Tallinna Tehnikaülikool

Olulisemad teadusuuringud

Tallinna Tehnikaülikooli Liginullenergiahoonete uurimisrühm on rahvusvaheliselt tuntud Euroopa liginullenergiamääratluste ning Eesti ja Soome energiatõhususe summaarse energiakasutuse metoodikate loojana, mis on tänaseks teostanud energiapöörde mõlema riigi ehituses. Jarek Kurnitski juhtimisel 2012 a loodud REHVA liginullenergiadefinitsioon ja süsteemipiirid jõudsid 2017 a kasutusele Euroopa energiatõhususe raamstandardisse EN ISO 52000-1 ning on leidnud järgmist ka USA (US DOE 2015) ja Jaapani poolt. Summaarse energiakasutuse metoodika tuli Eestis kasutusele 2008 a ja Soomes 2012 a. Need nn sooritusvõimepõhised metoodikad on unikaalsed, sest põhinevad dünaamilisel energiasimulatsioonarvutusel ja võimaldavad ehitajal vabalt valida tehnilised lahendused summaarse energiakasutuse näitaja ehk energiatõhususarvu piirväärtuse saavutamiseks. Täiendava nõudena tuleb vältida ruumide suvist ülekuumenemist, mida hinnatakse Raimo Simsoni poolt loodud temperatuurisimulatsiooniga, mille üheks uudsuseks on võimalus võtta arvesse akende avamist tuulutusasendisse. Eesti metoodika on kasutusel kolme määrusena: energiatõhususe nõuded MKM nr 63, arvutusmetoodika MKM nr 58 ja energiamärgis MKM nr 36. Metoodikat täiendades ning kuluoptimaalsuse energiatõhususe taseme arvutustele tuginedes töötas uurimisrühm välja Eesti liginullenergiahoonete nõuded, mis rakendusid 2020 a algusest. Eesti liginullenergianõuded on osutunud rahvusvahelises võrdluses Euroopa ühtedeks kõige ambitsioonikamateks, olles kõige rangemad külma kliima tsoonis. Näiteks, kui 2013 a olid Eesti nõuded enamikest Põhjamaadest sammu maas, siis 2020 a juba sammu ees. See on viinud Eestis tipptasemel energiatõhususe ja sisekliimaga hoonete ehitamiseni.

LN artikkel 1

Superministeeriumi hoone esindab omapärast ligininullenergia maailmarekordit.

LN artikkel 1 pilt 6

Superministeeriumi hoone energiamärgis. Ministeeriumid kolisid A klassi hoonesse F, G ja H klassi pindadelt, energiakasutuse kokkuhoid oli 71%.

Liginullenergiahoonete ehituse edukale üleminekule 2020 a alguses aitas kaasa KredEx-i ja MKM-i tellimusel koostöös arhitektide, inseneride, ehitusettevõtete, majatehaste ja kinnisvaraarendajatega Endrik Arumägi juhtimisel välja töötatud eluhoonete liginullenergia oskusteave, mis on saadaval KredEx-i kodulehel ca 1000 lk mahus olevate näidisprojektide ja juhendite kujul.

LN artikkel 1 pilt 3

Tallinna Õpetajate Kodu (Uuslinna 3a) on 2017 a valminud Eesti esimene liginullenergia korterelamu.

