Tallinna Tehnikaülikool

Carmen töötab IoT ja autonoomsete süsteemide arendusettevõttes Krakul projektijuhina. Ta on lõpetanud TalTechi elektroonika ja telekommunikatsiooni eriala ja teinud magistrikraadi Rootsis Chalmersi Tehnikaülikoolis sardsüsteemide disaini alal. Carmen usub, et naisinsenerid toovad arendusettevõtetesse mitmekesisema vaate, mis muudab elektroonikalahendused naiste jaoks kättesaadavamaks ja paremini kasutatavaks.

Triibulise pluusiga naisterahvas seisab külg vastu kappi. Esiplaanil on jalgratas.
Carmen Isopi jaoks on kõige motiveerivam see, kui päeva lõpuks on rahul nii kliendid kui insenerid ehk kliendid saavad lahenduse, mida nad soovisid ja insenerid on enamasti teha saanud seda, mis neile meeldib.

Millised on sinu tööülesanded?
Minu põhiline ülesanne on klientidega suhtlemine, et välja selgitada, mida klient täpselt soovib ja seejärel pärast inseneridega arutamist pakkuda kliendile välja just neile sobivaim lahendus. Samuti planeerin projektidele kuluvat aega ja jälgin, et plaanist peetakse kinni ning hoian klienti projekti jooksul olukorraga kursis.

Milline näeb välja sinu tööpäev?
Tööpäevad võivad olla väga erinevad. On päevi, kus on erinevaid kohtumisi nii klientide kui ka potentsiaalsete klientidega või koosolekuid tiimijuhtide ja inseneridega, et tööd planeerida või seniseid tulemusi üle vaadata. Samas on ka päevi, kus põhirõhk on uurimistööl, sest projektijuhina pean ka ise kursis olema sellega, kuidas lahendused, mida me kliendile pakume, töötavad. Üritan alati ka ise aidata otsida lahendusi ettetulevatele probleemidele.

Mis on sinu töös enim rahuldust pakkuv?
Kõige motiveerivam on see, kui päeva lõpuks on rahul nii kliendid kui insenerid ehk kliendid saavad lahenduse, mida nad soovisid ja insenerid on enamasti teha saanud seda, mis neile meeldib. Minu arvates on minu olulisim eesmärk olla see inimene, kes vähendab inseneride töös kliendisuhtluse ja kohati pikkade koosolekute osa. Teiselt poolt olen see lüli, kes hoiab klienti projektiga kursis, selgitab neile lihtsalt ja arusaadavalt inseneride tehtavat tööd ning hoiab stressi võimalikult madalal.

Millised on sinu töös suurimad väljakutsed?
Kuna projektid on väga erinevad, siis need nõuavad väga tihti teadmisi asjade kohta, millega mul pole varem kokkupuudet olnud. Siis on end kiiresti vaja kurssi viia, et aru saada nii inseneridest kui kliendist ning tagada võimalikult sujuv infovahetus. Teine suur väljakutse on saada aru, mida klient arvab, et ta tahab ja mida ta päriselt vajab, et jõuda parima lahenduseni.

Milliseid oskusi sinu töö nõuab?
Esimesena tulevad pähe suhtlemisoskus ja aja planeerimise oskus, aga vähem olulised pole ka tahtmine ja valmisolek uusi asju õppida. Kuigi projektijuhil on alati võimalik inseneridele toetuda, on väga oluline ka ise aru saada sellest, miks mõni asi töötab ja mõni ei tööta või näiteks miks mingid valikud võimalikud pole.

Kaua oled sel erialal töötanud?
Alustasin Elikos 3,5 aastat tagasi elektroonikainsenerina ning hiljem töötasin seal riistvara tiimi juhina. Eliko on tehnoloogia arenduskeskus ja alguses tehti palju erinevaid projekte. Nüüd on ettevõte liikunud rohkem sisepositsioneerimise peale ning töötab välja lahendusi näiteks tehastele ja kaevandustele, et suurendada töötajate turvalisust või jälgida kauba liikumist, aga ka näiteks teatritele, et automaatselt valgustust õigetele näitlejatele suunata ja vähendada inimtöö vajadust. Krakulis projektijuhi kohal olen just värskelt tööd alustanud. See amet tundus loogiline samm edasi ja usun, et tänu elektroonikutööle on mul kasulikud taustateadmised, mis aitavad kaasa nii klientide kui inseneridega suhtlemisele.

Mida sa oled õppinud? Miks otsustasid just selle eriala kasuks?
Olen õppinud TalTechis bakalaureuseõppes elektroonikat ja telekommunikatsiooni, magistrikraadi sain Rootsis Chalmersi Tehnikaülikoolis sardsüsteemide disaini alal.

Keskkoolis huvitasid mind reaalained ja olin peres see, kes arvutitega aitas. Tehnika vastu oli mul huvi juba väiksena. Nii mu ema kui ka isa olid harjunud kõike ise oma kätega tegema, nii kodust remonti kui autot parandama ja mul väljendus see tehnikahuvina. Keskkooli lõpetades ei olnud mul siiski väga head aimdust, mida tahan õppida. Avasin TalTechi kodulehe, sest arvasin, et sobiks mõni tehnika või IT eriala, kuid 100% programeerimisest ei olnud ma huvitatud. Kodulehte lugedes tundus elektroonika kõige põnevam ja hands-on eriala.

Miks soovitaksid noortele minna õppima elektroonikat?
See on hästi põnev valdkond, mis pakub palju eri väljakutseid ja temaatiliselt väga erinevaid võimalusi. Elektroonika on järjest rohkem igal pool sees ja kõik asjad on targad. Seega on väljavaade tööd saada ükskõik millises sektoris, mis huvitab. Nii saab töö ühendada teiste huvidega.

Soovitan ka tütarlastele tulla elektroonikat õppima, sest me lisame nii meeskondadesse mitmekesisemat vaadet ja kogemusi ning muudame nii elektroonikalahendused ka teistele naistele kättesaadavamaks. Näiteks autode arendamise puhul aitaks naisinseneride kaasamine suurendada naiste turvalisust liikluses. Paljud turvasüsteemid on pärit ajast, mil teste tehes mõeldi vaid meestele ning on arvestatud meeste mõõtudega, seetõttu on liiklusõnnetustes suurem tõenäosus naistel viga saada. Praegu on naisi siiski sektoris vähe, aga ma loodan, et tulevikus ei ole enam iga kümne mehe kohta on vaid üks-kaks naist.

Sisseastumine juba käib!

Kui programmeerimisest jääb Sulle väheks ja tunned, et tahad IT ja elektroonika valdkonnas palju rohkem ära teha, siis on


Siin saab sinust laia silmaringiga tippspetsialist, kes suudab mõista, formuleerida ja lahendada erinevate arvutitel põhinevate elektroonika- ja automaatikasüsteemide loomise, arendamise ja haldamisega seotud keerukaid ülesandeid.

Esita avaldus hiljemalt 4. juuliks kella 12:00ks!

Tüdruk ja poiss nügivad lülitit