Kas „keskkonnasõbralik” on lihtsalt ilus loosung või sisuline tõotus? Tallinna Tehnikaülikooli materjali- ja keskkonnatehnoloogia instituudi kaasprofessor ning inseneriteaduskonna programmijuht Marina Kritševskaja selgitab, miks see sõna paneb insenerid ja teadlased sageli kulmu kergitama, millised on suurimad väärarusaamad rohetehnoloogiate kohta ja kuidas tegelikult hinnata ühe tehnoloogia keskkonnamõju.

Miks võib sõna „keskkonnasõbralik” olla eksitav, kui räägime tehnoloogiatest ja nende mõjust?

Rohepöördega seotud terminoloogias oleme juba liikunud mõistest „säästlik areng” terminite „kestlik” või „jätkusuutlik areng” suunas. Kui näha sõnade taga mitte loosungeid, vaid konkreetset tähendust, siis soovime termineid kasutada võimalikult täpselt.

Miks tekitab sõna „keskkonnasõbralik” inseneri või tehnoloogi ​​vaatevinklist negatiivse reaktsiooni? Põhjus peitub selles, et selline termin nõuab võrdlemist. Igasugune tootmine eeldab sihttoodet ja sellega seotud materjale, millest võivad saada kas jäätmed või ressursid.

Kui oleme midagi tootnud, oleme kasutanud ressursse ja juba mingil moel muutnud keskkonna tasakaalu. Tehnoloogia võib olla keskkonda vähem koormav, ressursitõhusam või säästlikum, kuid „keskkonnasõbralik” viitab justkui täielikule kahjutusele, mis on harva tõsi.

Seetõttu on sõna „keskkonnasõbralik” kasutamine ilma võrdluseta teise tehnoloogia abil toodetud sama tootega või ilma täpsustamata, mille poolest see erineb teistest samalaadsetest toodetest, otsene tee rohepesuni.

Paljud ettevõtted ja turundajad on kasutanud seda terminit reklaamloosungina ilma sisulise tõestuseta. See on viinud selleni, et kriitilisem publik nagu näiteks teadlased, insenerid ja tehnoloogid tajuvad seda mõnikord pinnapealse või eksitava väljendina.  Ja nii võibki tulemusena olla üldsõnaline ja ebamäärane mulje, mis ei edenda sisuliselt kestlikkust.

Kas on paremaid ja täpsemaid termineid, mida kasutada, et kirjeldada tehnoloogiate tegelikku mõju keskkonnale?

Tehnoloogiad on harva täiesti “sõbralikud” keskkonnale – isegi kui uus tehnoloogia vähendab süsinikujalajälge, tarbib vähem ressursse või toodab vähem jäätmeid, on sel ikkagi mingi keskkonnamõju. Seetõttu kõlab täpsemalt „ressursitõhus”, „madala keskkonnamõjuga”, „keskkonnahoidlik” või „ringmajanduse põhimõtteid järgiv”.

Millised on peamised valearusaamad, millega te oma töös kokku puutute, kui räägitakse kestlikkusest ja rohelistest tehnoloogiatest?

Levinud valearusaamad kestlikkuse kohta on näiteks see, et ringlussevõtt lahendab jäätmeprobleemi, rohelised tehnoloogiad on 100 protsenti kestlikud ja alati kallimad, või kestlikkus puudutab ainult keskkonda.

Kuigi ringlussevõtt aitab vähendada jäätmeid, ei ole see universaalne lahendus. Paljude materjalide kvaliteet halveneb korduva ümbertöötlemise käigus, ning vale sorteerimine võib põhjustada saastumist. Lisaks vajab ringlussevõtt ressursse ja jäätmete töötlemist, mistõttu ei saa seda pidada jäätmeprobleemi lõplikuks lahenduseks.

Paljud eeldavad, et rohelised tehnoloogiad ei avalda keskkonnale negatiivset mõju. Tegelikult kaasneb ka taastuvenergia süsteemide, elektrisõidukite ja biopõhiste plastide tootmise, kasutamise ja kõrvaldamisega keskkonnamõjusid. Näiteks liitiumi kaevandamine akude tootmiseks põhjustab märkimisväärseid keskkonna- ja sotsiaalseid probleeme.

