TalTechi akadeemiliste töötajate töö ja puhkuste rütm on ära määratud meie akadeemilise kalendriga, mistõttu jääb jaanipäevast kampus tühjaks nii tudengitest kui ka enamikust töötajatest. Teaduskondade õppeprodekaanid nii varakult veel ust enda järel sulgeda ei saa, kuna igal aastal juuli esimesel reedel koguneb ülikooli vastuvõtukomisjon, kes vaatab üle kvalifitseeruvate avalduste ja õppima tulevate tudengite juba kinnitanud arvu ning teeb tasemeõppe vastuvõtueeskirjast lähtuvalt ettepanekud, millistele kavadele tudengid vastu võtta ja millistele mitte. Õppeprodekaanidele ei tähista ka see veel puhkuse algust, kuna õppimatuleku kinnitamine lõpeb tavaliselt juuli keskel ning veel enne seda võib leida oma telefoni ekraanilt õppeprorektori või dekaani sissetuleva kõne.

Sel aastal teadsin varakult, et vastuvõtu maratoni finišisirge möödub minu jaoks teisiti. Vastuvõtu statistikat vaatasin viimati jaanipäevajärgsel nädalal siseveebi andmetest ning prognoosi põhjal võis ennustada, et inseneriteaduskonna I astme kavade vastuvõtt tuleb väga hea. Vastuvõtukomisjoni istungi päeval olin esimest korda elus koos 11 000 teise kaasmaalasega (ja nii mõnegi kolleegiga) Kalevi staadionil ja esitlesin tantsupeo vaatajatele viimase pooleteise aasta töö vilju. Juuli keskel maandusid minu postkasti nii esimesed rõõmuhõisked turunduse ja rektoraadi poolt kui ka esimesed päringud, kas ja kuidas hakkama saate. Vastustest kumas positiivsust ning dekaan ja direktorid olid veendunud: muidugi saame, me oleme ju insenerid! Vastuvõtuprotsessi finiši järel jäi minu telefon vaikseks.

207 tudengit 12-kohalises laboris

Augusti lõpuks oli selge, et TalTechi vastuvõtt suurenes eelmise aastaga võrreldes 19%, inseneriteaduskonna I astme kavadel lausa 31% ja kolmel kaval üle 60%; absoluutarvudes kasvas ühel kaval tudengite arv 87 võrra! See pani mu telefoni puhkuse viimasel päeval helisema.

Inseneriõppe eripära seisneb selles, et lisaks klassikalistele loengutele, seminaridele ja harjutustundidele veedavad tudengid päris palju aega laborites praktikume tehes. Laborite keerukusest, ohtlikkusest ning laboristendide arvust lähtuvalt viiakse tavaliselt mõõtmisi läbi väikestes gruppides. Näiteks ülikooli suurima vastuvõtuga elektroenergeetika ja mehhatroonika õppekava tudengid (sel aastal kokku 207!) teevad kohustuslikus korras mõõtmisi kõrgepinge laboris, kuhu ohutuse tagamiseks on korraga lubatud kuni 12 tudengit. Järsult suurenenud vastuvõtt on väljakutseks nii tunniplaani koostajatele, direktoritele ja labori juhatajatele kui ka õppejõududele ja abipersonalile.

Kehtiva arengukava ja Inseneriakadeemia meetme eesmärkide valguses on inseneriteaduskonna kavadel õppearendustegevused keskendunud üha rohkem päriselu probleemide lahendamisele, integreerides õppeainetesse projekt- ja probleemõppe põhist lähenemist ning rakendades jooksvat hindamist ja pidevat kahesuunalist tagasisidestamist. Hüppeliselt suurenenud tudengite arv esitab väljakutse, kuidas tagada olemasolevate ressurssidega õppe kõrge kvaliteet.

Reaktiivsed meetmed olukorra lahendamiseks

Teaduskond reageeris suurenenud vastuvõtule enne, kui õppeaasta algas. Esmalt kaardistasime kõikide õppekavade eripära, et aru saada, kus on kõige suurem sekkumise vajadus. Selleks koostasid direktorid ja programmijuhid koos õppejõududega õppeainete põhise ülevaate, milliseid täiendavaid ressursse on vaja suurenenud tudengite arvu jaoks nii personali kui taristu näol. Meetmed ulatusid täiendavate õppejõudude ja õppeassistentide palkamisest kuni õppestendide, laboritarvikute ja uute hoonete ehitamiseni.

