Hea ülikoolipere! Sõda Ukrainas on tõsiasi. Me oleme mõttes selle sõja ohvritega: nendega, keda rünnatakse, kelle maale tungitakse, aga ka nendega, keda sunnitakse seda tegema.
Eestis ei ole sõda. Ning me teeme kõik selleks, et sõda siia ka enam kunagi ei jõuaks. Meil on meie sõbrad Euroopa Liidus, on NATOs ja ka väljaspool neid organisatsioone.
Minu soov ja palve on: oleme rahulikud, oleme sõbralikud. Eestis hinnatakse ju igaüht, hinnatakse ka tema rahvuse ja maailmavaate esindajana. Kultuurid rikastavad üksteist, nad pole üksteise vaenlased. Ka rahvused pole üksteise vaenlased, inimesed pole üksteise vastased. Kõik need õudused, mida maailm on sunnitud ajaloo jooksul taluma, sünnivad vaid valitsejate peades, valitsevates ringkondades.
Ükskõik kui isiklikult sõja teema meid ka puudutaks, palun ma meil kõigil jätkata tööd Tehnikaülikoolis rahulikus üksmeeles. Mida rohkem me üksteist toetame, omavahel kokku hoiame, seda tugevam on ülikool, seda tõhusamat teadust siin tehakse. Just ühise pingutusena sündiv tõhus teadus on see, millega meie suudame paremasse maailma panustada.
Kahtlemata on meie hulgas neid, kellel on raskem. Järgmisel nädalal kutsun kokku teaduskondade, instituutide ja tugiüksuste juhtide koosoleku, et üheskoos arutada, kuidas saame toetada neid, kes vajavad tuge ja nõustamist.
Kui keegi tunneb, et ta peab abi või nõu küsima, siis palun kirjutage personal@taltech.ee. Igaühe mure on ka Tallinna Tehnikaülikooli mure.
Meelekindlust ja lootust teile!