Väljakutsepõhine õpe (VPÕ, challenge-based learning) püüabki tuua selle reaalsuse ülikooli, kui tudengid töötavad koos ettevõtete ja avaliku sektori partneritega, otsides lahendusi päriselu keerukatele ja sageli määratlemata väljakutsetele. Eesmärk ei ole üksnes tehnilise pädevuse arendamine, vaid nn T-kujuliste inseneride kujundamine – spetsialistide, kes mõistavad tehnoloogia kõrval ka sotsiaalset, majanduslikku ja õiguslikku konteksti.

Eindhoveni Tehnikaülikoolis (TU/e) on väljakutsepõhine õpe saanud keskseks hariduspõhimõtteks; TalTech on võtnud selle oma arengukavva (loe pikemalt siit). Vestlusringis arutavad TU/e ja TalTechi esindajad ning ettevõtja, kuidas selline lähenemine muudab ülikooli rolli innovatsiooni ökosüsteemis, kiirendab noorte spetsialistide arengut ning loob uusi võimalusi koostööks ettevõtlusega.

ARUTLEVAD:

MARKUS HÄÄL, OÜ Hundipea tegevjuht
GERT GURI, Eindhoveni Tehnikaülikooli (TU/e) ettevõtliku õppe koordinaator
KÄDI-RIIN VENDEL, TalTechi doktorant
ERGO PIKAS, TalTechi kaasprofessor tenuuris

Mida VPÕ endast tehnikaalases kõrghariduses kujutab ja miks on meil vaja sellest rääkida?

ERGO VPÕ toetub disainmõtlemisele, sellele, et lähtepunktiks on väljakutse, mitte konkreetne etteantud ülesanne. Inseneeriakursustel esitame üliõpilastele probleemi ja lahenduskäigu, nende ülesanne on lahenduskäiku õigesti rakendada ja jõuda konkreetse lahenduseni. VPÕ kursustel üritame tegutseda nagu päriselus: tuleb kontekstualiseerida ja mõista väljakutse valdkonda, aru saada, mis täpselt on lahendamist vajav probleem.

GERT See aitab arendada ülekantavaid pikaajalisi oskusi alates kriitilisest mõtlemisest ja kommunikatsioonist kuni meeskonnadünaamika, eetika ja ühiskondliku mõju avaldamiseni, et välja õpetada igakülgse ettevalmistusega tulevikuinsenere. Koostöö tööstusvaldkondadega loob ülikoolile rolli innovatsiooni ökosüsteemis, sest toob väljakutse partnerid ülikooli kokku.

Väljakutse partneritena osalemine viib ettevõtted ja avaliku sektori asutused innovatsioonitunnelite asemel innovatsioonilehtritesse, eesmärk on tänu tudengite panusele jõuda murdeliste loominguliste lahendusteni.

Tudengitel aitab see sügavuti mõista tegelikke väljakutseid ning tegutsemisvõimalusi ja -piiranguid. Ettevõtete hinnangul jõuab õpingute ajal praktilisi kogemusi omandanud värske ülikoolilõpetaja asjatundlikkus vajalikule tasemele võrreldes kogemusteta õpingukaaslasega kaks korda kiiremini.

MARKUS Ettevõtete jaoks on see tohutu võit!

Ise tööstusinseneriks õppides mõtlesin bakalaureuseastme ajal, et ahaa, tootmine käib nii, lihtne! Kui ma siis tootmisesse päriselt tööle läksin, tekkis tohutult küsimusi ja peast käis läbi, et nüüd tahaks õppejõuga nõu pidada.

Näiteks Tudengivormeli tiimis osalenud insenerid leiavad teistest palju lihtsamini tööd, sest nad on juba lahendanud nii palju väljakutseid ja probleeme, nad teavad, milliseid küsimusi esitada.

Kuidas väljakutsepõhine õpe täpsemalt käib?

