguid, käies samal ajal ka erasektoris tööl. Rahvusvaheline karjäär erasektoris viis ta nii Lähis-Itta kui ka Aafrika riikidesse Kongosse ja Angolasse. Koostöös välispartneritega tekkis ligipääs Inglismaal Vodafone’ile mobiilside erilahenduste planeerimisele (sh autotehased, staadionid jne) ning Saudi Araabia naftafirmale Saudi Aramco mobiilside võrkude planeerimine õlitehastesse ning maa-alustesse kütusehoidlatesse.
Ajapuudusel lõpetas Priit õpetamise. Uuesti TalTechi jõudis ta aga neli aastat tagasi, kui Thomas Johann Seebecki elektroonikainstituudi direktor Laur Lemendik pakkus võimalust mobiilsidet õpetada ning ka teadusprojektides osaleda. Priit on selle võimaluse üle tänulik, rõhutades samas suurema koostöö tähtsust. „Üksi oled teinekord kinni oma ideedes, ei näe olukordi teise nurga alt. Aga erinev perspektiiv on väga oluline, et midagi uut ja innovaatilist saavutada,“ tõdeb ta.
Atanas Katerski
Praeguseks pea 20 aastat Tallinna Tehnikaülikoolis praktiseerinud ja siin ka oma doktoritöö kaitsnud Atanas Katerski tuli TalTechi keemikuna, aga sai siin töötades üsna varsti aru, et tema erialal on keemia tihedalt seotud füüsika ja materjaliteadustega.
Materjali- ja keskkonnatehnoloogia instituudi keemiliste kiletehnoloogiate teaduslabori teaduri Atanas Parashkevov Katerski juured on Bulgaarias. Ta sai magistrikraadi Sofia Keemilise Tehnoloogia ja Metallurgia Ülikoolist, uurides laserstimuleeritud keemilise sadestumise seadmete optilisi ja energeetilisi omadusi. Bulgaaria Teaduste Akadeemia üldise ja orgaanilise keemia instituudis töötades tutvus ta aga ühel teaduskonverentsil Tallinna Tehnikaülikooli teadlastega ning sai teavet siin algama pidanud ELi teadusprogrammist. Nii otsustas ta teha elus kannapöörde ja tuli 2003. aastal Eestisse, et uurida keemilistel meetoditel loodavaid õhukesi kilesid ja nende kasutamise võimalikkust päikesepatareidel.
Kõik viimase kümnendi teadusprojektid, kus Atanas Katerski osalenud või osalemas, on seotud metalloksiididel põhinevate nanomaterjalide (näiteks ZnO) kasutamisega uue põlvkonna päikesepatareidel. Ühena on praegu käsil töö, et leida üliõhukesed antimon-kalkogeniidkiled, millest võiks toota poolläbipaistvaid päikeseelemente ja mida saaks kasutada näiteks elektrit tootvates akendes.
„Jah, töö võtab sinult kogu aja, ka puhkepäevad. See protsess on aga väga huvitav, sest inimloomuses on ju pidevalt huvi tunda teemade vastu, mida ta ei tunne, avastada ja uurida seni teadmata valdkondi,“ kõneleb Atanas. „Pealegi on ju lootus, et meie töö viljad jõuavad kunagi ka praktilisse ellu, et me tegutseme inimkonna parema tuleviku hüvanguks,“ lisab ta.
Oliver Järvik
Inseneriteaduskonna kütuse ja õhuemissioonide analüüsi teadus- ja katselaboris mitut ametit pidav Oliver Järvik ütleb, et tihti töötavad ülikoolis fanaatikud, kellele töö võrdub hobiga. Need sümptomid on ka temal. Juba tudengipõlves alustas ta Tehnikaülikoolis insenerina, seejärel on olnud ametis assistendi, teaduri ja alates 2012. aastast vanemteadurina. Praegu on Oliver uurimisrühma juht, labori juht ja programmijuht.
„Üks ülikooli eeliseid on see, et siin on võimalik töötada nii, et rutiini ei teki,“ lausub ta. „Tegelen tudengitega, olen programmijuht, suhtlen erinevate ettevõtetega ehk juhin ja täidan projekte, juhendan doktorante, annan loenguid. Mõnikord jõuan ka laborisse, kus teen mõõtmisi ja katseid. Tegelen mõõtmistega ka väljaspool ülikooli. Vahel juhtub, et pean ka analüüsiseadmeid remontima.“ Valdkonnadki, millega ta tegeleb, on erinevad: veepuhastus, õhuemissioonide mõõtmised, ainete füüsikalis-keemiliste omaduste määramine ja termiline analüüs.
Oliver tunnistab, et tal on probleeme „ei“ ütlemisega. Sellest tingituna peab ta end jagama mitme tegevuse vahel ning tihti juhtub, et seetõttu nihkuvad tähtajad või raskeneb teemasse süvitsi minek. „Üsna tavaline on ka see, et „kohe“ on kahe või kolme tunni pärast. Õnneks aitab mind vabandada uskumus, et „ah, see ju teadlane ja need ongi aeglased“.“
Viimase aja suurematest töödest meenub Oliverile esimesena põlevkivituhkade ohtlikkuse uuring, mis valmis Tehnikaülikooli energiatehnoloogia instituudi ja Tartu Ülikooli geoloogia osakonna koostöös. „Praegu võiks seda uuringut nimetada „Põlevkivituhkade ohutuse uuringuks”, kuna selle tulemusena arvati põlevkivituhk ohtlike jäätmete hulgast välja,“ lausub ta. „Nüüd ei saagi keegi küsida, et mis teil seal Eestis toimub?!“
Ka ees ootavad põnevad ülesanded. „Väljakutse saab kindlasti olema 2023. aastal algavas rühmagrandis seatud eesmärk leida ja karakteriseerida sulamissoojusel põhinevates energiasalvestites kasutamiseks sobivaid ioonseid vedelikke,“ ütleb Oliver.
