Mare Roosilehte teavad ülikoolis ilmselt kõik, kes Virumaa Kolledžiga asju ajanud. Õpetajaharidusega, alati positiivne ja naerusuine Roosileht on Kohtla-Järvel sündinud ja üles kasvanud. Ta on enam kui veerandsada aastat Virumaa Kolledžis ja selle eelkäijas Virumaa Kõrgkoolis töötanud ning endiselt väsimatu: piirkonna patrioot ning tulihingeline insenerihariduse populariseerija ja eestluse eestvedaja. Siin õpetajana tööd alustanud Roosileht on alates 1. septembrist kolledži direktor.

Küsis: Mari Öö Sarv | Fotod: Heiki Laan

Kas Virumaa Kolledži juhtimine oli Sinu jaoks unistus ja siht või pakutud võimalus ja otsus?

Kindlasti ei olnud direktori ametikoht eesmärk omaette.

Mul on olnud õnn teha kõike seda, mis mind huvitab, ja mul pole kunagi olnud juhtide poolt takistusi, teisalt on mul olnud selja taga hästi tugev meeskond.

Olen siin alustanud õpetajana, olnud assistent, lektor, lektoraadi juhataja, reaalainete keskuse juhataja, seejärel asusin tööle arendusdirektorina… Ilmselt on juhid märganud, et saan ülesannetega hakkama ja mul on perspektiivi, nii on mulle järjest pakutud erinevaid ametikohti. Arendusdirektorina sain ma tegelikult teha kõike, mida soovisin. Mulle on suur au, et nüüd usaldati mulle direktori ametikoht.

Muidugi tuli nüüd otsustada, kas jätkata arendusdirektorina või võtta vastu direktori ametikoht, mis toob kaasa palju rohkem kohustusi ja vastutust nii kolleegide, ülikooli kui ka tegelikult laiemalt, ühiskonna ees. Kaalusin, et kui ütlen ei, tuleb inimene väljastpoolt, kes ei tunne süsteemi, inimesi, ega olusid, kui aga ütlen jah, lisandub mu niigi suurele töökoormusele väga palju ülesandeid ja vastutust. Mulle oli hästi oluline, et kolleegid toetasid mind ja ütlesid, et näeksid hea meelega mind kolledži juhina.

Lisaks vastutusele ja koormusele sain juurde otseliini ülikooli juhtkonnani ja kõneisiku rolli Eesti piires – otsustusahel mu ideede osas läks ehk natuke lühemaks.

Oled elupõline kohtlajärvelane, kui ülikooliaastad kõrvale jätta. Mis ankur see on, mis siin nii tugevalt hoiab?

Olen jah siin sündinud ja kasvanud. Pärast ülikooli kasutasin võimalust, et sain heade tulemuste tõttu ise valida, kuhu tööle minna, ja valisin Leisi gümnaasiumi Saaremaal. Minu vanemad on saarlased, kes kolisid Kohtla-Järvele ja lapsest peale oli mu eluunistus luua pere Saaremaal. Seal ongi sündinud minu esimene poeg. Abikaasa töö tõttu tulime aga tagasi mandrile, esmalt Tallinnasse ja siis Kohtla-Järvele. Olen vahel küll mõelnud, mis oleks minust saanud, kui oleksin Saaremaale jäänud, aga seda me ei tea ja ma ei kahetse tehtud otsuseid.

Ankruks aga on esiteks kõik need võimalused, mis mul siin on olnud. Ma isegi ei kujuta ette, missugune muu amet või koht pakuks mulle sama palju väljakutseid, võimalusi ja rahuldust, kui on olnud Virumaa Kolledžis. Ja teiseks inimesed: meil on tohutult kokkuhoidev meeskond, kolleegid tulevad algatustega rõõmuga kaasa ja naudivad saavutatud tulemusi.

Kõik see hoiabki mind siin. Pojad on mulle ka öelnud, et ema, mis sul viga, sul on nii huvitav töö! Eks see paistab välja, et ma naudin seda. Nii et miks ma peaksingi otsima midagi muud?

