Arabella Neostus | Fotod: ECU

Pärast 2019. aastal esmakordselt ICU maailmameistrivõistluste lavale astumist (loe siit) ei olnud TalTech Cheerleadersitel kahtlustki, et teekond järgmisel hooajal uuesti ette võetakse. Maailma tabanud pandeemia pani aga kõik plaanid ning suured unistused ootamatult ja teadmata ajaks pausile.

„Treeningute korraldamine viiruse leviku ajal oli häiritud,“ selgitab TalTech Coed tiimi peatreener Andre Org. „Trenne läbi viia ei saanud ja kontaktspordialade puhul, nagu cheerleading on, pidime kaua ootama, et koos treenida. Sel ajal kaotasime kahjuks hulga liikmeid, kes ei soovinud jätkata, ning see pani ka rühma üldise vaimse tervise ja motivatsiooni proovile.“

Tiimi kapten Martin Joonas Pariis meenutab, et pidevalt pidi kohanema kava muudatustega haigete või tiimist lahkuvate liikmete tõttu. Viimane kuu enne MM-i oli pinge laes, et keegi haigeks ei jääks. „Tundus võimatu, et umbes 20 inimesest saavad kõik enne väljasõitu COVID-i kiirtesti negatiivse tulemuse, aga kuidagi läks lõpuks hästi,“ jagab Pariis.

Kõikidest väljakutsetest hoolimata leidsimegi end 18. aprilli varahommikul Tallinna lennujaamast, et ette võtta teine võistlusreis Orlandosse Floridas, kus toimusid juba XIII International Cheer Union (ICU) maailmameistrivõistlused.

Mõni päev sisseelamist ja rahulikke trenne, võistluste võimas avatseremoonia ning saabuski kauaoodatud esimene võistluspäev. „Ma ei osanud mitte midagi oodata. Olin näinud videotest, kui osavad inimesed on, aga see oli kõik. Juba esimesel päeval võistluspaigas tundsin seda energiat, naeratusi, toetust: me ei olnud seal üksteise vastu võistlemas, me olime kõik koos seal, et näidata, mida me oskame. Iga päevaga need tunded kasvasid, võistkonnad elasid üksteisele kaasa, olgu soojendust tehes või saali sisenedes-väljudes, inimesed soovisid sulle igal hetkel edu, uuussskumatu,“ jagab oma mälestusi tiimiga poole hooaja pealt liitunud Karl Sala.

2021/22. hooaeg on olnud meile kõike muud kui lihtne ja ka poolfinaal ei andnud armu: meie esimese võistluskatse rikkus segadus muusikaga, mis katse poole pealt katkes. „Igasugused mõtted jõudsid peast läbi käia – mis nüüd saab, kas teeme edasi, kas teised grupid saavad hakkama?“ räägib Martin Joonas. Proovisime jätkata ilma muusikata ja lugemisega, sest selliseid äpardusi ikka juhtub, kuid lõpliku löögi andis kavale hetk, kui muusika uuesti mängima hakkas ja niigi segaduses võistlejad veel rohkem segadusse ajas. Olime kergelt öeldes nördinud, endal peas keerlemas küsimus, kas sedasi hooaja lõpetamegi? Õnneks otsustasid kohtunikud meile teise katse anda ja selle sooritus oli piisav, et tagada koht finaalis.

„Meil on olnud tihti nii, et võistlustel või esinemistel, kus tuleb oma kava teha mitu korda, on esimene katse kõige parem,“ jagab tiimi teine kapten Marin Saagpakk. „Enne finaali oli tunne kuidagi liiga rahulik, isegi tuim. Tavaliselt on olnud närv suurem. Proovisime enda energia üles kütta, natuke see ka õnnestus, kuid siiski ootasin isiklikult suuremat elevust ja närvi. Mõni hetk enne lavale minekut tuli veel treener meie juurde ja ütles, et pidage meeles, kodus vaadatakse teid ja elatakse kaasa. Sel hetkel tuli sisse õige närv ja laval olles tundsin, kuidas me andsime endast kõik. Me ei olnud ju veel kordagi saanud näidata, mida me tegelikult oskame. Finaalis tegime tiimina hooaja parima katse.“

„Cheerleading’u MM-i kogemust on võimatu sõnadega edasi anda ja ainult inimesed, kes on seal olnud, teavad tegelikult, mis tunne see on,“ muljetab Karl. Kutsume kõiki julgelt cheerleading’u trenne proovima! Väikestest soovidest ja mõtetest saavad alguse suured teod ning me usume, et kui sinagi tahad show-tantsus või cheerleading’us maailma tasemel võistelda, siis see kõik on käeulatuses.

Suur aitäh kõigile meie toetajatele, fännidele, peredele, sõpradele! Ilma teie toetuseta oleks raske nii suuri asju teha!