MARKUS Hundipea on nagu linn linnas, mis hõlmab kõiki mõeldavaid valdkondi: taristut, vett, kanalisatsiooni, elektrivõrku, sadamat ennast. Oleme TalTechiga varemgi hulga projekte koos teinud. Meid kutsuti osalema ja tõime kaasa mitu küsimust või väljakutset, millega silmitsi seisime. Siis tuli tudengite valikuprotsess ja „kiirkohtingud“: ettevõtted pidid väljakutsed või mõtted tudengitele n-ö maha müüma. See viib järgmise sammuni, teadusavastuste põimimiseni pärisellu, teadmussiirdeni ülikoolist tööstusesse.

KÄDI-RIIN Väljakutsete omanikud pidid oma ideid meile esitlema nii, et me tahaksime neid valida. „Kiirkohtingute“ ajal nägin, millised mentorid vastasid ähmaselt, millised aga aitasid haaret natuke kitsendada. Sellest tekkis aimdus, kellelt võiks protsessi käigus kõige rohkem abi saada. Üks kriteerium oli kindlasti see, et väljakutse ise oleks huvitav, aga teine oli väljakutse omanik. Minu väljakutse oli linnakeskkonda käsitlevate andmete kogumine.

Kõige keerulisem oli oma ideed väga lühikese ajaga teistele tiimidele tutvustada ja probleemi olemust selgitada. Raske oli, aga ajasurve tõttu olime ka loomingulisemad ja kaalusime rohkem ideid, tegime seda kiiremini ja mõtestasime asju vajaduse korral ümber.

Meie ehitus- ja arhitektuuriõpingute bakalaureuse- ja magistritasemel ei keskendutud ärilisele mõtlemisele, tootearendusele, disainile ega muudele sellistele teemadele. See kõik oli minu jaoks üsna uus ja nii suure hulga asjade tegemine sedavõrd lühikese aja jooksul kujunes väga õpetlikuks. See kogemus aitab ka omandada teadmisi paljude teemade kohta, sest ei pea valima õpitud erialaga otseselt seotud väljakutset. Nõnda saab pisut aimu ka teistest valdkondadest, millega muidu kokku ei puutuks. See mitmekesistab üliõpilasi ja nende teadmisi.

Gert, milline roll on väljakutsepõhistel kursustel Eindhovenis?

GERT VPÕ on meie ülikoolis ülioluline, see on mõeldud edendama professionaalset arengut ja tehnilisi oskusi inseneerias, informaatikas ja muudel aladel. TU/e on lõiminud VPÕ bakalaureuseõppesse, kahel esimesel aastal tuleb igal semestril osaleda vähemalt ühes VPÕ-projektis. Magistrantuuris VPÕ-kursuste arv kasvab nii kohustuslike kui ka valikuliste ainete osas.

Paljuski me kutsume ühiskondlikul tasandil tegutsejaid üheskoos hariduse üle mõtlema. Kui teie ootus on paremate ülekantavate ja erialaste oskustega ülikoolilõpetajad, siis andke väljakutsete ja teadmistega oma panus. Niisugune eesmärkide kattumine aitab ökosüsteemi viia mitte ainult insenere, vaid ka innovaatoreid.

Tudengite ja sidusrühmade kontakte algusest peale soosides tõstab ülikool lõpetajate konkurentsivõimet ja tööhõive määra, ja sidusrühmad saavad kasu tudengite loomingulistest ideedest väljakutsete lahendamisel. Niisugune pidev koostöö loob elujõulise innovatsiooni ringlussüsteemi.

Ühtlasi aitab see ettevõtetel vähendada kulusid sobivate töötajate otsingutele, sest tänu VPÕ-le saavad nad võimaluse töötada viiest andekast üliõpilasest koosneva tiimiga.

Kui me räägime VPÕ-st, siis kas me räägime üldisemalt mõtteviisi õpetamisest, kuidas väljakutsetele läheneda, või on tegemist konkreetse kursustel, nagu EuroTeQ-i Roheleppe kiirendi?