Mulle on jäänud ka mulje, et Sa oled Virumaa patrioot; et Sa valutad südant mitte ainult teaduse populariseerimise ja kolledži käekäigu, vaid kogu piirkonna pärast.

Ma valutan südant kõige pärast, mis on mulle oluline ja mis on minu ümber. Kui ma elaksin praegu Saaremaal, siis valutaksin südant sealse piirkonna pärast. Minu jaoks lähedased inimesed, olukorrad, sündmused kõnetavad mind kõik, ma ei jää ükskõikseks ja kui mul on võimalik kuidagi probleemide lahendamisel kaasa aidata, siis ma aitan.

Kui ma soovin, et kolledžisse tuleksid edukad, ettevõtlikud, keelt oskavad noored, siis ega nad tühjalt kohalt tule – kõik on ju omavahel seotud. Kolledžist saavad ettevõtted oma spetsialistid, kes peavad olema heade erialaste teadmiste ja sotsiaalsete oskustega, meie saame oma õppurid aga ümberkaudsetest koolidest ja kui tahame saada paremaid tudengeid, peab koolides olema parem haridus…

Panustame omalt poolt keeleõppega, oleme loomas siia Narva eesti keele maja üksust, et Kohtla-Järvel oleks koht, kus saab käia eesti keeles suhtlemas. Ning kui Eesti Energias olid tulemas suured muutused, valmistasime kiiresti ette täienduskoolituskavad, et inimesed, keda ohustab koondamine või kes juba on koondatud, saaksid kas oma lähedases või mõnes teises valdkonnas teadmisi täiendada ja oleksid jälle tööjõuturul konkurentsivõimelised. See ongi meie eesmärk: olla piirkonna inimeste jaoks kohal, olla paindlik, et inimesed tunnetaksid: ülikool on siin.

Eks esialgu tundus paljudele, et kui põhitöö on loengute ja praktikumide läbiviimine – ja tegelikult ju ongi –, siis miks tuleb millegi muuga tegelda. Ühiskonna teenimise pool oli meil varju jäänud. Nüüd on sellest saanud meie tugevus ning Virumaa Kolledžil on piirkonnas väga oluline roll.

Alates 2009. aastast on Sinu projektid Virumaa Kolledžit arendanud ligi seitsme miljoni euro eest. Nimeta mõned suuremad asjad, mis selle seitsme miljoni eest tehtud on.

Põlevkivi Kompetentsikeskus! Hoone ehitus, laboriseadmed, arendus- ja uurimistöö, mis seal tehakse ehk inimeste tööjõukulu; lisaks kõik kolledži laborid. Kõik meie erialad eeldavad laboribaasi, meil pole ühtegi sellist spetsialiseerumist, kus saaks hakkama lihtsalt tühja auditooriumiga, ja pea kõik seadmed on projektirahade abil hangitud. Lisaks lift, et liikumispuudega inimesed pääseksid teadmistele ligi. Ka teaduse ja tehnika valdkonna populariseerimiseks kooliõpilaste seas oleme teinud mitu mahukat pikaajalist projekti.

Elu on näidanud, et kui midagi väga soovida, on kõik võimalik. Kui mul mingi mõte peas keerlema hakkab, siis tuleb vaid mõelda, milleks ja kellele seda vaja on, ning otsida võimalusi plaanide teostamiseks. Vaja on vaid head ideed ja väga suurt soovi seda realiseerida, raha leidub maailmas piisavalt. Mul on juhtunud, et olen kirjutanud korraga kolm projektitaotlust mõttega, et ehk vähemalt üks ikka saab toetust. Ja kui siis avan järjest kolm positiivset vastust, ei tea, kas nutta või naerda. Tegimegi kõik kolm ära, õnneks projektimeeskonnad olid erinevad.

Mis on praegu Virumaa suurimad mured, millele Sina saad kolledži direktorina lahendusi pakkuda?

Meil on kaks olulist eesmärki, mis on omavahel seotud. Üks on see, et kolledž peab hakkama rohkem teadusega tegelema. Prioriteet nr 1 on kütuste ja põlevkivikeemia ja üldisemalt keemia valdkond, paralleelselt tegeleme innovatsiooni- ja arendustegevusega ka telemaatika (IT), mehaanika ja energeetika valdkondades. Tahame teha rohkem koostööd ettevõtetega, viia nende jaoks läbi rakendusuuringuid või arendada ühiseid koostööprojekte.

