Toorainekriis mõjutab aina enam meie valikuid ja see on suurepärane võimalus tuua ettekäändeks rohepööre. Me kõik tahame puhast keskkonda ja püüame seetõttu rakendada rohelisi tehnoloogiaid, et toodete valmistamine nõuaks vähem ressursse. „Tegelikult on toorainekriisi tekitanud inimeste soov kasutada kõrgtehnoloogilisi vahendeid,“ ütleb TalTechi mäenduse ja maavaratehnoloogia osakonna juhataja Veiko Karu.
Artikkel ilmus esmakordselt detsembris 2021 ajakirjas Kõik Tööstustehnikast
„Kui globaalselt vaadata, on toormete nõudlus tekkinud osalt pandeemia tõttu – inimesed peavad veetma rohkem aega kodus ja avastasid, et kodukontori jaoks on vaja tehnikat. Selleks hüppeks ei oldud valmis ja see tekitas erakordse seadmete vajaduse, kus väikese aja jooksul osteti palju rohkem arvuteid, tahvelarvuteid, monitore, printereid ja isegi autosid. Samal ajal tekitab roheenergia nõudluse tuulikute ja päikesejaamade materjalidele – nii ongi haruldaste muldmetallide nõudlus otsejoones üles läinud. Ja nüüd püüame tekkinud auku jõudumööda täita,“ räägib Karu.
Ta lisab, et teadlased uurivad aktiivselt toorainete asukohti üle maailma. „Kogu maailmas on tegelikult päris täpselt maavarade asukohad teada. Aluseks võetakse seni tehtud geoloogilised uuringud ja luuakse ülevaade, kus võiks näiteks hakata uuesti kaevandama või täiendavalt uurima. Tööstusrevolutsiooni algusest on maa seest kivimeid välja toodud. Samas on ka teada, et kuna alguses tehti maagi ja jäägi eraldamistööd käsitsi või tehnoloogiaga, mis ei olnud veel välja arendatud, jäi jääkidesse maha ka hulk väärtuslikku materjali.“
Paljudest aherainemägedest on saanud aastasadadega pärandkultuuri osa, mis on ühtlasi hea kaitse, sest metallid tekitavad keemilisi reaktsioone. Kui jääkide mägi uuesti avada ja see peaks hapnikuga reageerima, võivad tekkida keskkonnale ohtlikud reaktsioonid. Seetõttu peavadki teadlased uurima, milliseid jääkide mägesid üldse tasub töödelda. Uurimises ei ole midagi halba – saame targemaks, mida, kui palju ja mis omadustele vastavad toormed olemas on. Eestis on äratanud samalaadset huvi Ida-Virumaal põlevkivi kaevandamisest tekkinud mäed, aga huvipunkte on ka näiteks Euroopas, Lõuna-Ameerikas ja Aafrikas.
„Siiski tekib esmalt küsimus, kas neis leiukohtades on üldse majanduslikult otstarbekas kaevandada. Uuringud võtavad aega vähemalt 2–3 aastat. Samuti peab arvestama, kui palju selle maagi rikastamine maksma läheb ja millised on tegevuse keskkonnamõjud. Lisaks tuleks rajada kaevandamiseks vajalik infrastruktuur, mis lisab veel omakorda aega juurde,“ selgitab Karu. „Ja siis on põhimõtte küsimus, et ühelt poolt tahame rohetehnoloogia osakaalu suurendada, teisalt aga ei taha keegi, et nende tagahoovi tullakse kaevandama. Mis on lahendus? Arvan, et inimeste mõtteviisi muutus.
Ettevõtjad on oodatud julgelt nõu küsima
„Mõtteviisi muutuse üheks aluseks ongi ringmajandus. Lihtne küsimus: kui palju vanu telefone meil igaühel kodus on, lisaks muid elektroonikaseadmeid? Korrutades nende arvu näiteks mõne linnaosa korrusmajas elavate perede arvuga, on see arv kolossaalne. Töötavad vanad telefonid võiks anda teisele ringile kellelegi kasutada, ülejäänud kasutamata katkine elektroonika tuleks suunata taaskasutusse,“ nendib Karu.
Ta lisab, et ringmajandus oma laia kontseptsiooniga muudab meie elu rohelisemaks, kuid väga palju on veel minna. „Muidugi võtavad ettevõtted seda tõsiselt – nad teavad juba praegu päris täpselt, mis jäägid nende tootmisest tekivad, ja otsivad neile väljundeid. Skeleton Technologiesi asutaja ja juht Taavi Madiberk on öelnud, et ringmajandus on pärast interneti loomist suuruselt teine võimalus teha globaalset äri ja muuta seeläbi midagi paremaks. Kui ringmajanduses midagi muuta, siis edu saavutamiseks tuleb muuta ahela esimest poolt – geoloogia, kaevandamine, töötlemine. Kõik nutikad ja ettevõtlikud noored, kellel on soov midagi muuta, võiksid tulla õppima ja oma teadmisi rakendama just väärtusahela alguses, sest sealt tulenev mõju kandub edasi järgmistele lülidele. Lisaks tuleb tuleviku mõttes arendada ka tooteid ja teenuseid nii, et need oleksid töödeldavad ja vähema CO2-ga. Inseneriala tulevik võiks olla väga helge.“
Karu hinnangul peaksid ettevõtted süsteemselt oma protsessid üle vaatama: tuvastama, mis jäägid tekivad, milliste omadustega need on ja kui palju neid tekib. Kas see on piisav kogus, mis võiks olla atraktiivne toormaterjal kõigepealt endale ja siis teistele? Üks näide heast ettevõtetevahelisest jääkide vahetamisest toormeks on koostööplatvorm materjalivoog.ee, mis võimaldab tootjatel oma materjalijääke väärindada või tootmise sisendiks teisest ettevõttest materjali leida. Ehk ühe ettevõtte jääk on teisele võimalus.
Eestis on ringmajandusest juba praegu mitu tublit näidet. TalTechil on jaanuaris algamas rahvusvaheline tehnoloogiaprojekt Euroopa suurima vasetootjaga, kus arvutite vanadest trükkplaatide tükkidest eraldatakse senisest keskkonnasäästlikumalt ja vähem CO2 tekitades trükiplaadi metalne ja mitte-metalne osa, et saada metallikontsentraat, mida on hõlpsam lisada metallide sulatusprotsessi ja saada seeläbi puhast metalli. Samuti on ettevõtteid, kes arendavad omi tehnoloogiaid selleks, et võtta põlevkivi aherainest välja alles jäänud põlevkivi, valmistada seal leiduvast lubjakivist killustikku ja kaltsiumkarbonaati. Tegu on maapõuest juba välja võetud maavaraga, mis on seisnud aastaid jäägina puistangus, millele antakse uus elu. Hea näide on ka projekt, kus keskkonnaettevõte Ragn-Sells aitab koos TalTechi ja Tartu Ülikooli teadlastega Eestil vabaneda aastakümnete jooksul kogunenud põlevkivituhamägedest, väärindades tuha tehnoloogia abil ülipuhtaks kaltsiumkarbonaadiks ja sidudes seejuures materjali ka suures koguses süsinikdioksiidi.
Ettevõtjatel, kellel on huvi ringmajanduse ja taaskasutuse vastu tööstuses ja tootmises, soovitab Veiko Karu julgelt pöörduda TalTechi geoloogia instituudi poole. Sealt leitakse koostööks õige teadusrühm, kes pakub ettevõttele sobiva lahenduse.