Rasmus Kalep on TalTechi majandusteaduskonna õppekava juhtimine ja turundus selle aasta vilistlane, kes igapäevaselt toimetab projektijuhina TalTechi uusettevõtluse keskuses Mektory. Lisaks on Rasmus aktiivne mitmes valdkonnas: ta on laulja, purjetamistreener ning ettevõtte Eduhoovus ja tudengiorganisatsiooni Startup Garage üks asutajatest.
Rasmus on üles astunud ka telesaadetes "Ma näen su häält" ja "Täheks sündinud". Reedeti võib teda leida Laulasmaal LaSpas lavalaudadelt ning tema loomingut saab kuulata Spotify’s ja teistel muusikaplatvormidel.
Tema lõputöö kannab pealkirja “Hargettevõtete väljakutsed oma tegevuste rahastamisel Eesti ülikoolide hargettevõtete näitel”. „Töö käigus leidsin end järjest rohkem süvatehnoloogia teemade keskelt,“ räägib Rasmus lõputöö teemani jõudmisest ja lisab: „Mind paelus küsimus: kuidas saaksime paremini toetada teadlasi, kelle tööl on potentsiaal muuta maailma, aga kes sageli jäävad ettevõtluse aluste osas üksi?” Lõputöö kirjutamine oli tema jaoks viis sellele küsimusele vastust otsida, samuti loodab ta, et lõputööst saab sisend laiemale diskussioonile – millist tuge vajavad meie teadlased, et süvatehnoloogilisest ideest sünniks elujõuline ettevõte.
“Seekord ei ole raha takistuseks.”
Eesti jaoks on digiedulugu läbi saamas - kuigi Skype, Bolt, Wise ja teised superstaarid on tekitanud soodsa pinnase ettevõtlusega tegelemiseks, sest kapitali ning kompetentsi meil jagub, vajab siiski järgmine edulugu uut lähenemist.
Viimastel aastatel on Eesti ja muu maailm hakanud teadusmahukaid ettevõtteid nägema majanduse uue kasvumootorina ja seda põhjusel – ettevõtlus on teadaolevalt üks parimaid viise teaduse kaudu ühiskonda mõjutada. Kuid süvatehnoloogiliste hargettevõtete kujunemisteel on palju takistusi, millest ei saa üle vaid entusiasmi ja loosungitega. Oma magistritöös, mille keskmes on Eesti ülikoolide hargettevõtete rahastusväljakutsed, analüüsin neid kitsaskohti lähemalt. Viisin läbi intervjuud nii Tartu Ülikooli kui TalTechi hargettevõtete asutajatega, et paremini mõista nende kogemusi ja vajadusi. Töö aluseks oli isiklik huvi ning praktiline kogemus TalTechi uusettevõtluse keskuses – just seal sain vahetult näha, kuidas teadusest võib sündida ettevõtlus. Või täpsemalt – miks see vahel siiski ei sünni.
Alatihti räägime rahapuudusest, kuid ka minu üllatuseks, leidub seda meie regioonis piisavalt. Ainuüksi Baltimaades on ligi 1,6 miljardit kasutamata riski- ja erakapitali. Ka riigitoetused on hargettevõtjate sõnul piisavad, et ettevõtlusega alustada, kuid riiki toetab suurel määral teaduarendustegevustes ka erasektor (1,84% kokku, millest 1,04% erasektor), seega tuleb teha pingutusi, et lubatud 1% SKP-st säilitada ja võimalusel tõsta. Niisiis seekord ei ole raha takistuseks.
Üks suur väljakutse on aga teadlaste ajapuudus ja sobivate äripartnerite leidmine. Tehnoloogiad, millega tegeletakse, on sageli nii keerukad, et isegi potentsiaalsetele investoritele on nende selgitamine väljakutse. Süvatehnoloogiale tüüpiline pikk arengutsükkel, kõrge riskitase ja suur teadmistebaas eeldavad koostööd – eeskätt teadlaste ja ärilise vaistu või kogemusega inimeste vahel. Aga kust neid inimesi leida?
Aegunud mõõdikud = alakasutatud potentsiaal
Kuigi Eesti süvatehnoloogia ökosüsteem on kiiresti arenev, on just ülikoolidel ja teadlastel võtmeroll. Paraku ei toeta senine teadlasmudel ettevõtlusega tegelemist – mõõdikud, mille järgi akadeemilist karjääri hinnatakse, keskenduvad teadusartiklitele, mitte ettevõtlusaktiivsusele. Kui noor teadlane peab valima, kas kirjutada üks publikatsioon või panustada oma teadustöö kommertsialiseerimisse, on süsteemne surve esimese kasuks selge. Selle tulemusel jääb Euroopa Patendiameti andmetel igal aastal 70-90% patentidest ühiskonnas tegeliku kasutuseta. Lisaks sellele on akadeemilises maailmas tenuuriprofessoriks saamisel meeletu konkurents - mõnel juhul võib vaid üks kümnest doktori tudengist tenuurini jõuda. See tähendab, et meil on vaja alternatiive, et väikse rahvana maksimaalselt oma teadmisi ära kasutada. Üheks võimaluseks on tööstusdoktorantuur või ettevõtete teadusarendusrühmades töötamine, kuid teadlane on siiski loomult avastaja ning seepärast meeldib mulle mudel, mida kuulsin rakendatavat Austraalia ülikoolides, kui väisasin Singapuris tehnoloogianädalat.
