„Oli aeg kasvada ja edasi õppida.“

Minu tee digitervise valdkonna juurde oli üsna pikk. Enne Eestisse magistriõppesse tulekut oli mul õigusalane haridus ja olin töötanud projektijuhina meditsiiniettevõtetes, kus tegelesin peamiselt meditsiiniseadmete, aga ka meditsiinitarkvaraga. Mingil hetkel sain aru, et oli aeg kasvada ja edasi õppida. Teadsin, et soovin edasi liikuda digitervise suunas, aga kuna ma ei leidnud Ukrainas midagi sobivat, heitsin pilgu välismaale. Minu positiivseks üllatuseks oli TalTechi digitervise magistriprogramm täpselt see, mida olin otsinud: see vastas nii teema kui ka õppekeele (inglise keel) osas minu kriteeriumitele.

Doktorantuuri algus

Ütleksin, et miski minu teekonnal pole kulgenud lihtsat ja loogilist rada pidi. Magistriõpingute lõpetamise ja doktorantuuri alustamise vahele jäi üks aasta. Sel ajal asutasin kaks digitervisega seotud idufirmat. Praeguseks on üks neist oma valdkonda ja strateegiat muutnud, ent teise kallal töötan siiani väga aktiivselt, tegeledes peamiselt tervishoiu küberkaitse teemadega.
Mõtlesin doktorantuurile juba varem, aga sel aastal, kui magistriõpingud lõpetasin, ei olnud seal ühtegi vaba kohta. See mõte ei kadunud mu peast ja kui järgmisel aastal võimalus avanes, kandideerisin kohe ja alustasin oma doktoriõppe teekonda.

Tervishoiuandmete anonüümistamine

Minu doktoritöö teemaks on tervishoiuandmete anonüümistamine. Haiglates ja teistes raviasutustes on palju väga väärtuslikke andmeid, mida ühelt poolt tuleb jagada, kuid teisalt tuleb neid patsientide huvides kaitsta. Isikuandmete deidentifitseerimine on ausalt öeldes väga keeruline protsess, kuna osa andmeid on struktureerimata ja teised on jällegi väga väärtuslikud ning tundlikud. Minu ülesanne on luua raamistik ja teha kindlaks, millised oleksid sobivad tööriistad andmete anonüümistamiseks, et ühest küljest säilitada privaatsus ning teisest küljest võimaldada teadlastel, idufirmadel ja muudel üksustel neid andmeid kasutada.

Doktoriõppe plussid ja miinused

Mulle meeldib olla doktorant, olen oma teema väga suur fänn ja mul on suurepärased juhendajad. Ma tõesti naudin paindlikkust selles osas, et saan ise oma ajakava paika panna. Kui suudad uurimistöös saavutada teatud tulemused, antakse sulle nendeni jõudmiseks vabad käed. Veel üks asi, mis lubab mul uhkust tunda ja annab teatava kordaminekutunde, on artiklite avaldamine. Doktoriõppe esimesel aastal avaldati kaks minu artiklit, mis oli nii minu kui ka mu uurimisrühma jaoks väga suur saavutus. See on tõesti suurepärane tunne: tulla mingi idee peale, töötada selle kallal ja lõpuks näha publikatsioonina selle tulemust.
Mis puutub negatiivsetesse külgedesse, siis ütleksin, et doktoriõpe pole kindlasti kõigi jaoks. Mul õnnestus see ühendada praktilise kogemusega, sest usun, et kui teha ainult doktorantuuri ja keskenduda ainuüksi uurimistööle, millel puudub praktiline pool, siis väga sageli ei pruugi uurimistöö olla päriselus rakendatav. See on päris suur väljakutse: laboris töötab kõik suurepäraselt, ent pärismaailmas võib see ootamatult ebaõnnestuda. Proovisin seda vältida, mistõttu ühendasingi oma ettevõtluse doktorantuuriga.

Doktoriõppe kombineerimine ettevõtlusega

Mul on oma ettevõte, mis tegelikult saigi ülikoolis asutatud, kui kohtasin küberkaitse loengus ettevõtte tulevast kaasasutajat. Nüüd on meil koos küberkaitsele keskendunud idufirma CyberWise.Space.
Aitame inimesi privaatsuse ja turvalisuse küsimustes. Näiteks kui neil on vaja turvalisuse huvides oma võrku jälgida või teatud standarditele vastata. Anname nõu ja samal ajal arendame välja tarkvara, et tulevikus seda protsessi automatiseerida.
Töötan ka projektijuhina ühes infotehnoloogiaettevõttes, kus tegelen samuti tervishoiutehnoloogiaga. Projektis on ühel pool erinevad arendusega tegelevad sidusrühmad ja teisel pool klient (tervishoiuasutus või muu ettevõte), kes soovib mingit süsteemi arendada, ja minu ülesanne on nende omavahelist suhtlust hallata.