Kliimaneutraalses ehituses on uute liginullenergiahoonete kõrval ülimalt tähtis olemasoleva hoonefondi energiatõhususe parandamine. Tehnikaülikoolis välja töötatud korterelamute rekonstrueerimise lahenduste abiga jõuti 2019 a riigieelarveneutraalse rekonstrueerimiseni, mille juures 32% suurune maksutulu riigieelarvesse Ergo Pikase poolt teostatud arvutuste järgi ületas esmakordselt 30%-ni vähendatud toetusmäära. Tehnikaülikoolis välja töötatud korterelamute tüüplahendused ja renoveerimise nõuded on aluseks KredEx-i poolt väljastatavatele rekonstrueerimistoetuste tehnilistele tingimustele, mis on olnud kasutuses alates 2010 a ning iga toetusvooru puhul kehtestatud eraldi määrusega. Eestis kasutatavad KredEx-i rekonstrueerimistoetused on pälvinud Euroopas tähelepanu kui ühed kõige terviklikumat renoveerimist võimaldavad, st nende abil parandatakse energiatõhususele lisaks hoone ventilatsiooni ja sisekliimat ning pikendatakse hoone kasutusiga jätkusuutlikul viisil, mis on hästi tõendatud Alo Mikola poolt. Tehnikaülikool on tervikliku renoveerimise tehnoloogiat edasi arendanud tehaselise renoveerimise kujul, mille puhul hooned renoveeritakse tehases toodetud elementidega, mis võimaldab tööjõu efektiivsemat kasutamist. Esimene tehases toodetud elementidega renoveeritud maja Eestis on Tehnikaülikooli ühiselamu Akadeemia tee 5a, mis renoveeriti 2017 a Targo Kalamehe juhtimisel MORE-CONNECT projekti osana A klassi liginullenergiahooneks. Selle töö tulemusel käivitas KredEx 2021 a pilootprojekti, milles renoveeritakse tehases toodetud elementidega 20 korterelamut.

LN artikkel 1 pilt 4

Liginullenergiahooneks renoveeritud Tehnikaülikooli ühiselamu Akadeemia tee 5a.

Rohepööre on viinud erineva suurusega päikese- ja tuuleelektri tootmise mahtude kiire kasvuni. Tehnikaülikool on Martin Thalfeldti juhtimisel koostöös Eesti Energiaga arendanud paindlikkusteenust, mille tulemusena hooned suudavad vähendada või suurendada tarbitavat elektrivõimsust vastavalt elektrivõrgus olevatele taastuvenergiavõimsustele, mis ei ole juhitavad. Tulemuste järgi peab kliimaneutraalne hoone lisaks energiatõhususele ja taastuvenergia tootmisele suutma ka juhtida teatud mahus elektrilisi koormusi, et võimaldada tsentraalse elektritootmise kiiremat üleminekut taastuvenergiale.

Hoonefondi rekonstrueerimise mastaapsust ja mõju näitab 2020 a valitsuse poolt heaks kiidetud MKM-i ja Tehnikaülikooli koostöös valminud Hoonete rekonstrueerimise pikaajaline strateegia, mille peamine eesmärk on enne 2000 aastat ehitatud hoonefondi terviklik rekonstrueerimine aastaks 2050. Strateegia järgi renoveeritakse Kalle Kuuse poolt teostatud arvutustel energiamärgise C klassi tasemele 30 a jooksul 141 000 hoonet, kokku 54 mln m2 kogumaksumusega 24 mld €, mille tulemusel hoonete KHG heide väheneb koos energiatootmise eriheite vähenemisega ligi 90% võrra.

LN artikkel 1 pilt 5

Eesti innovatsioon 2015 korterelamute renoveerimises: ventilatsioonitorustik paigaldatakse fassaadile soojustuskihi sisse, millega saavutatakse taskukohaselt hea energiatõhusus ja sisekliima.

KHG heite edasiseks vähendamiseks käivitati 2021 a MKM-i tellimusel hoonete süsinikujalajälje arvutusmetoodika loomine Kimmo Lylykangase juhtimisel, mis võimaldab arvestada ja optimeerida hoone 50 a elutsükli süsinikujalajälge, võttes arvesse nii ehitusmaterjalide ja -toodete valmistamise kui ka hoonete energiakasutuse emissioone. Metoodika loob aluse Eesti regulatsioonile, mis võimaldab Eestil kehtestada elutsükli süsinikujalajälje nõuded samaaegselt Põhjamaadega, ehk Euroopa esimeste riikide seas.