GERT Väljakutsepõhist õpet võib rakendada iga kursus. Me pakume tudengitele võimalust kogeda seda, mis toimub päriselus probleemi uurimisel, kui tuleb liikuda kontseptuaalselt kontekstuaalsele. Näiteks kui käivitad autot ja see ei lähe tööle, tuleb välja mõelda, kas tegemist on elektrisüsteemi rikkega, mehaanilise veaga, tarkvaraprobleemiga või on auto üldse liiga vana ja tuleb välja vahetada.

ERGO Küsimus on mõtteviisis ja TalTechis me parajasti uurimegi, kuidas seda teha. Alates tööstusrevolutsioonist on inseneride väljaõpe toimunud sama loogika järgi. Kui omal ajal insenere nappis, arvati, et küllap neid saab juurde toota samamoodi nagu tehastes toodeti kaupa. Nüüd oleme tagasi sealmaal, kust Sokratese, Platoni ja Aristotelese ajal alustati: haridus on protsess, mille käivitavad suhtlemine ja uudishimu.

Kui mõelda laste peale, siis paaril esimesel aastal õpivad nad ainult vanemate ja keskkonnaga suhtlemise kaudu. Nad esitavad palju küsimusi, mis lähevad järjest sügavamaks ja konkreetsemaks. VPÕ mõte on väga sarnane.

Nii et väljakutsete mõistmiseks ja nendega hakkama saamiseks tuleb läbi teha miks-periood nagu kolmeaastasel?

ERGO Just.

Aga inimesed on väga erinevad. On juhid ja järgijad, uuendusmeelsed ja trendijärgijad, mõtlejad ja tegutsejad, kiired tegutsejad ja flegmaatikud, introverdid ja ekstraverdid jne. Kuidas see VPÕ-s mängu tuleb?

MARKUS Minu arust saavad inimesed väljakutsepõhistel kursustel kiiremini aru, mida nad tahavad teha või kuhu minna. Niimoodi tegutsemine annab varakult sügavama arusaamise mitmesugustest lähenemisnurkadest. Näiteks kui keegi on hea juht, siis võimalik, et ta saab seda siin teada.

ERGO Just, palju kiiremini saab aru, missugused on rollid, mis sind pärast ülikooli ootavad, ja kuhu sa kõige paremini sobid.

Nii et me ei saa õpetada mõtteviisi, aga saame panna inimest end paremini tundma õppima?

GERT Täpselt. Mõte on selles, et igal tudengil tuleb arendada avatud mõtteviisi, mõista mitte ainult tehnoloogiat, vaid ka seda, missugused on ühiskondlikud olud, mõelda finantsilisest jätkusuutlikkusest ja õiguslikust raamistikust. Igaühest ei saa ettevõtjat, aga tänu VPÕ-le teavad kõik, kuidas töötada päriselus ja interdistsiplinaarses keskkonnas ning kuidas kujundada ülekantavaid oskusi: tegutsemist meeskonnas, toimetulekut kultuurierinevustega, tiimikaalaste erineva professionaalse tausta rakendamist ühiste eesmärkide huvides.

KÄDI-RIIN Inimestena ollakse küll erinevad, aga niisugused kursused mõnevõrra võrdsustavad positsioone. Muidu introvertne inimene võib konkreetset teemat teistest paremini tunda, nii et isegi kui ta tavaliselt ei võtaks liidrirolli, siis valdkonnas kõige kompetentsem olemise tõttu ta teeb seda. Nii et väga hea viis end tundma õppida.

Mis on väljakutsepõhise õppe enda suurimad väljakutsed?

GERT Peamine on väljakutsepartnerite haldamine. Mida nad eeldavad? Nende vaade on teistsugune, sest hoolimata sellest, et tudengid töötavad nende väljakutsetega, ei tööta tudengid nende heaks. Ettevõte on osa väärtusvõrgustikust, kes saab väljakutsega tegelemisest kasu, aga projekti tulemus jääb üliõpilastele.