Erinevate valdkondade ühendamine, et need kõik omavahel toimiksid

Koostan ise endale ajakava ja pean väga oluliseks, et konkreetselt oleks aega pühendatud nii uurimistööle, ettevõttele kui ka idufirmale – ainult nii saab see kõik toimida. Loomulikult tuleb ka prioriteedid paika panna. Näiteks kui on vaja artikkel avaldada, siis keskendun sellele. Kui idufirmal on kätte jõudmas mõni oluline tähtpäev, siis tegelen loomulikult esmajoones sellega.
Ütleksin siia juurde ka seda, et minu töös on kõik seotud, ma ei tunne, et töötaksin täiesti erinevatel aladel. Kui ma õigusteaduse taustaga Eestisse tulin, siis vahel muretsesin, kuidas see digitervise õppekavaga kokku sobib. Kui aga alustasin oma magistritööga, mis käsitles privaatsuse ja turvalisuse analüüsi digitaalsetes terviserakendustes, aitas see – ja äsja omandatud tehnilised teadmised – mul meelerahu saavutada. Põhimõtteliselt teen sama asja ka doktorantuuris: ühendan erinevaid valdkondi, et need kõik omavahel toimiksid. Ühesõnaga, minu valdkonnad toetavad üksteist ega ole omavahel vastuolus.

Toetuse tähtsus idufirma asutamise teekonnal

Mul on siin tegelikult üsna palju sidemeid ja usun, et sellise kogukonna olemasolu on väga suureks abiks. Mulle väga meeldib ka TalTechi suhtumine idufirmadesse ja häkatonidesse. Minu meelest on häkatonide puhul väga väärtuslik see, et saad lagedale tulla hämmastavate ideedega, ent kui sa nendega ei jätka, jäävad need tõenäoliselt sinnapaika. Ülikooli toel võib aga sinu ideest välja kasvada reaalne ettevõte. Täna on see ka osa minu doktorantuurist: aitan mentorina üliõpilastel nende äriideede kallal töötada.

Minu jaoks on õpetamine väga põnev

Olen andnud meditsiiniõiguse ja -eetika kursusel tervishoiu privaatsuse ja turvalisuse teemalist loengut, milles keskendusin peamiselt isikuandmete kaitse üldmäärusele (GDPR). Selgitasin, kuidas isikuandmeid käsitleda ja veenduda, et kõik toimiks õigesti nii patsiendi seisukohast kui ka suhetes tervishoiuasutuse ja sealsete töötajatega. See on väga laiahaardeline teema.
Ma väga hindan õpetamist, sest lisaks õpetamiskogemusele annab see mulle võimaluse ka õpilastelt õppida. Digitervise õppekava üliõpilastel on väga erinevad taustad (meditsiin, tehnika ja õigus) ning nad esitavad vahepeal selliseid küsimusi, mille peale ma pole mõelnudki, ja see aitab ka mul endal kogu teemale hoopis teisest vaatenurgast läheneda. See motiveerib mind rohkem eri vaatenurki uurima ja kontrollima, mis mõjub tõesti väga rikastavalt.

Kavatsen idufirmaga CyberWise.Space pakkuda ettevõtetele oma isiklikku GDPR-teemalist koolitust. See on mõeldud spetsiaalselt nendele ettevõtetele, kes soovivad teada, kuidas GDPR-i rakendada, ent kellel on selle teema kohta piiratud teadmised. Ettevõtetega koostööd tehes olen tähele pannud, et tegelikult seletan kõigile täpselt ühte ja sama asja, mistõttu tunduski loogiline luua selleteemaline koolitus.

Vabaajategevused

Teen üsna tavalisi asju, näiteks käin looduses, veedan oma partneriga aega ja – mis võib-olla on veidi ootamatu – mängin „World of Warcrafti“. Enne pandeemiat reisisin väga palju. Mulle väga meeldib jalutada.
Elan ülikoolile üsna lähedal ja siinne tõeliselt roheline ja kaunis piirkond on ideaalne pikkadeks jalutuskäikudeks, mida ma nii väga naudin. Ülikoolilinnakus on minu lemmikpaigaks raamatukogu. Raamatukoguga seostuvad mul väga ilusad mälestused ajast, mil seal oma magistritööd kirjutasin. Seal on tõesti väga mõnus õppimiskeskkond. Väljaspool ülikoolilinnakut on minu lemmikkohad Tallinnas üsna tüüpilised: vanalinn, Telliskivi ja Pirita promenaad.

Kellele soovitaksid Eestis õppimist?

Olen ise pärit Ukrainast, seega ütlen, et ukrainlastele ja eelkõige tehnikahuvilistele, sest see on tõesti ülilahe sihtkoht ja ülikoolil on väga tugev tehnikataust. Teine põhjus on see, et Ukrainast tulles ei leia sa Eestis eest täiesti teistsuguse taustaga riiki. Seega pääsed kultuurišokist, aga laiendad kindlasti oma silmaringi ja saad uusi võimalusi.
Eesti sobib hästi inimestele, kes on küllaltki rahuliku loomuga. Kui sulle meeldib aktiivne linnaelu, pole see võib-olla parim valik. Kui otsid rohelust, rahu ja väga turvalist keskkonda, on Eesti kindlasti sobiv.

Autor: Svitlana Kharchenko