Seal on ühe võimalusena võimalik minna niiöelda "spinoffi tracki", kus doktorantide mõõdikuteks on erinevad ärialased verstapostid, mitte pelgalt artiklite kirjutamine. Mõõdetakse muuhulgas nii uusi leiutisteatisi, patente, ettevõtluslepinguid kui ka hargettevõtete edukust. Jah, võib tekkida küsimus, et kas nii ei suuna me mitte teadlasi ülikoolidest eemale? Kui vaadata jällegi, milline konkurents on akadeemilises maailmas, siis mina ei usu, et ettevõtlusega alustamine muutub takistuseks. Vastupidi, näen siin võimalust - mida rohkem tekib edulugusid ettevõtlikest teadlastest ja teadusmahukatest ettevõtetest, seda rohkem inspireerib see ka noori teadlasteed alustama.
Kuidas tekitada noortes huvi teaduse vastu?
Kuid siin on teine suur probleem, millega silmitsi seisame - noor ei ole huvitunud laboritööst. Mäletan hästi, kuidas oma gümnaasiumi lõpus olin ristteel - kas minna õppima geenitehnoloogiat või ärindust. Kuna ma ei olnud enda arvates teadlase tüüpi, kõlas geenilaboris istumine ja tuupimine igavalt. Oleks keegi vaid tutvustanud mulle neid ägedaid võimalusi, mida ma täna tean teadusmahuka ettevõtluse tegemisena. Ja kui keegi oleks mulle rääkinud, kui lahedaid tehnoloogiaid saab Eesti tulevikus geenivaramu abil looma hakata - see tekitab elevust - seda sama elevust peame tekitama edaspidi just koolinoortes! Ma näen väga suurt väärtust programmides nagu Tehnoloogiakool ning õpetajates, kes suudavad teha teaduse noortele põnevaks ja praktiliseks. Eesti peab aga valima kindlad fookusvaldkonnad, millele keskenduda, kuna väikese riigina kõike ei jõua. Siin saab kiita näiteks kaitsetehnoloogiate arendamiseks loodud lisafondi, mida saaks rakendada ka teiste valdkondada nagu geenitehnoloogia elavdamiseks. Ülikoolidel on suur roll, et endale järelkasvu tekitada ja mul on hea meel, et üheskoos Tartu Ülikooliga oleme siin eeskuju näitamas.
MIMIR Fellows ja Startup Garage: uue põlvkonna teadusettevõtlus
Kuid aitab virisemisest - ka seda on meile, noortele ette heidetud - räägime tegudest. Üheskoos TalTechi ja Tartu Ülikooliga lõime programmi MIMIR Fellows, mille eesmärk on koolitada uusi teadusmahukate ettevõtete eksperte. Välja valitud tudengite koolitamisel osales üle 30 eksperdi - nii teadlased, investorid, ettevõtjad kui ülikooli ja riigi esindajad, et noored saaksid hakata ise Eesti teadusmaastiku pusletükke kokku panema. Nii loome generatsiooni, kes suudab rääkida nii teaduse kui ka äri keelt ning olla sillaks nende kahe maailma vahel. Sama eesmärki kannab ka Startup Garage, eelmisel aastal loodud tudengiorganisatsioon, mille missioon on toetada noorte ideede teostumist ja kujundada Eestisse tugev iduettevõtluse kogukond.
Uurimistöö käigus lõin mudeli, mis koondab kokku erinevad väljakutsed, mis hargettevõtjaid kimbutab ning lahendused, kuidas neid ületada. Siin on suur roll nii riigil, ülikoolidel kui tugisüsteemil (investorid, inkubaatorid ja kiirendid), et Eesti uus bränd deep tech liidrist maailma viia. Eestil on selleks suurepärane võimalus, kuid kui me tahame, et ülikoolide seinte vahelt sirguksid uued ükssarvikud, peame hakkama väärtustama, mitte ainult teadust ennast, vaid ka selle rakendamist. Selleks tuleb anda ohjad noorte kätte ning uskuge, üheskoos õpime ning jätkame Eesti edulugu.