MARKUS Küsimus on: kes juhib kogu kursust? Mida ja missuguse aja jooksul ära tehakse? Mõnel puhul tegutsevad ülikoolid piisavalt kiiresti, vahel jälle on eraettevõtetel avaliku sektoriga probleemiks, et tempo on meie jaoks liiga madal. Kolmas probleem minu seisukohast on see, kuidas ülikoolid mõnikord ei mõista, et eraettevõtted panevad mängu oma raha ja on sellega ettevaatlikud. Üldjuhul on ülikoolide taskud sügavamad. Probleeme võivad tekitada ka olukorrad, kus ei esitata küsimusi, vaid lihtsalt hüpatakse tegevusse.

KÄDI-RIIN Minu jaoks oli kõige suurem probleem ajapiirang. Väljakutse alguses on tegutsemiseks lõputult võimalusi. Fookuse paika saamine võtab paar päeva, aga kui aega on ainult paar nädalat, tundub see üsna pika protsessina, nii et väike hirm tekib. Vägisi tuleb tunne, et ei edene vajaliku kiirusega. Algus võib motiveeritust natuke kärpida, liiga palju vabadust liiga lühikese aja jooksul.

Siis tulevadki mängu väljakutse omanikud või lektorid, nad saavad tagasisidet anda, pisut suunata. Kui tutvustad võimalusi, saavad nad öelda, millised on mõistlikumad variandid ja milline on rohkem valmis edasiarendamiseks, sellest on palju abi.

MARKUS See ongi „Tere tulemast pärismaailma!“ – lühikesed tähtajad ja surve on midagi, mis päriselus samuti ootavad, nii et igati asjakohane. Aga kui tegevusel ei ole üldse mingit raami, siis mina ütleks, et juht ei ole tasemel.

Ideaalis võiks tegemist olla pikema perioodiga kui kaks nädalat ning sellega võiks tegelda erinevatel ainekursustel – väljakutse lahendamine tooks kokku teooria ja praktika õppeaineteüleselt.

GERT Meil on enne kursuse algust väljakutsepartneritega kolm kohtumist, et ootused paika timmida ja toimuvasse sisse elada. Kui tarvis, saab iga partneri puhul lähenemist kohandada, sest kõigile sobivat lahendust pole olemas.

Missugust keskkonda see ülikoolilt nõuab?

ERGO Kohandatavat ruumi – mitme lisaruumiga põhiruumi, kus tiimid saavad töötada nii kõik koos kui ka üheaegselt eraldi.

GERT Eindhovenis on meil spetsiaalne koht, Innovation Space, kus neid kursuseid saab läbi viia. Eriti alguses tuleb koondada kogu energia ja ressursid sellesse, et oleks olemas üks koht, kus tudengitel on vahendid prototüüpide valmistamiseks ja projektide kallal töötamiseks, seejuures pidevalt sidusrühmadega suheldes. See on koht, kus õpetajad ja üliõpilased õpivad üksteiselt ning kohal on ettevõtted, uurimisinstituudid ja avalikud asutused, nii et see toimib sidusrühmade kohtumispaigana. Selles pulbitsevas keskkonnas saavad tudengitiimid oma projekte arendada ja mõni neist jõuab sinnamaale, et on valmis järgmiseks sammuks, stardiprojektiks või idufirmaks. Neile peaks saama öelda, et näete, siin on prototüüpide ehitamise ala ja teised teiesugused tiimid.

ERGO See on juba järgmine tasand, see kõik tuleb pärast väljakutsepõhiseid kursuseid.

GERT See on tõmbekeskus. Konkreetne koht annab üliõpilastele võimaluse näha ja teha asju, mis ei mahu kursuste raamidesse, teha neid teistmoodi ja vaimustuda. Ning kõigil siduspartneritel on n-ö üks uks, kuhu ülikoolis tulla.