Uuringu „Eesti Energia Estonia kaevanduse lubjakivi killustiku ning tuha tehniline sobivus ja majanduslik põhjendatus RailBaltic muldkeha ja kõrvalteede alusmaterjalina või stabiliseerimiseks“ eesmärk oli  hinnata Eesti Energia Enefit Kaevandused Estonia kaevanduse lubjakivikillustiku fr 0/90 mm sobivust RailBaltic raudtee muldkeha ning kõrval-ja hooldusteede ehitusel. Varasemalt puudus ülevaade, kuidas vaatluse all olev lubjakivikillustik peab ajas vastu klimaatilistele tingimustele ja kasutuskoormusele ning vastamist vajas ka küsimus lubjakivikillustiku külmakindluse (mis on suhteliselt nõrk) ja orgaanilise aine sisalduse (mis on suhteliselt kõrge) kohta. Küsimuste lahendamiseks analüüsiti erinevaid raudtee- ja teelõike võttes nendest katsetamiseks proove, lisaks viidi läbi täismõõdulise teekonstruktsiooni katsetus heavy vehicle simulator (HVS) seadmega. Uuringu tulemusel leiti, et lubjakivikillustikku on võimalik kasutada RB muldkeha ehituses segades materjali kvartsliivaga suhtes 70:30, mis tagab segu pikaealisuse ja täidab vajalikud nõuded raudteelõigu ehitamiseks. Täiendavalt pakuti lahendusi ja võimalusi ka põlevkivituha kasutamiseks. Kokkuvõtteks annavad uuringu tulemused võimaluse kasutada RB ehitusel ringmajanduse põhimõtteid ja säästa looduskeskkonda.

Lubjakivi 1
Lubjakivi 2

Nüüdisajal kasutatakse asukohamääranguks GNSS (Global Navigation Satellite System, mille vanim ja tuntuim komponent on GPS – Global Positioning System) satelliit-navigatsioonisüsteeme. GNSS-vastuvõtjaga saab määrata asukoha geograafilised koordinaadid ja kõrgus, mis kuvatakse rahvusvahelise maaellipsoidi suhtes. Paraku ei oma kõrgused maaellipsoidi kui „tehisliku“ matemaatilise pinna suhtes mingit praktilist väärtust, kuna loodusnähtuste uurimisel ja paljudes inseneriülesannetes on hoopis olulisem teada kõrgust merepinnast ehk absoluutkõrgust. Absoluutkõrguseid saab määrata ajamahuka ja kalli geomeetrilise nivelleerimisega (loodimisega), mille lähtepunktid on tavaliselt seotud kokkuleppelise keskmise merepinna tasemega. Seda Maa gravitatsioonivälja ekvipotentsiaalpinda nimetatakse geoidiks, mis ongi kõrguste ja sügavuste määramise lähtenivoopind. Tallinna Tehnikaülikooli teedeehituse ja geodeesia uurimisrühma poolt modelleeriti  Eestit ja selle lähipiirkonda kattev 5 mm täpsuselist kõrgusmäärangut võimaldav EST-GEOID2017 mudel.

Esmajoones on tulemused kasulikud geodeetiliste inseneriülesannete lahendamisel kogu riiki hõlmavate objektide (näiteks raud- ja maanteed, side- ja jõukaablid jne) rajamisel ja haldamisel GNSS-tehnoloogiaga. Usaldusväärse geoidimudeli olemasolu on eelduseks inseneritööde kulutuste vähendamiseks, lisaks on sel oluline roll rajatiste ekspluateerimisel ja ohutuse tagamisel. Geoidi mudeli kasutuslitsentsi on praeguseks taotlenud ligi 200 välis- ja kodumaist ettevõtet ja uurimisasutust.

Geoid

Mudelpind EST-GEOID2017 (koos suuremate asulate ja peamiste maanteedega), mis on rakendatav GNSS kõrgusmäärangu tulemuste ümberarvutamiseks absoluutkõrgusteks ja vastupidi. Isojoonte vahe on 0,1 m. 

allvee 1

Viimastel aastakümnetel on inimtekkeline veealune heli ja selle krooniline mõju mereliikidele tunnistatud tähtsaks keskkonnakaitse probleemiks. Samal ajal puudusid uuringud Läänemere allvee ümbrusheli ajalise ja ruumilise muutlikkuse kohta. Artiklis on esitatud suuremahulise ja pikaajalise veealuse heli seire mõõtmistulemuste analüüs. Seire toimus 2014.aastal Läänemere 38 mõõtepunktis (vaata kaardil) BIAS projekti raames. 

allvee 2
allvee 3

On näidatud et allveeheli muutlikkus erinevate merealade vahel on suur, samas kui ajaline muutlikkus kasvab, kui keskmistamisperiood lüheneb.  Asukohtade hinnangulised tõenäosustiheduse funktsioonid kahe aastase perioodi kohta näitavad tugevat sarnasust. Joonisel on toodud empiirilised tõenäosustiheduse funktsioonid, mis näitavad ühe aasta helirõhutaseme jaotust tertsribas 63 Hz kuuetestkümnes Läänemere erinevas paigas. Mõõtmispaikade asukohad on näidatud kaardil numbritega.

