Ida-Virumaal sündinud Andrus Paat on üles kasvanud sõna otseses mõttes kaevandusmaastikul, näinud põlevkivi kaevandamist nii maa all kui maa peal ning on suurepäraselt teadlik sellega kaasnevast keskkonnamõjudest. Kui varajases nooruses see ehk veel kuigi selgepiiriliselt ei väljendunud, siis pärast maastikukaitse bakalaureusekraadi omandamist oli tema peas küpsenud soov pühendada oma edasine karjäär maavarade kaevandamise ja kasutamise ning keskkonna säästmise vahelise tasakaalu otsimisele.

Nii asus ta edasi õppima TalTechi Tartu kolledžisse tööstusökoloogiat, siirdus keskkonnaspetsialistina ning hiljem projektijuhina tööle Eesti Energiasse ning pärast magistrikraadi omandamist töötas Tehnikaülikooli geoloogia instituudis.

Kui selgus, et riiklikul tasemel asutakse taas süvendatud tähelepanu pöörama fosforiidi ja sellega kaasnevate maavarade kasutuselevõtu võimaluste uurimisele, mõistis Paat, et tegemist on tulevikuvaldkonnaga, kus juba lähitulevikus ootab ees avar tööpõld.

2021. aastal TalTechi geoloogia instituuti doktorantuuri astudes valis ta oma uurimistöö teemaks fosforiidi kaevandamisega kaasnevate keskkonna-, sotsiaalsfääri- ja juhtimisalaste riskide – nn ESG-riskide – hindamise. Ta mõistis, et ükski ettevõte, kes mingil moel fosforiiti peaks tulevikus Eestis kaevandama või kasutama hakkama, ei pääse üle ega ümber ESG kestlikkuse aruandlusest, mistõttu vajab see valdkond kõrgtasemel spetsialiste. Selliseid, kes oskavad erinevaid huvigruppe puudutavaid riske kaardistada, analüüsida ja arvesse võtta.

„Doktorantuur võimaldab nende teemadega süvitsi minna,” kinnitab Paat. „Minu eesmärk on doktoritöö lõpuks välja töötada n-ö ideeline juhis, tööriistakast poliitikakujundajatele, mis aitaks neil teha ratsionaalseid otsuseid nii, et fosforiidi kasutuselevõtu planeerimisel arvestatakse selle majandusliku mõttekusega, samuti, et kogukond oleks kaasatud ja keskkond hoitud.”

Ta ütleb, et doktoriõpe on TalTechis paindlik, doktorant saab oma uurimisvaldkonnas siduda teaduse praktilise igapäevaeluga, pakkudes sel moel nii Eesti majandusele kui ka meie teadusele uusi olulisi väärtusi. Paat lähtub põhimõttest, et doktorantuuris saab õppida lahendama elulisi probleeme teaduslike viisidega, mis kahtlemata on hinnatud lisandväärtus kõikjal, kus töötad või edaspidi tööle lähed.

Praegu töötab Andrus Paat Rail Baltic Estonia OÜ-s juhtiva keskkonnaeksperdina ja nendib, et tema töövaldkond haakub hästi ka doktorantuuri temaatikaga, kuna riikliku taristuprojekti puhul on vaja samuti arvestada keskkonna- ja sotsiaalsete küsimustega, samuti juhtimisalaste riskidega. Ühtlasi annab ta endale aru, et Rail Balticu rajamise näol on tegemist Eesti jaoks läbi ajaloo ühe suurema projektiga, mis kestab küll kaua, ent millel on ikkagi oma konkreetne lõpp. Võib-olla järgmiseks sarnase mastaabiga ettevõtmiseks saab kunagi fosforiidi ja haruldaste muldmetallide kaevandamine ja väärindamine. Seda muidugi juhul kui ESG-riskide maandamine osutub võimalikuks ning kogu ettevõtmine riigile majanduslikult kasulikuks. Esmalt tuleb meil enne otsuste langetamist ära teha suur töö maavarade koguste ja kvaliteedi ning kaevandamise keskkonnamõju väljaselgitamisel.

„Kuigi mul tuleb praegu elada n-ö kahte elu paralleelselt, ei kahetse ma doktorantuuri astumist. Pärast kraadikaitsmist on valikud enda kätes. Kõlab klišeena, aga tõesti kõik teed on valla,” arutleb Paat. „Püüan igatahes omandatud teadmisi edaspidi kasutada meie ühiskonna paremaks muutmisel. Et doktoriõppes tehtud teadustööl oleks väljund igapäevaellu ning kokkuvõttes sünniksid paremad ning teaduslikult põhjendatud otsused.”

Otsusta ka Sina oma tulevik TalTechis: taltech.ee/tulevik