Teine väljakutse on inimesed: vajame teaduspotentsiaaliga inimesi. Esiteks peame olemasolevatel vähendama kontaktõppekoormust, et jääks rohkem aega teadus- ja arendustegevuseks, kuid vajame ka õppejõududele järelkasvu ning peame välja arendama teadusrahastuse taotlemise võimekuse.

Ida-Virumaa üks probleeme on see, et millegipärast arvatakse, et Eesti lõppeb enne Purtse jõge ära. Eestikeelne haridus on oluline ka siin ja ma ei mõista, miks meie piirkonna kohta käivaid otsuseid teevad inimesed, kes ei tunne kohalikke olusid ning millegipärast arvavad, et siinsed noored ei saa eesti keele õppimisega hakkama. Nad ei saagi hakkama saada, kui neisse ei usuta! Eesti keele õpe ja piirkonna eestimeelsemaks tegemine on üks meie missioone – mina usun nendesse inimestesse, ma kohtun nendega iga päev ja tean, et nad saavad hakkama!

Ida-Virumaal on muide väga hea haridus, siia võiks tulla rohkem noori üle Eesti õppima nii gümnaasiumidesse, kutseharidusse kui ka meie Virumaa Kolledžisse. Praegu tuleb mujalt Eestist 35% kolledži õppuritest, aga võiks veelgi rohkem tulla. Kui meie tudengid lähevad ettevõttesse tööle, teevad nad seal väga kiiresti karjääri. Aga selleks on vaja lisaks erialastele teadmistele väga häid sotsiaalseid oskusi ja kolme keelt: eesti, vene ja inglise.

Kirjelda Virumaa Kolledžit 30 aasta pärast.

(Mõtleb hoolega läbi iga sõna ja sõnastab hästi aeglaselt:) Kohtla-Järve on ülikoolilinn, siin antakse parimat rakenduslikku kõrgharidust tehnikavaldkonnas üle Eesti, siin on väga heal tasemel teadustegevus, millesse on kaasatud nii kolledži töötajad, tudengid kui ka ettevõtete spetsialistid, tegemist on rakendusteadusega, millel on suur väärtus nii ettevõtete kui ka Eesti majanduse jaoks laiemalt. Kindlasti on kolledžil väga oluline roll Eesti kõrgharidusmaastikul ja kui rahvusvahelistes ülikoolides mõeldakse Eesti rakendusliku teaduse või kõrghariduse peale, siis esimesena tuleb pähe Virumaa Kolledž. Meil on palju rahvusvahelisi töötajaid, tudengeid ja koostööprojekte. Ehk on kolledži asemel Virumaal ülikool. Unistama peab suurelt!

Tunnustusi oled viimase 7–8 aastal saanud nii ülikoolilt kui Virumaalt. Keda või mida Sa ise oma saavutuste juures kõige rohkem tunnustad – kes on Su tagala, kelleta Sa poleks siin, kus praegu oled?

Kindlalt meeskond! Meil on hästi ühtne ja tugev meeskond, kaasa tuleb ka järjest rohkem üliõpilasi. Meie-tunne ja ühised väärtused liidavad ja see on mu kindel tagala.

Ka pere toetus on tähtis, inimene ei saa olla õnnelik, kui peres on midagi korrast ära. Mu abikaasa ja pojad toetavad mind ning mõistavad, kui töötan vahel rohkem kui peaks – mõnes mõttes on mul siis nende jaoks vähem aega, teisalt on nemadki aru saanud, et töö on enam kui raha teenimine ning kui teed tööd, mis sulle meeldib, oled õnnelik. Kui mu lapsed selle teadmise järgi ka oma tööelu üles ehitavad, siis läheb neil samuti väga hästi.

Kust Sa energiat ammutad?

Inimene tunneb rõõmu, kui ta näeb oma töö tulemust. Iga kordaläinud sündmus või projekt annab uut energiat ja siin majas ringi käies seostub mul iga nurgakesega mingi hea mälestus või õnnestumine.