Teedeehituse ja geodeesia uurimisrühma liige Sander Sein on alates 2015. aastast aktiivselt panustanud olemasolevate rajatiste kvaliteedikontrolli parendamisele ning välja töötanud metoodika, mille abil on võimalik kombineerida subjektiivset visuaalset ülevaatust kvalitatiivsete mittepurustavate katsemetoodikatega ning hinnata sildade seisukorda piisavalt täpselt lähtudes omaniku soovidest. Rajatiste kvaliteedi standardiseerimine lähtuvalt parimatest praktikatest on ka Euroopa tasandil aktuaalne ning sellele pandi tugev alus COST Tegevuskava TU1406 raames ning tegevust jätkatakse Eurostruct ühingu egiidi all. Rajatiste kvaliteedi hindamises on kaks kriitilist etappi, projekteerimine ning otsus rajatis lammutada, mis määravad suuresti tegeliku kasutusea. Selleks, et tulevased standardiseeritud kvaliteedi hinnangud võimalikult kiiresti Eestis kasutusse jõuaksid, rakendatakse parimaid praktikaid juba ka õppetöös.

sild1

Tudengid Valingu viadukti seisukorda hindamas

Lisaks rajatiste kvaliteedile on viimastel aastatel rohkem tähelepanu pööratud, et kogu elanikkond on elukeskkonda kaasatud ning kõigile on tagatud võrdsed võimalused ühiskonnaelust osa võtmiseks. Tegemist on probleemiga, mis vajab terviklikku vaadet ning eeldab kõigi loomisprotsessis osalejate piisavat teadlikust ligipääsetavuse kohta. Sander Seina eestvedamisel kaardistati Ligipääsetavuse rakkerühma esimese tegutsemise aasta jooksul teede taristu ligipääsetavuse puudused ning pakuti teiste liikmetega välja võimalikud lahendused.

Üheks komponendiks tee-ehituse jalajälje vähendamiseks on minimeerida vajaminevate ehitusmaterjalide koguseid kasutades maksimaalselt juba kohapeal olevaid pinnaseid, isegi neid, mis on traditsiooniliselt ehituseks sobimatud, näiteks turvas.

Olenevalt ehituse alla minevast piirkonnast võib olla võimatu vältida alasid, kus olemasolevaks pinnaseks on turvas (Eesti territooriumi pindalast moodustavad turbalasundiga kaetud alad umbes 22%). Kuna turvas on tugevalt kokkusurutav, nõrk ja ajas lagunev pinnas, mis teeb sellele ehitamise problemaatiliseks nii lühi- kui pikaajalises perspektiivis, siis reeglina nähakse ette selle väljakaeve ja asendamine paremakvaliteedilise materjaliga. Samas on turbaalad väga efektiivsed süsiniku neelajad, mistõttu varem kuivendatud märgalasid ka taastatakse ning mistõttu on ebasoovitav neid teedeehituse otstarbeks uuesti kuivendada. Kui turvast kasutatakse teedeehituses aluspinnasena seda asendamata ja ümbritsevat ala kuivendamata, on tegemist keskkonna seisukohast lihtsustatult öeldes topelt kasuliku tegevusega, mistõttu on see maailma keskkonnaeesmärke silmas pidades väga huvipakkuv võimalus.

