Heliis-Alexandra Kägo ja Anna-Maria Kolljakova on Tallinna Tehnikaülikooli tudengid, kelle huvi tehnika vastu tõi nad inseneeriaõpingute juurde ja praktikale ABB Eesti tehases. Mõlemad kinnitavad, et tehnoloogiavaldkonnas edu saavutamiseks ei ole vaja midagi üleloomulikku – piisab püsivusest, uudishimust ja tahtest õppida.
Huvi inseneeria vastu algab sageli varakult
Heliis-Alexandral tekkis huvi tehnika vastu juba varases lapsepõlves, mõne aasta eest avastas ta enda jaoks ka motospordi ja tahtis mõista, kuidas võidusõiduautod töötavad. Pikalt oli kaalumisel hoopis teine eriala, kuid tehnikahuvi kasvas ning viis loogilise valikuni – integreeritud tehnoloogiate erialani. „Mind hakkas huvitama, mis toimub masina sees. Koolis aitas kaasa, et mul oli väga hea matemaatikaõpetaja, ning lisaks olid reaalklassile kohaselt ka lisaained füüsikas – see lõi tugeva aluse,“ kirjeldab ta.
Anna-Marial oli tehniline huvi samuti varakult olemas – kooliajal ehitas ta Mindstormsi roboteid ja käis programmeerimiskursustel. Valik õppida TalTechis integreeritud tehnoloogiad tuli soovist ühendada tehnikahuvi ja ingliskeelne õpe. „Ehk on see ka geenides – mu ema, isa ja vanaema on kõik olnud seotud inseneeriaga. Aga keegi otseselt mind sellesse ei suunanud, see huvi tuli ise,“ ütleb Anna-Maria.
Praktikakogemus ABB-s avardas silmaringi ja arendas oskusi
Mõlemad praktikandid jõudsid ABB-sse tänu TalTechi ja ettevõtte aktiivsele koostööle tudengitega. Heliis-Alexandra kohtus ABB esindajaga messil “Võti tulevikku“, kus tekkis kohe hea kontakt. Anna-Maria osales ABB Meistriklassis, mille kaudu praktikale kandideerimine tundus loomulik ja motiveeriv samm.
Praktika algus tõi kohe kaasa uusi teadmisi ja avastusi. Heliis-Alexandra jaoks oli eriti põnev kirjutada esmakordselt masina kasutusjuhendit ning osaleda iganädalastel praktikantide koosolekutel, kus ABB töötajad tutvustasid oma tööd. Anna-Maria jaoks oli ABB-sse tulles esialgu veidi pettumust valmistav teadmine, et Eestis ei tegeleta robotite ehitamisega. Kuid kui ta süvenes mootorite ja sagedusmuundurite valdkonda, muutus vaade kiiresti. Ta mõistis, kui suur roll on neil toodetel ülemaailmses energiatarbimises ja kuidas sagedusmuundurid aitavad seda märkimisväärselt vähendada. Tänaseks töötab ta kvaliteedilaboris, kus elektroonika analüüs ja probleemide lahendamine pakuvad nii mõttelist kui tehnilist arengut – ja kõige olulisem, võimalust panustada millessegi, mis aitab päriselt maailma paremaks muuta.
Müüt, et inseneeria nõuab armastust matemaatika vastu, ei pea alati paika
Anna-Maria sõnul kardetakse inseneeriaõpinguid sageli põhjendamatult, sest arvatakse, et peab olema väga tugev matemaatikas. „Tegelikult on palju inseneeriaüliõpilasi, kes matemaatikat ei armasta – palju olulisem on tahe probleeme lahendada,“ ütleb ta. Heliis-Alexandra lisab, et praktika on olnud silmiavardav kogemus. „Siin võetakse tõsiselt, et sa päriselt mõistaksid, mida teed. Olen saanud teha asju, mida ma poleks arvanudki – näiteks omandada sertifikaate ja kirjutada juhendeid.“
Selged sihid, toetav keskkond
Heliis-Alexandral on kindel unistus: töötada vormel-1 aerodünaamikuna või strateegiatiimis. Ta on juba osalenud FS Team Tallinn tudengivormeli meeskonnas ning praktikal saadud kogemus aitab arendada teadmisi ja oskusi, mida ka sellises kõrgtasemel valdkonnas vaja läheb. Anna-Maria näeb end tulevikus vaneminsenerina, sooviga süveneda just kvaliteedi ja elektroonika valdkonda. „Mind huvitab praktiline töö ja see, kuidas asjad tegelikult töötavad – juhtimine mind nii väga ei tõmba,“ tõdeb ta ausalt.
Mõlemad praktikandid rõhutavad, et ABB töökultuur on toetav ja arendav. Heliis-Alexandra toob esile kogukonnatunde ja professionaalsed suhted: „Kui ma peaksin praktikakogemust kolme sõnaga kirjeldama, siis need oleksid: silmiavardav, professionaalsed suhted ja kogukond.“
Anna-Maria hindab eriti seda, et ABB tegevusel on selge mõju keskkonnale: „See, et ettevõte tegeleb lahendustega, mis aitavad muuta energiasüsteeme tõhusamaks, on minu jaoks oluline väärtus.“
Inseneeriaõppes on naisi küll vähem, kuid olukord on muutumas. Anna-Maria märgib, et nende kursusel on 8 naist umbes 20–30 üliõpilase seas, mis on rohkem, kui ta alguses arvas. Heliis-Alexandra lisab, et pole kordagi tundnud, et teda naisena teisiti koheldaks. „ABB-s on kõik väga võrdsed ja toetavad. Mitte kordagi pole olnud tunnet, et keegi arvaks, et ma ei sobi siia.“