Kuidas teed tavaliselt oma ostuotsused – mida osta, kust osta, kas uuena või kasutatuna – ja kas üldse on alati vaja osta? 

Ma arvan, et kõige olulisem otsus sünnib juba enne ostu — see hetk, kui küsin endalt: kas ma üldse vajan seda? 

Viimastel aastatel olen õppinud, et mõte “ma vajan seda” on libe tee. Mõnikord peidab ta endas igatsust, väsimust või soovi end millegi uuega rõõmustada. Ja see ongi okei, sest me kõik oleme inimesed. Aga ma olen hakanud valima, kuidas seda vajadust toita. 

Enamasti eelistan osta teiselt ringilt, see on minu väike vastuhakk ületarbimise maailmas. Minu meelest on teisel ringil väga ägedad ja unikaalsed asjad, lemmikumad poed on Uuskasutuskeskus ja Basaar.  

Mõnikord on parim ost hoopis mitteostmine – see tunne, et ma ei langenud “osta nüüd või jää ilma” lõksu, on kummaliselt vabastav. 

Mida oled võitnud tänu sellele, et mõtled oma ostuotsused põhjalikult läbi? 

Mäletan, kuidas varem oli poodlemine osa nädalavahetusest – justkui rituaal. Täna tundub see minu jaoks kummaline. Üks suurim võit on kindlasti rahaline. Aga ka aeg, kergus ja selgus. Kui loobusin poes käimisest lihtsalt niisama, et piiluda uusi tooteid ja kollektsioone, avastasin, et kadus ka tunne, et vajan pidevalt midagi uut.  

Ausalt öeldes väsisin ka ära sellest, et tooted, mis vanasti kiirmoe poodidest ostsin, kulusid ära ühe kandmise või pesukorraga. Raha lihtsalt kulub ja samas viskasin asju minema.  

Ja kui kapp ei ole enam täis “äkki kunagi kannan”-riideid, tekib omamoodi ruum ka peas. See on kerge tunne – teadmine, et kõik, mis mul on, on päriselt minu nägu. Võin hommikul võtta esimesed püksid ja kampsuni ning tean, et need sobivad omavahel kokku. Pole enam seda probleemi, et kapp on riideid täis, aga midagi pole selga panna.  

Paljud inimesed tunnevad ostlemisest ja uutest asjadest lihtsalt rõõmu. Kuidas see sind ei meelita? 

Ikka meelitab, aga ma olen leidnud omale teistsuguse viisi seda “uudsuse janu” kustutada. Kui tekib tunne, et tahaks midagi uut kanda, piilun ema või sõbrannade garderoobi. Seal on alati midagi, mis on minu jaoks uus ja pakub vaheldust.  

Mõnikord rahuldan seda “uue tunde” vajadust hoopis kombineerides olemasolevaid asju uuel moel – panen kokku midagi, mida pole varem koos kandnud. Elevus on sama kui uuest esemest, aga ilma ostuta. 

Ja muidugi — riidevahetusüritused! Super võimalus, et saata ise kapis seisvad asjad  ringlusesse ja saada vastu ka ise mõni uus riideese ja seda täiesti tasuta.  

PS! 11.-12. novembril ongi võimalus osaleda TalTechi riideringil, Tudengimajas! 

Anna üks hea soovitus, mida teha, kui tekib tahtmine osta midagi uut (ja võib-olla tarbetut). 

Kui tekib tahtmine midagi uut osta (ja see tunne tuleb meil kõigil), siis ma lasen sel tulla, aga ma ei torma kohe tegutsema. Käin, proovin, vaatan ringi ja siis astun sammukese tagasi. Annan endale paar päeva aega, et mõtet seedida. Sageli otsin samal ajal, kas keegi müüb midagi sarnast juba Yagas või Vintedis. Tihti leiab sealt sama või sarnase asja poole hinnaga. 

Emotsiooni pealt ostmine on nagu suhkrulaks – korraks magus, aga pärast tekib raske tunne, eriti kui lähed mingi trendiga kaasa, aga siis avastad, et see asi ei sobigi sulle eriti ja see jääb kappi seisma. 

Me räägime sageli harjumustest tervise kontekstis, näiteks suhkru vähendamisest või trennirutiinist, aga sama kehtib ka tarbimise kohta. Kui võtta endale näiteks väljakutse, et kuu aega ei astu kaubanduskeskuse uksest sisse, saab sellest uus norm. Ühel hetkel sa lihtsalt ei tunne enam vajadust sinna minna. 

Rohkem nippe ja eeskujusid leiad TalTechi roheliste teemakuude veebilehelt. 

Mõõda enda eluviisi kestlikkust eluviisitestiga siin. 

Kuidas anda oma panus keskkonnajalajälje vähendamisse, loe Tehnikaülikooli rohejuhisest ja Riigikantselei rohekäitumise tööriistakastist.