Transpordiamet katsetas tee ehitamist turbapinnasele Tallinn-Tartu maantee Võõbu kandis, kuhu rajati 150 m katselõik, mis koosneb omakorda viiest 30 m pikkusest alamsektsioonist, kus kasutati kas geosünteetidega armeerimist või kergtäitematerjalidega muldkeha koormuse vähendamist. Katsete tulemusel nähtus, et turbapinnast on võimalik kasutada uue tee aluspinnasena seda eemaldamata ning täna kulgeb katselõigul juba 2+2 põhimaantee. Tallinna Tehnikaülikooli teedeehituse ja geodeesia uurimisrühm on monitoorinud katselõigu vajumeid alates selle ehituse algusest ning jätkab seda ka tee kasutamise jooksul. Mõõtmisteks on muuhulgas kasutatud droone, mis võimaldavad saada kiiresti ja piisavalt täpselt kogu mõõdetavast alast ülevaate – tegemist on olulise läbimurdega, sest varasemalt pidi inimene füüsiliselt tee peal, liiklusvoo sees kohal olema, mis tekitab potentsiaalselt ohtlikke olukordi nii liiklejatele kui mõõtjatele. Droonide kasutamisega taolised ohud kõrvaldatakse ohverdamata oluliselt mõõtmise täpsuses – nimelt võrdlusmõõtmistega tuvastati ka sentimeetrist väiksemaid vajumierinevusi, mis teeb selle samaväärseks laialdasemalt kasutatava, kuid oluliselt ajamahukama laserskanneerimisega.

Kombineerides mõõdetud vajumiandmeid geotehniliste näitajate ja analüüsidega on Võõbu katselõigult saadud teavet ja kogemusi, kuidas ka tulevikus oleks võimalik probleemseid pinnaseid kasutada maksimaalsel määral aidates sellega kaasa teedeehituse keskkonnaalase jalajälje vähendamisel. Lisades sellele juurde ka efektiivsemad ja ohutumad monitooringu- ning mõõtmismetoodikad saame suuresti kaasa aidata valdkonna arengule, et meie teed sobituksid nii liiklejatele kui ka looduskeskkonda.

võõbu 1
võõbu 2

Ehitussektor on maailmas võtmetähendusega majandusharu, kuid võrreldes teiste sektoritega ei ole toimunud siin sellist arengut, millel oleks olulist mõju innovatsioonile ja tootlikkuse kasvule. Eesti ehitussektor koos kinnisvaraarendusega on riigi jaoks üks suurima lisandväärtuse (16 %) ja tööhõive (10 %) mõjuga sektoreid, hõlmates ka selliseid valdkondi nagu planeerimine, arhitektuur, inseneeria ja varade haldamine.

Kuigi Eestis kasutatakse üha laialdasemalt kaasaegseid BIM modelleerimise ja ehitusprojekti juhtimise lahendusi, aga koostööd ja infoliikumist ehituse elukaare erinevate osapoolte vahel saaks veel väga palju parandada. Suurimad kitsaskohad on digitaalse info liikumise ühtsete aluste ja kokkulepete puudumine. Eestis on puudunud ühtne ja tervikuna ehitise kogu elukaare ehitusprotsesse ja -infot toetav ning kirjeldav klassifitseerimissüsteem, mis looks aluse digitaalehituse edukaks toimimiseks Eestis.

Ühtsed klassifitseerimissüsteemid muutuvad rahvusvaheliselt arusaadavaks ja kasutatavaks siis, kui nende loomisel on lähtutud ühtsetest klassifikaatori koostamise põhimõtetest ning standarditest. Samas tuleb arvestada, et iga riigi ehitus- ja kinnisvarasektor on seotud siiski nii oma traditsioonide, kohalike olude kui ka rahvuslike õigusaktidega. Seega on igas riigis kasutataval klassifitseerimissüsteemil alati omad eripärad ning pole olemas täiesti universaalset, täies mahus kõigile sobivat süsteemi.

Projekti, millega alustati 2018.a., eesmärgiks oli luua Eesti ehitusvaldkonna ühtne klassifitseerimissüsteem, mis arvestaks kaasaegsete suundumustega BIM tehnoloogia ja digitaalehituse vallas ning looks ühtse ja arusaadava keele ehitusinfo juhtimiseks. Klassifitseerimissüsteem tuli välja töötada koostöös ehitus- ja kinnisvarasektoriga. Loodav ühtne klassifitseerimissüsteem pidi olema kasutatav nii hoonete kui ka infrastruktuuri rajatistele.