Pakutud meetmetest filtreerisime need, mida on võimalik rakendada kiirelt ning mille mõju on lähiaastatel kõige suurem. Sellega fikseerisime oma vastuvõtu edu hinna, mille katteallikad on vaja leida rektoraadi tasemel, kuna kehtiv finantseeskiri ei toeta ressursside kiireloomulist ümberjagamist sinna, kus seda põhitegevuste elluviimiseks päriselt vaja on.

Proaktiivsed meetmed olukorra leevendamiseks

Vastuvõtu nii järsk kasv oli üllatav, kuid samas kooskõlas ülikooli eesmärkidega ja seadusest tulenevate kohustustega. See võib tekitada küsimuse: kas meie strateegiline võimekus ei ole piisavalt hea, et näha ette, kuidas tagada tehnikahariduse ja -teaduse ülikoolina Eesti inseneride ja tehnikateadlaste järelkasv? 

Ülikooli kehtiv finantsmudel kiiretele muutustele leevendust ei too, kuna lähtub raha jagamisel arvesse võetavate tulemusnäitajate puhul kolme viimase aasta keskmistest. See tähendab, et suurenenud õppekoormuse tõttu võib inseneriteaduskonna eelarve suureneda kolme aasta pärast. Hakatuseks aga teaduskonna 2026. aasta õppetegevuse üldfondi eelarve käesoleva aastaga võrreldes hoopis väheneb! Kehtiv tenuurifondi süsteem ei taga piisavat rahastust isegi tenuuriprofessori palgaks, mistõttu on suurem osa uurimisrühmade palgafondist kaetud teadusprojektide ja/või ettevõtluslepingutega. See seab selged piirid ja prioriteedid ka ajalisele ressursile. Kuidas sellises taustsüsteemis tagada paindlikkus ja valmisolek suurenenud õppekoormusega toimetulemiseks?

Oktoobri lõpus toimus ülikoolis Inseneriakadeemia õnnestumiste konverents (loe kokkuvõtet siit), kus osales teiste seas Aalto ülikooli asutaja ja endine president professor Tuula Teeri. Tema tutvustas mulle lõunalauas Aaltos rakendatud mudelit, mis tagab teatud tasemel jätkusuutlikkuse ning võimaldab akadeemilisel personalil ennast efektiivsemalt jagada ülikooli kolme samba – õppe, teaduse ja ühiskonna teenimise – vahel. Aalto ülikoolis on igale professorile keskselt tagatud palgafond, mis katab professori, kahe doktorandi, ühe järeldoktori / teaduri ja ühe tehniku palgakulud. Selle eest peab professor õpetama aastas vähemalt kahte õppeainet. Lisaraha edukal taotlemisel on professoril võimalik oma meeskonda suurendada, kuid baasrahastus on ülikooli poolt alati tagatud. 

TalTechis võtsime eelmise arengukava raames eesmärgiks, et vähemalt 75% magistriõppekavade mahust õpetavad doktorikraadiga akadeemilised töötajad. Võtmenäitajate analüüsi käigus on ilmnenud, et ülikoolis töötab professoreid, kes õppetööd läbi ei vii. See on kasutamata ressurss, mida me saaks tudengite arvu kasvu valguses rakendada. Selleks peame üle vaatama keskse rahastusskeemi, et õppetegevuse läbiviimiseks vajalik palgafond oleks alati tagatud.

Uus arengukava kui võimalus

TalTechi linna veesüsteemide uurimisrühmas tegeleme reaalajas juhitavate sademeveesüsteemide arendamisega, et muuta taristu reaktiivsest proaktiivseks, s.t tegeleda üleujutustega enne, kui vesi tänavale jõuab. Uue arengukava koostamise valguses peame ülikoolina läbi mõtlema, millised on meie strateegilised eesmärgid ja kuidas nende saavutamist operatiivsete meetmetega toetada, et muutuvates oludes „jalad kuivaks jääks“. 

Professor Tuula Teeri Aalto ülikooli kogemusele toetudes on oluline keskenduda korraga ühele-kahele eesmärgile ning alles nende saavutamisel sõnastada järgmised. Nii on tagatud ülikooli juhtkonna tasemel selge siht, mida toetavad paindlikud eeskirjad (sh ressursside ümberjagamiseks), et järgmisel korral oleksime oma seadusest tuleneva kohustuse (inseneride ja tehnikateadlaste järelkasvu tagamine) täitmiseks paremini valmis.

Artikkel ilmus Tehnikaülikooli ajakirjas Mente et Manu.