Tallinna Tehnikaülikool

Mõistlikust ja ebamõistlikust tarbimisest on nüüd räägitud juba paarkümmend aastat, aga peaasjalikult keskkonnasõbralikus võtmes.

Mari Öö Sarv

Mari Öö Sarv, Mente et Manu peatoimetaja | Foto: Karl-Kristjan Nigesen

Kas me peame klaasist maju öösiti valgustatuna hoidma?

Kas tooteid on tõesti vaja kolme- ja viiekordselt pakendada?

Kuidas vähendada ühekordse plasti hulka?

Kellele on vaja ilutulestikku?

Kas ikka on mõistlik iga päev autoga poes või tööl käia?

Kas meil on tarvis kogu aeg kõige uuemat telefoni, igahommikust kohvi ühekordses topsis või kasutuid Hiinas toodetud „kinke“?

Kas me peame kütma talvel ruumid 25-kraadiseks ja jahutama samad ruumid suvel 20-kraadiseks?

Lehepuhurid, päriselt?

Kõik see jutt jagas inimesed kolmeks: ühed võtsid kliimajutte tõsiselt ja piirasid tarbimist, kus võimalik; teised võtsid küll tõsiselt, aga pugesid „üksikisiku panus on liiga väike“ lipukirja varju ja jätkasid vanaviisi; kolmandad eitasid kliimakriisi ja inimeste vajadust ses osas üldse midagi teha.

Nii küüniline kui see ka pole, polnud paljudele liigtarbimise surve planeedile piisavalt tugev argument tarbimise piiramiseks. Päriselt hakati koomale tõmbama alles siis, kui surve tuli oma rahakotile. Oleme natuke nagu „osaliselt mobiliseeritud“ Vene mehed – meid ei huvitanud teema senikaua, kuni see meie naha vastas polnud, ja nüüd on häda käes.

Kui me sel talvel peame toas olema kampsuni ja salliga või kasutame vähem autot, siis palun mõtleme oma rahakoti kõrval ka planeedile. Ning kui järgmisel talvel on energiakriis möödas, võiks meil olla sama suur motivatsioon fossiilset energiat säästa kui praegu. Lõppude lõpuks on meil ainult üks planeet ja see planeet on juba hädas. Kui me praegu leiame, et taastuvenergiale üleminek pole majanduslikult mõistlik, siis hiljem on meie lastel võimalik süüa seda raha, mida me oleme täna kokku hoidnud – sest Maa neid enam toita ei suuda.

Selle numbri kaanenägu Robert Kitt ütleb otse: Eesti võiks viie aasta jooksul minna täielikult üle taastuvenergiale, ja praeguses kriisis on parim aeg seda teha. Me oleme maailmas mitu ringi laineid löönud: lauldes end okupatsioonist vabaks, ehitades maailma esimese digiriigi, olles maailma parimad Ukraina aitajad… Väike innovaatiline põhjamaa – ma ei näe põhjust, miks peaksime energia valdkonnas tagasihoidlikuks jääma.

Artikkel ilmus Mente et Manu nr 1892 juhtkirjana. 

Mente et Manu teised artiklid leiad ükshaaval siit.