Samas selline ühtne klassifitseerimissüsteem pidi võimaldama ühise ja arusaadava digitaalse inforuumi tekke kõikidele ehitise elukaare osalejatele. Süsteem pidi tagama selge, läbipaistva ja ratsionaalse struktuuri, mille rakendamise tulemusel on võimalik tõhustada tehnoloogiat ja töökorraldust, lihtsustada infovahetust, infotöötlemist ja tegevuste organiseerimist ehk ehitusalast kommunikatsiooni kõige laiemas tähenduses. Ühtne klassifitseerimissüsteem peab hõlmama ehitise elukaart tervikuna, alates lähteülesannete ja eskiiside koostamisest kuni ehitamise, haldamise ja keskkonnateadliku jäätmekäitluseni hoone lammutamisel.

Olulisemad projekti tellija Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) poolt püstitatud põhimõtted, millega tuli arvestada klassifitseerimissüsteemi koostamisel, olid:

  • ette nägema töötamist riigi digitaalsete andmebaasidega ning olema kohaldatav veebipõhiseks, samas olema piiratud kujul kasutatav ka „traditsiooniliste“ ehituse projektijuhtimise meetoditega sobides kasutamiseks kõikide ehitamisega seotud infoedastamise protsesside/tegevuste jaoks (hanked, töömahtude mõõtmine, eelarvestamine)
  • olema ühtse ülesehitusega Eesti riigi ehitussektori jaoks:
    • ühtne kõigile osalejatele (volitatud riigiasutused, omanikud, tellijad, konsultandid, projekteerijad, ehitajad, materjalitootjad, korrashoidjad, kasutajad) ehituse elukaare kõikidel etappidel
    • sobima kasutamiseks kõikide ehitiste tüüpide jaoks
  • lähtuma rahvusvaheliselt aktsepteeritud standarditest:
    • eelkõige ISO 12006-2:2015 (Ehitamine. Ehitusinfo korraldamine. Osa 2: Klassifitseerimisraamistik) – kõnealuse standardi alusel loodud süsteemi klassifitseerimismudeli skeem on joonisena lisatud
    • samuti uurida EVS-EN 81346 seeria standardite kasutamiskogemust ehitusvaldkonna klassifitseerimissüsteemide ülesehitamisel
    • süsteemi koostamisel on vaja pidevalt jälgida Põhjamaade ja teiste lähiriikide analoogsete klassifitseerimissüsteemide koostamisel ja kasutamisel toimuvat
  • olema üles ehitatud avatult ning paindlikult kasutamiseks valdkonna erinevate ülesannete lahendamiseks, omades samas võimalust süsteemi pidevalt täiendada tulenevalt muutustest õigusaktides ning standardites
Irene 1

Joonis. Süsteemi CCI-EE klassifitseerimismudel

Projekti elluviimiseks loodi Tallinna Tehnikaülikooli, Tallinna Tehnikakõrgkooli ja Eesti Ehitusteabe Fondi Ehituskeskuse esindajatest ühine töögrupp.

Klassifitseerimissüsteemi loomisel on tehtud pidevat rahvusvahelist koostööd eelkõige Taani, Rootsi, Tšehhi, Poola ja Leedu spetsialistidega. Töös on osalenud ka Norra ja Soome valdkonna spetsialistid. Loodava süsteemi haldamiseks moodustati 2020.aastal rahvusvaheline MTÜ CCIC (Construction Classification International Collaboration), millest on kujunenud katusorganisatsioon loodud klassifitseerimissüsteemile CCI. Eestis kasutatav klassifitseerimissüsteem kannab nimetust CCI-EE (Construction Classification International – Estonia). Loodud süsteemi on tutvustatud rahvusvahelistel konverentsidel

Süsteemi tutvustamiseks on korraldatud koolitusi ning koostatud juhendmaterjal CCI-EE süsteemi kasutajatele. Kõnealune juhendmaterjal („Klassifitseerimissüsteem CCI-EE: olemus ja kasutamine“) on pälvinud juba ka rahvusvahelist tähelepanu.