Õppetegevus aga kannab vilja alles tüki aja pärast – tuleb aastaid oodata, et näha, kas lõpetaja on edukas. Kuid teaduse ja tehnika populariseerimiste üritustel tulevad lapsed säravi silmi ning ütlevad, et nende unistus on minna ülikooli õppima ja saada insenerideks-kaevuriteks-mehaanikuteks-keemikuteks. Siis tunned kohe, et oled midagi erilist teinud, sealt saabki uut energiat tagasi! Võib ju küsida, miks peaks üks doktorikraadiga õppejõud tegelema lastega, aga laste rõõm ja kiire tagasiside on üks positiivse energia allikaid. Just lõppes Teadlaste Öö, meil oli tegevustes 32 töötajat ja ligi 50 tudengit ning maja rahvast täis – juba käivad siin meie endi lõpetajad oma lastega! Ning lisaks heale energiale on see ka võimalus ühiskonda ja tehnikahariduse järelkasvu panustada.

Muide, noorte jaoks me pole kolledž, vaid ülikool – ikka kuuled, kuis keegi ütleb: „Saame siis ülikoolis kokku!“.

Palun väga, Kohtla-Järve ongi ülikoolilinn! Millised kired Sul väljaspool tööaega on ehk kuidas Sa puhkad?

Meie perel on Toilas suvila, kus mul on väike aiamaa. Mulle pole oluline sealt suurt saaki saada – kunagi sai see loodud lihtsalt selleks, et lapsed teaksid, et kõik ei tule poest, ja näeksid, kuidas taimed-viljad kasvavad. Mul on suvila aias ka palju lilli ja ma naudin selle aia eest hoolitsemist. Seal on hästi vähenõudlikud taimed, nii et kui mul on võimalik nende eest hoolitseda, on kõik väga kaunis, aga kui pole sellist aega võtta, siis nad annavad andeks ja on järgmisel aastal ikka ilusad.

Muul ajal käin trennis, et end vormis hoida, ja kuna seal tuleb keskenduda iseendale, siis ühtki teist mõtet pähe ei mahu. Kui ilm vähegi lubab, käin metsa vahel kiirkõndi tegemas. Loen ka raamatuid, ehkki viimasel ajal küll ajanappuse tõttu rohkem uudiseid ja artikleid... Minu suur hobi on olnud ka käsitöö ja õmblemine, aga eks kunagi, kui vanaemaks saan ja enam direktor ei ole, siis tegelen nende hobidega jälle, oskused ei ole ju kadunud.

Kuidas Sa naisküsimusse suhtud? Pöörad Sa sellele oma mõtetes ja tegemistes tähelepanu?

Hindan inimeste mõtteviisi, tööpanust ja pühendumist, aga see, kas ta on mees või naine, ei ole minu jaoks tähtis. Oma kollektiivis ei ole ma ka oma soo tõttu vähem direktor – siin ei mängi rolli sugu, vaid see, et ma olen selle meeskonnaga nii palju aastaid koos olnud ja nad usuvad minusse. Küll aga tundub mulle, et kuna see on tehnilist kõrgharidust andev kolledž, siis need inimesed, kes mind ei tunne, eeldavad ja ootavad, et kolledžit esindaks mees.

Senimaani oligi kolledži direktor meesterahvas ja mina olin arendusdirektorina tema kõrval, ning ausalt öeldes tundus mulle küll, et see mehelik käepigistus hakatuseks oli hästi oluline. Pärast seda läks juba ka minuga konstruktiivseks koostööks. Usun, et neil partneritel, kes mind varasemast tunnevad, seda küsimust ei teki.

Mulle tundub see veel Eestis probleemiks olevat, et naist ei võeta nii tõsiselt kui meest, eriti tehnikavaldkonnas; et kui oled mees, siis sellest tihtipeale aktsepteerimiseks juba piisab. Stereotüübid hakkavad siiski muutuma ja ma isiklikult ei pelga seda teemat – isegi kui mõnel tekib probleem sellega, et ma olen naisterahvas, siis saan hakkama ja suudan talle tõestada, et olen oma ülesannete kõrgusel. ■