Pole võimalustki, et keegi külastab TU/e-d ega käi läbi Innovation Space’i. Asi on ka näitamises, kuidas me tegutseme, kuidas me saame pakkuda üliõpilastele midagi ülejäänud ülikoolidest erinevat. Teatud mõttes saab sellest esindusruum.

Teil TalTechis on projekti-  ja probleemipõhise õppega väga hea kogemus. Hüpe probleemi- ja projektipõhiselt väljakutsepõhisele õppele pole nii võimatu, nagu paistab.

MARKUS Delfti Ülikoolis on Roheküla: katsetamise ala, kus paljud piirangud ei kehti, nii et seal saab ettevõtetega katsetada uusi materjale ja muud huvipakkuvat, eraettevõtted ja avalikud asutused töötavad koos ülikooliga. Meie jaoks teeks selline võimalus imesid.

TalTech korraldab koos insenere vajavate ettevõtetega igal aastal Unibet Arenal Positroni. Miks mitte teha hiiglaslik katseala, mida sponsiksid needsamad ettevõtted? Mind julgustaks see väljakutsetes rohkem osalema, kui teaksin, et saan asju kiiresti praktikas katsetada. Väljakutsete kallal töötavatel üliõpilastel oleks kooli lõpetades hindamatu teadmistepagas konkreetse materjali kohta või suund, mida pole kellelgi teisel. Minule eraettevõttena annaks see ülikoolist ilmselt kõige rohkem väärtust, ühtlasi oleks see ka ülikoolile ja tudengitele laheda ruumi näol tagasi panustamine.

Tooge häid näiteid väljakutsetest, kus kõik võitsid.

GERT Peamine aspekt on, et üliõpilased õpivad, kuidas alustada ühiskondlikust vajadusest ja siis välja töötada spetsiifiline tehnoloogia selle vajaduse rahuldamiseks, mitte vastupidi. 

Tavaliselt aitab VPÕ tekkida rohkematel idufirmadel. See on väga loomulik, sest üliõpilastel on aega teha tööd konkreetse projekti kallal, valideerida, valmistada prototüüpe, kontrollida nii majanduslikku jätkusuutlikkust kui ka tehnilist teostatavust, seda kõike päriseluliste partnerite ja nende võrgustikega. Kursuse lõppedes on nende projektid palju küpsemad.

Meie Innovation Space’is toimub ka õppetööväline õppimine, jätkatakse tööd kursuse lõpetanud üliõpilastega, kes on valmis oma projektiga edasi minema. Teadmispõhise tehnosiirde ekspertide abiga saab viia need tudengid järgmisele tasandile, tänu sellele on edukus märkimisväärne. Paljud tiimid jätkavad pärast kursust projekti ja kui vaadata idufirmade hulka, siis on Eindhoven Madalmaade kõige uuenduslikum piirkond, sest kogu ökosüsteem nõnda toimibki. Nii et VPÕ hakkab piirkonna või innovatsiooni ökosüsteemi arengusse peagi tagasi andma.

Kas väljakutsepõhist õpet rakendavad ülikoolid on samad, kes figureerivad edetabelite tipus?

GERT Euroopa tippülikoolid kasutavad VPÕ-d või teisi tõenduspõhiseid õpimeetodeid. See näitab selgelt, et VPÕ-st lähtuv käsitlus ei õõnesta kvaliteeti. On õppejõude, kes muretsevad, et tudengid ei omanda VPÕ tõttu vajalikke teadmisi, aga see pole nõnda.

Koostöö innovatsiooni ökosüsteemi siduspartneritega aitab parandada ülikooli uurimisvõimekust ja üldist positsiooni. Nii et käsi peseb kätt ja mõlemad pesevad nägu.

Artikkel ilmus Tehnikaülikooli ajakirjas Mente et Manu.