On kokku lepitud, et loodud süsteemi hakkab edaspidi haldama Ehitusteabe Fondi Ehituskeskus. TTÜ esindajad osalevad aga CCIC juures tegutsevas tehnilises komitees, mille ülesandeks on süsteemi arendamine ning pidev kaasajastamine. Kaasajastatud teave klassifitseerimissüsteemist on kättesaadav Ehituskeskuse kodulehel (https://ehituskeskus.ee/cci/cci-ja-excel-tabelid/).

Loodud klassifitseerimissüsteem CCI-EE on ehitusvaldkonna kaasaegseim klassifitseerimissüsteem, mis arvestab üleminekuga digitaalsele andmekasutusele. Samas sobib loodud süsteem kasutamiseks ka nn „analoogsete“ juhtimismeetodite puhul infovahetuse alusena. Kõnealune klassifitseerimissüsteem peab võimaldama kõigil ehituses osalejatel oma rollist tulenevalt kujundada just konkreetsete ametikohustuste täitmist toetava infovoo. Ühtsed klassifitseerimispõhimõtted tagavad selle, et loodavad infovood ühilduksid ja oleksid kasutatavad ka teistel siduserialadel töötavate spetsialistide poolt.

Eesti on Euroopa suurim puitmajade eksportija. Puit hoonete ehitusmaterjalina levib iga aastaga järjest rohkem. Liikudes kliimaneutraalsuse poole jälgitakse üha enam ka materjalide keskkonnamõju. Ehitusvaldkonnal tervikuna on märkimisväärne osakaal rahvamajanduse süsinikjalajäljes. Puidu laialdasem kasutus aitab seda vähendada. Puitehitis on suurepärane CO2 salvesti, hoides süsinikku ringlusest väljas aastakümneteks või isegi -sadadeks. Kaasaegsetes puitehitistes võetakse naturaalse puidu kõrval kasutusele nn. inseneripuidust konstruktsioone – liimpuit, ristkihtpuit, mis on alternatiiviks raudbetoonile ka mitmekorruseliste hoonete püstitamisel.

Üks puitmajadega kaasnev müüt on puitmaja tuleohtlikkus. Puitkonstruktsioonide käitumist tulekahju olukorras käsitlevate teadusuuringute tulemused võimaldavad tõendada puitehitise püsivust tules ning tagada seadustega kehtestatud ohutustase võrdselt teiste hoonetüüpidega. Nende uuringute alusel püstitatud hooned ning loodud uued projekteerimisjuhised aitavad kaasa puitehitiste suhtes kohati veel esinevate eelarvamuste murdmisele ning puitehitiste laiemale levikule.

Ehituskonstruktsioonide uurimisgrupis on Alar Justi juhtimisel välja töötatud mitmed uued Euroopa arvutusmeetodid kaasaegsete puitkonstruktsioonide tulepüsivusarvutusteks. Kergete puitkarkass-seinte ja vahelagede tulepüsivuse arvutusmeetod on esitatud Mattia Tiso doktoritöös. Universaalne arvutusmudel põhineb arvukatel tulekatsetel ning termomehaanilistel simulatsioonidel ning annab võimaluse edaspidi arvutada kergete puitkarkassiga konstruktsioonide tulepüsivust ning selle sõtuvust isolatsiooni- ning kattematerjalidest. Samuti on uurimisgrupi poolt välja pakutud katsemeetod isolatsioonide liigitamiseks tulekaitsetaseme järgi. Suur panus on antud inseneripuidu tulepüsivuse arvutusmeetodite arendamisse. Katrin Nele Mäger uurib oma doktoritöös I-talade toimimist tules ning pakub välja uudse arvutusmeetodi I-taladega vahelagede ning seinte arvutamiseks. Jane Liise Nurk uurib liimide, Johanna Liblik aga savi- ning lubikrohvide mõju puitkonstruktsioonide tulepüsivusele. Ehituskonstruktsioonide uurimisgrupi panus uude Euroopa projekteerimisstandardisse EN 1995‑1‑2 aitab kaasa tulepüsivate puitmajade projekteerimisele ja ehitamisele Eestis ja Euroopas laiemalt. 

tuli 2 par
tuli 2 par