Mari Öö Sarv | Fotod Elle Rajandu uuringust

Täielikult niitmata jäeti sel suvel kokku 1,76 ha jagu linnaku suuremaid ja väiksemaid murualasid. Niidurahu plaanide aluseks oli aasta varem läbi viidud elurikkuse uuringud. Nüüd saame uute uuringute põhjal öelda, et vähene niitmine on elurikkusele hea, kuid mõõdukas hooldus peab siiski säilima. Nii pakume elu- ja värvirikkust nii taimestiku hulgas kui ka putukatele, samas hoiame kontrolli all ekspansiivsete ja võõrliikide levimise.

Pole ilmselt üllatuseks, et niitmata jäetud muruplatsid olid enamasti keset suve õie- ja putukaküllased, kuna südasuvel värvi andvad liigid on üldjuhul putuktolmlejad ja nii meelitab niidu­rahu linnakusse putukate näol elurikkust juurde.

Kliimanutika tuleviku keskuse strateeg Kerli Kirsimaa nendib, et me elame liikide väljasuremise ajastul. „Paradoksaalselt on meie enda tekitatud eraldatus loodusest viinud meid küsimuseni, kuidas uuesti õppida oma eluviise harmooniliselt loodusega sobitama, lootuses üle saada praegusest kliima- ja elurikkuse kriisist. Tagasi peab andma sama palju kui võtad,“ räägib ta ja soovitab lugeda Elisabet Sahtouris’ raamatut „Maailmatants“. „See on lihtne tasakaalu ja kooskõla seadus, mida saame rakendada ka ülikooli linnakutes,“ märgib Kirsimaa.

Taimestiku uuringus oli vaatluse all kokku 10 ala ja analüüsiti 34 ruutmeetrist taimeruutu, omavahel võrreldi niitmata ja tihedasti niidetavaid alasid. Ruutudest kirjeldati kolme tüüpi koosluseid: niidu-, muru- ja ruderaalkooslused. Töö käigus registreeriti 168 soontaime, 17 sambla- ja 1 samblikuliik. Leiti ka 1 ohustatud liik, mis on Punase Raamatu kategoorias ohualdis.

Ka ilma õitsemise ja suminata on niitmata alad mitmekesisemad: kui tavaliseks linnamuru soontaimede liikide arvuks on hinnatud umbes 5–7 liiki ruutmeetril, siis selle uuringu ruutudel registreeriti keskmiselt 14, kõige liigirikkamal ruutmeetril kasvas 28 liiki soontaimi. Liigirikkused olid suuremad nii tüüpilistes niidukooslustes kui ka ruderaaltaimedega kooslustes.

Koosluseid mõjutas suvealguse pikem põuaperiood, mil kuivematel aladel kuivas muru täielikult. Juuli teiseks pooleks oli see enamikul aladel taastunud, mõnel juhul asendunud täiesti teistsuguse taimekooslusega, kus põuda taluvad invasiivsed liigid said niitmata jätmise tõttu kasvujõu ja matsid teised liigid enda alla.

Niitmata jätmise varjupoolel on ootuspäraselt ka ekspansiivsed taimeliigid – need on kohalikku floorasse kuuluvad liigid, mis hakkavad võimaluse avanedes vohama ja tõrjuvad niidualalt aegamööda välja madalamakasvulised liigid. Kokku leiti uuritud aladelt 12 sellist liiki, sh üks võõrliik. Kõige sagedasemad ekspansiivsed liigid olid harilik võilill, karjamaa raihein ja harilik kerahein. Nende levikut on võimalik peatada, niites kaks korda suve jooksul.

Mitmele niitmata jäetud varjulisemale ja pisut niiskemale alale ilmus aga roheliste muruplatside asemele erakordne pärismaiste taimede õiteilu. Mõne ala puhul olid mureks kiirekasvu­lised lehtpuud, mis niitmata jätmise tõttu olid suve keskpaigaks juba üle põlve kõrguse. Olulise järeldusena toob uuringu autor välja vajaduse tähele panna koosluste keskkonnatingimusi ja seal juba esinevaid invasiivseid liike, samuti arvestada konkreetse suve ilmaolusid.

Mullaelustikust rääkimist tuleb alustada tõigast, et olenemata niitmata jätmisest või niitmisest on TalTechi linnaku rohealadel tegemist tehismuldadega, mistõttu on mullaelustik siin juba eos suhteliselt vaene. Uuringust aga selgus, et niitmata jätmise mõju on mullaelustikule peamiselt positiivne. Mullas elavate valgeliimuklaste, vihmausside, hooghännaliste ja kärsaklaste esindatus oli suurem niitmata muruosades, põhjuseks ilmselt stabiilsemad niiskus- ja valgustingimused niitmata rohttaimestiku all. Selgrootutest on eriti tundlikud muutuste suhtes mardikad, kelle liigiline mitmekesisus suureneb kiiresti, kui taimestik on kõrgem.

Niitmisele reageerivad liikuvamad rühmad ehk needsamad mardikad,samuti kahetiivalised, kakandid ja hulkjalgsed – kiire lahkumisega. Küll aga sobib see maapealsetele taimetoiduliste loomadele, nt teod ja tirtlased, sest lisandub söödavat surnud taimset materjali. Samas muutuvad niitmise järel mulla temperatuuri ja niiskuse kõikumised suuremaks ja see mõjutab mullas elavaid väheliikuvaid loomi, nagu valgeliimuklased, vihmaussid, hooghännalised ja lestad.

Selgema ja täpsema tulemuse saamiseks mullaelustiku uurimisel oleks vaja jälgida niidurahu mõju pikema aja jooksul, mistõttu ei anna uurijaid esimese suve järel konkreetseid soovitusi. Taimestiku uuringust selgub, et kaks korda aastas niitmine aitaks peatada ekspansiivseid liike ja kiire kasvuga lehtpuid, lisaks oleks see hea ka kõigile neile niidukooslustele, mille kaudu tahame elurikkust suurendada. „Esimene niitmine võiks olla suve alguspooles (mai lõpus, juunis) ja teine suve lõpus – päris keset suve oleks hea, kui taimed saavad õitseda ja pakkuda tolmeldajatele võimalusi,“ sedastavad uurijad. Nad lisavad, et leidub ka neid alasid, mis pujude ja tõlkjate kiire leviku tõttu võiksid jääda regulaarselt niidetavaks.

Konkreetne ettepanek on linnaku hoonestatud aladel juurde võtta alasid, mida niidetakse ainult kaks korda aastas. „Sellega vähendame põua mõju ja õierikkaid alasid jätkub siis erinevatesse piirkondadesse,“ seisab soovituse taga. „Ehkki see tundub nii tilluke osa kogu suure Maa pinnast, viivad väikesed võidud ja järjepidevus meid ometigi sihile. Katsume hoolikalt läbimõeldud niitmisrahuga eeskujuks olla ka tulevatel aastatel,“ ütleb Kerli Kirsimaa.

Taimestiku uuringu koostas Elle Rajandu (Tallinna Ülikool)

Mullaelustiku uuringu koostasid Mari Ivask (Tallinna Tehnikaülikooli Tartu Kolledž) ja Üllar Rammul (Tallinna Tehnikaülikool)

Uuringud leiad Kliimanutika tuleviku keskuse elurikkuse lehelt.