Oma töös puutub ta väga palju kokku ka „paberimäärimisega“. „Need bürokraatia tekitatud tööülesanded ei ole üldiselt keerulised, kuid on tihti äärmiselt tüütud ja loogiliselt mõtlevale inimesele mõistetamatud või ebavajalikud,“ nendib mees.
Deniss Karai
IT-teaduskonna tervisetehnoloogiate instituuti insenerina tööle asudes oli Deniss Karai vaid viis aastat arvutit kasutanud. Kuid huvi biomeditsiinitehnika valdkonna vastu tegi temast (au)hinnatud arendaja ja ideede teostaja, kes on valdkonda panustanud juba üle paarikümne aasta.
Denissi töö sisu on teadlaste ja klinitsistide pakutud hüpoteeside kontrolliks vajalik raud- ja tarkvara. „Kui hüpotees osutus tõeseks ning on olemas huvi ja ressursid edasiseks arenduseks, tuleb koostöös elektroonikatööstusega arendada ka seade,“ selgitab ta.
Amet, mis eeldab ka sisendi andmist teadusartiklite jaoks ning tudengite laboratoorsete tööde juhendamist, nõuab teadmisi ja oskusi väga erinevatest valdkondadest. Õnneks on Denissil ette näidata kraad nii meditsiinitehnika ja -füüsika kui ka elektroonika ja telekommunikatsiooni erialal – mõlemad saadud Tallinna Tehnikaülikoolist.
Üks tema viimatisi projekte oli osalemine neeruasendusravi reaalajamonitori tehnoloogia arenduses. „Tegelesin sensori arendusega, katsetamisega, kalibreerimisega ja andmehõive tarkvara loomisega,“ lausub insener. „Süsteem on väga tundlik paljude muutujate suhtes ning oli väga keeruline väljakutse leida sobiv konfiguratsioon ja töörežiim,“ räägib mees.
Terve oma tööelu Tehnikaülikoolis tegutsenud Deniss ütleb, et suurim tunnustus tehtud tööle oleks see, kui teadustöö käigus valminud prototüüp läbiks 2–3 iteratsiooniga (väikseim võimalik töötsükkel, mille jooksul toodetakse töötav tarkvara) arenduse elektroonikaettevõttes ning idee jõuaks koostöös partnerettevõttega turule. Praegu ta seda kõige suuremat tänu veel saanud pole, kuid see on miski, mille poole pidevalt püüelda ja mis motiveerib.
Veljo Sinivee
Noore poisina kosmoseteemalisest ulmefilmist alguse saanud huvi tehnika vastu on küberneetika instituudi füüsika osakonna inseneri Veljo Sinivee karjääri juhtinud nii, et nüüd panustab ta muu hulgas ka ise kosmose uurimisse. Kolleegide poolt MacGyveriks tituleeritud mees tunnistab, et teda kannustavad seda tööd tegema hasart vigade leidmisel ning mõnus enesetunne, kui see juhtub. Samas teab ta kogemusest, mis on enamiku vigade taga. Vihjeks tema seletus elektroonikast: „Elektroonika on teadus kontaktidest. Eriti just halbadest kontaktidest.“
Elektroonika on alati olnud Veljo kirg ja hobi, olgu esimesteks näideteks keskkooli ajal ehitatud televiisor või juhtmevabad kõrvaklapid – aasta oli siis 1978!
Tehnikaülikoolis töötab ta juba esimesest kursusest saati. „Meie füüsika lektor kutsus huvilisi toonase füüsika kateedri uurimislaborisse appi. Läksingi asja uurima ja töötan samal kohal tänase päevani,“ tõdeb ta. Meest kannustab nii remondi- kui ka disainiülesannete puhul sportlik hasart. „On väga meeldiv, kui õnnestub mingi ehitatava seadme mikrokontrolleri hallile ränikristallile suruda peale veel üks tegevus, mida ehk tavaliselt ei saa... Aga kui natuke mõelda, siis saab ikka!“ ütleb Veljo. Suure rõõmu toovad eriti nutikad ja „kastist välja“ stiilis lahendused. Näiteks kui ultraheliseade, mille uus generaatoriplaat oleks maksnud kümneid tuhandeid eurosid, õnnestub parandada töölaua sahtlis vedelenud kondensaatoriga.
Oma teadussaavutuste esitlemisel toob ta välja professor Talis Bachmanni idee alusel sündinud osavusmängu pikalt haiglavoodis lebanud inimeste motoorika taastamiseks ning Eesti kirikute sisekliima kontrollseadme loomise projekti. Aga tal on olnud au osaleda ka Tehnikaülikooli kuupsatelliitide Koidu ja Hämariku toiteosa arenduses ja disainis. Ta ise ütleb selle kohta, et „on möödunud aastate jooksul oluliselt parandanud oma oskusi juhtmete ühendamisel”. Kuid rõõm vastust Maa orbiidilt kuuldes oli suur. „Nagu mu kolleeg ütles: „Saad aru – sa tegid vidina, mis lendas kosmosesse ja ta tegelikult ka töötab!“ Ja töötab tänaseni.“
