Samal ajal kui osa inimesi märkab aastaaegu pühade ja rehvivahetuste järgi, jälgib teine osa looduse kulgu ja päeva pikkust ning paneb tähele õitsemist, säutsumist ja suminat. Kuressaare kolledži lektor ja meretehnika programmijuht Liina Tabri kuulub nende teiste hulka ja jagab oma mõtteid ja kogemusi looduse rütmis elamise ja elurikkuse jälgimise teemal. Aprillis on „Roheliste teemakuude“ fookuses elurikkus ning kutsume kõiki enda ümber olevat loodust märkama ja seda hoidma.
Millised on sinu igapäevased suhted ümbritseva loodusega?
Minu jaoks ei ole loodus midagi eraldiseisvat, vaid igapäevane elukeskkond, milles ma liigun, töötan ja elan. Maal elades on see side ka vahetum ja tugevam – loodus ei ole midagi, kuhu peab eraldi minema, vaid ta on kogu aeg kohal, vahel lausa “tuleb tuppa kätte”.
Olen elanud nüüd juba üle 10 aasta keset metsa ja see on saanud nii loomulikuks osaks minu elust, et ei kujutaks enam ette elamist linnas kortermaja viiendal korrusel nagu kunagi varem. Kevadine linnulaul, tuulesahin mändide latvades ning metsmaasikad ja mustikad maja kõrval on osa igapäevast. See annab teistsuguse rahu ja rütmi – oled rohkem kooskõlas aastaaegade ja looduse muutustega.
Mida sa sellest saad, et hoiad tähelepanu ennast ümbritseval loodusel ja selle muutumisel?
See paneb mind tajuma loodust kui elavat ja ajas muutuvat süsteemi, mitte midagi staatilist. Kui jälgid muutusi ajas, tekib parem arusaam nii nende toimimisest kui ka haavatavusest. Elurikkus ei ole minu jaoks ainult looduse omadus – see on ka meie elukvaliteedi, vaimse tasakaalu ja keskkonnaga kohanemise võime küsimus. Seetõttu on loodushoid minu jaoks igapäevane praktika, mitte eraldi tegevus või kampaania.
Paljud põhjendavad looduses mittekäimist ebamugavusega – kehv ilm, ebamugav, putukad, pori ja teised inimesed ajavad tuju ära. Kuidas sina nendega toime tuled?
Loodus ei peagi alati mugav olema. Ebamugavus kuulub päris keskkonna juurde ja sageli on see hoopis märk sellest, et oled kohal, mitte ei tarbi loodust mugavuspaketina. Minu hobiks on jooksmine ja kui tahad kiiresti joosta, siis ei saa halb ilm olla treenimisel takistuseks – sama loogika kehtib ka looduses olemise kohta. Küsimus on pigem hoiakus: kas ma lähen välja selleks, et tingimused oleksid ideaalsed, või selleks, et olla loodusega päriselt kontaktis.
Anna üks hea nõu neile, kes märkavad taimi vaid lille- või köögiviljapoes, loomi vaid lemmikloomadena ja putukaid millenagi, mida tuleb tõrjuda.
Alusta märkamisest. Vali üks konkreetne koht – näiteks oma kodutänav või lähim roheala – ja püüa aru saada, millised liigid seal esinevad ja kuidas nad omavahel seotud on. Kui tekib arusaam, et iga liik täidab mingit rolli ja tegemist on toimiva süsteemiga, mitte juhuslike elementidega, muutub ka suhtumine.
Loodushoid ei alga suurtest loosungitest, vaid igapäevasest tähelepanust ja väikestest valikutest. Kui tahame, et meie linnad ja maastikud oleksid elamisväärsed, peame hoidma mitte ainult rohelist pinda, vaid ka selle sisulist elurikkust – sest just see määrab, kui hästi need keskkonnad meid tegelikult toetavad.