Mõned kestlikud lahendused tõesti nõuavad suurt esialgset investeeringut, kuid toovad pikemas perspektiivis kokkuhoidu. Näiteks energiatõhusad hooned, päikesepaneelid ja elektrisõidukid vähendavad aja jooksul kulud energiale ja kütusele.

Kestlikkus hõlmab kolme mõõdet: keskkond, majandus ja ühiskond. Mõni projekt või tehnoloogia võib olla ringmajanduse põhimõtteid järgiv, kuid majanduslikult ebapraktiline või sotsiaalselt ebaõiglane. Tõeline kestlikkus tähendab tasakaalu nende kolme vahel.

Kuidas hinnatakse tegelikult ühe tehnoloogia keskkonnamõju – kas on olemas objektiivne mõõdupuu või sõltub see kontekstist?

See on üks suurtest teemadest, mis nõuab õppimist. Seda õpetatakse ka ülikoolis, näiteks magistrantidele TalTechi uuel õppekaval „Keskkonnatehnoloogiad ja -strateegiad“. Parim viis järelduste tegemiseks on toetuda andmetele, seega tuleks tehnoloogiate või toodete võrdlemine viia kategooriast „parem-halvem” üle kategooriasse „rohkem-vähem”.

Seejärel tulevad mängu teadlased, kes töötavad välja meetodid keskkonnamõju hindamiseks. Need meetodid vajavad standardiseerimist, et lai avalikkus saaks neid kasutada ja tulemusi võrrelda.

Nii ongi tekkinud keskkonnajalajälje ja süsinikujalajälje arvutused, laiem mõiste – elutsükli analüüs (LCA) ning rohelise keemia meetrikad protsesside hindamiseks.

Millised on suurimad väljakutsed, millega keskkonnatehnoloogiate arendajad ja teadlased praegu silmitsi seisavad?

Keskkonnatehnoloogia valdkonna spetsialistid seisavad silmitsi järjest rangemate nõuetega, mis määratlevad tehnoloogia kasutamise eesmärgid. Veekogudesse juhitav vesi ja atmosfääri paisatav õhk peavad olema üha puhtamad. Kaasaegsed analüütilised seadmed võimaldavad tuvastada mikrosaasteaineid, mida vees ei tohiks esineda. Nende eemaldamiseks on vaja rakendada uusi tehnoloogiaid, mis peaksid olema võimalikult kulutõhusad.

Vastasel juhul võib tekkida olukord, kus ettevõtetele on odavam maksta trahve kui investeerida näiteks õhu puhastamisse. Üheks suurimaks väljakutseks tööstusele ongi vajadus investeerida keskkonnatehnoloogiatesse. Seejuures tuleb arvestada, et need tehnoloogiad ei ole otseselt tootmisele suunatud ega too otsest kasumit, vaid täidavad peamiselt sotsiaalseid ja keskkonnakaitselisi funktsioone.

Kas tehnoloogia areng suudab praeguse ressursikasutuse ja keskkonnamõjude tasakaalu leida, või peaksime pigem muutma oma tarbimis- ja tootmisharjumusi?

Jätkusuutlik tarbimine on kõigi ühine vastutus. Harjumuste, nagu vähendamine, korduskasutus ja ringlussevõtt (reduce, reuse, recycle) omaksvõtmine aitab meil hoolida keskkonnast ja panustada kestlikumasse tulevikku.

Jätkusuutliku mudeli aluseks on põhimõte, et vähem on rohkem. Väikesed muutused meie igapäevases rutiinis võivad tuua märgatava erinevuse. Nagu üks kirjanik on öelnud – paljud väikesed inimesed, väikestes kohtades, tehes väikeseid asju, võivad muuta maailma.

TalTechi keskkonnatehnoloogiate ja strateegiate õppekava arendab spetsialiste just selles vallas. Milliste oskustega lõpetajaid Eesti ja maailma tööturg praegu vajab?

Prognoositakse, et keskkonnanõuete karmistumise tõttu kasvab keskkonnaspetsialistide tööturg. TalTechi inseneriteaduskond pakub magistriõppekava, kus üliõpilased omandavad praktilisi oskusi ja teadmisi, mis on otseselt seotud keskkonnatehnoloogiate ja strateegiatega ning on osa Rohelisest kokkuleppest ning keskkonna-, majandus- ja juhtimismeetmete ja standardite kogumist.

Vajatakse spetsialiste, kes tunnevad Euroopa Liidu direktiive ja keskkonnapoliitikat, kuid kellel on ka keskkonnaalane tehnikaharidus ehk nad tunnevad tehnoloogilisi protsesse ja seadmeid.

Kas on mõni levinud tehnoloogia või „roheline” lahendus, mis on tegelikkuses vähem kestlik, kui avalikkus arvab?

Kui rääkida lihtsatest asjadest, siis tihti väidetakse, et näiteks paberkotid on „rohelisemad” kui plastkotid. Kas see on müüt või tõsi, saab selgeks ainult toote kogu elutsüklit analüüsides.

Paberkottide tootmine ja ringlussevõtt nõuavad oluliselt rohkem elektrit ja mitu korda rohkem vett kui plastkottide valmistamine. Ühe paberkoti tootmiseks kulub sama palju ressursse ja tekitatakse sama palju saasteaineid kui mitme polüetüleenist koti tootmisel. Ainus viis seda tasakaalustada on paberkoti korduvkasutamine. Kuid sama loogikat saab rakendada ka plastkottidele – neid ei tohiks kohe ära visata, vaid tuleks kasutada seni, kuni need kuluvad.

Sellegipoolest jääb alles plastjäätmete lagunemise probleem pärast kasutamist. Plastkotid on tootmise ja transpordi osas keskkonnasõbralikumad kui paberkotid, kuid probleemid võivad tekkida nende jäätmekäitluses. Valesti utiliseeritud plastkotid põhjustavad tõsist keskkonnakahju, ja kahjuks juhtub seda sageli.

Kumb on parem, sõltub lõpuks sellest, kuidas tarbija kotti kasutab ja utiliseerib. Heaks alternatiiviks võivad olla vastupidavad ostukotid, mis on valmistatud polüestrist, vinüülist ja muudest tugevatest plastmaterjalidest ning mida juba kasutatakse laialdaselt üle maailma.

Veelgi olulisem on see, et need peaksid kestma terve elu, muutes need parimaks valikuks nii planeedi kui ka meie toidukaupade jaoks.

Millist rolli mängivad teadusuuringud ja inseneeria selles, et arendada tegelikult kestlikke ja tõhusalt toimivaid lahendusi?

Väga olulist rolli, sest kestlikud lahendused on läbimõeldud ja keerukad tehnoloogiad. Ringmajanduse poole püüdlemine nõuab laiemat mõtlemist – näiteks teiste ettevõtete materjalide ja ressursside taaskasutamise võimaluste kaalumist. See on inseneride ja tehnoloogide töö.

Samuti on siin oluline eristada uusi tehnoloogilisi lahendusi rohepesust, kus kasutatakse termineid nagu „roheline”, „öko”, „bio” ja „looduslik”, mis on tihti turunduslik vastus tarbija ootustele kui tegelikult läbiviidud tehnoloogilised muudatused.

Kui saaksite ühe lausega kirjeldada, mida peaks iga inimene mõistma, kui ta kuuleb mõistet „keskkonnasõbralik tehnoloogia” – mis see oleks?

Tegu on tehnoloogiaga, kus tootmis- ja keskkonnatehnoloogid, insenerid ning logistikud on arvestanud toote kogu elutsükliga.

Aga see üks lause vajab täiendavat selgitamist: on viidud miinimumini nii tootmiseks ja hiljem toote kasutamiseks vajalike ressursside hulk kui ka tootmisest tulenevad jäätmed. Samuti on läbi mõeldud, mis juhtub tootega selle eluea lõpus – kuidas korraldada kasutatud toodete kogumine ning kuidas materjale saab uuesti kasutada.

Tegelikkuses peavad ettevõtted selleks tootmisprotsesse ümber kujundama, soetama uusi tehnoloogiaid ning asendama tooraine vähemohtlike alternatiividega, et vähendada jäätmeid ja süsiniku jalajälge atmosfääris. Lisaks tuleb tõendada reguleerivatele asutustele, et toode on tõepoolest „keskkonnasõbralik” ning saada vastav sertifikaat ja märgistus.

Intervjuu ilmus 01.04.2025 portaalis Digigeenius.