Millist eriala sa Taltechis õppisid?

Ma õppisin geenitehnoloogiat. Alustasin õpinguid aastal 2001 peale Tallinna Inglise Kolledži lõpetamist ning olin juba siis kindlalt veendunud, et tahan õppida molekulaarbioloogiat või geenitehnoloogiat. Nii Tartu Ülikool kui TalTech olid alustanud mõne aasta eest geenitehnoloogia õppeprogrammiga, mis sobis mulle väga hästi. Otsustasin Tallinna kasuks peale põgusat telefonivestlust Erkki Truvega, kes oli üks selle õppekava eesvedajatest ning kes tollel hetkel oli ka üheks selle valdkonna eestkõnelejaks Eestis ning varaseks erialaseks inspiratsiooniks.

Miks otsustasid just selle eriala kasuks, kuidas see huvi tekkis?

Päris paljud Eesti bioloogid, vähemalt minu generatsioon, inspireerusid molekulaarbioloogia õpikutest, mis olid just 90ndate lõpus keskkoolis kasutusele võetud. Sellele eelnev põhikoolibioloogia oli mulle hämmastavalt ebahuvitav ja igav, kuivõrd seal menetleti suhteliselt suvaliselt kokku pandud rohelist bioloogiat rääkides rööproodsetest lehtedest ja muust raskesti personaalselt haakuvast.

Kusagil üheksanda-kümnenda klassi lõpus tulid uued õpikud, mis rääkisid rakubioloogiast ja molekulaarbioloogiast- see oli valdkond mis hakkas mu vaimses maailmas oma elu elama. Kuigi õpikuid lugedes ning koolis käies võib jääda mulje, et kõik on enamvähem lahendatud siis molekulaarbioloogias oli varakult selge, et selles valdkonnas on palju küsimusi, millele meil vastuseid ei ole ning mis on ilmselgelt olulised ja väga huvitavad. Umbes üheteistkümnendas klassis sain aru, et bioloogia ja eriti molekulaarbioloogia on see, milles tahan süvitsi minna ning kui vähegi võimalik siis kindlasti ise teadust teha. Nii otsustasingi keskkooli keskel, et see on trajektoor kuhu ma lähen ning siin ma siiani olen.

Kas oli äkki mõni inimene kes sind eriti inspireeris, või huvi tuligi kõigepealt õpikutest?

Tollel hetkel räägiti Eestis päris palju bioloogiast- meil oli Tallinnas Erkki Truve, kes rääkis molekulaarbioloogiast ja Tartus oli Geenivaramu, mis Eesti ühiskonnas seda teemat samuti üleval hoidis. Bioloogiast ja selle võimalustest räägiti tollel hetkel päris palju, tänapäeval veelgi enam.

Kus sa töötad täna ja mis selleni viis?

Täna töötan ma kaasprofessorina. Alustasin eelmisel aastal oma laboriga Texase ülikoolis UT Southwestern’is, mis on suur teaduskeskus Dallases, kus ma töötan neurobioloogia osakonnas grupi juhina. Mul on enda labor, kus me uurime motivatsioonide rakubioloogiat, täpsemalt siis kuidas toimivad valu ja analgeesia (valutundetuse) protsessid ajus. Mis on need rakutüübid ajus, mis vahendavad erinevaid valu jm kogemusi, kuidas need närvivõrgud meie käitumist juhivad ning kuidas neid rakke oleks võimalik nii-öelda ümber programmeerida- need on küsimused, mis meid hommikust õhtuni laboris tegutsemas hoiavad.

Milliseid väljakutseid tänane töökoht pakub?

Võimalustest ja väljakutsetest rääkides teeb tänapäeva bioloogia ägedaks asjaolu, et me saame uurida hetkel ükskõik mis küsimusi mis meile huvi pakuvad ning ei pea nukralt jätma kõige põnevamaid küsimusi tehnoloogilistele piirangute tõttu tulevastele põlvedele. Väljakutsetest ehk peab rõhutama, et tehnoloogiaga kaasaskäimine on korralik väljakutse ning lisaks peab arvestama, et konkurents teaduses on tihedam kui kunagi varem.

Kontekstiks võrdlusena - kui ma alustasin oma õpinguid TalTechis siis mulle tundus, et teaduses võime valida omale teadussuuna ja töötada vaikselt viiskümmend aastat ilma et midagi radikaalsemalt selgemaks saaks. Praegu aga kõik see tehnoloogia, mis on tööle läinud, on bioloogia väga elama pannud. Seda nii tehnoloogiliselt kui ka selles mõttes kuidas me bioloogilisi süsteeme mõistame. Põnev on see, et suured valdkonnad bioloogiast, mis olid ajalooliselt puhtalt akadeemilised on praegu muutunud selgelt rakenduslikuks. Kui me räägime näiteks vähibioloogiast, immunoloogiast- kõik see, mida me uurisime kusagil katseklaasis kakskümmend aastat tagasi, selle põhjal me saame nüüd ümber programmeerida immuunrakke.

See mis ajubioloogia valdkonnas toimub, on täielik müstika. Me saame täna jälgida suurt osa sellest, kuidas aju töötab rakutasandil ja me saame seda manipuleerida. Küsimus on selles mismoodi need süsteemid inimese sees töötavad ja kas me saame selle põhjal kasulikke rakendusi leida.

Bioloogia, valdkonnana, on muutunud üpris agressiivselt rakenduslikuks, aga mitte igavas mõttes vaid selle kõige põnevamas tähenduses. Kõik need tehnoloogiad ei jää ainult laborisse, vaid muudavad ka seda, mis ilmselt õigepea jõuab inimesteni.

Kas ma sain õigesti aru, et see tehnoloogia areng ja teadusareng aina kiireneb ja kiireneb?

Jah, tehnoloogia arengu kasvav kiirus on tõesti olnud jahmatav, paljud ei suudagi sellega kaasa tulla. Seda on lihtne näha kasvõi teaduses loodavate andmemassiivide pealt, mis on uuteks läbimurreteks vajalikud. See andmehulk, mida ma genereerisin enda doktoritöö jooksul, mille ma lõpetasin kümne aasta eest, mahuks väikse mälupulga peale. Mu labor toodab iga päev ilmselt tuhandeid kordi rohkem andmeid kui ma enda doktorantuuri jooksul kokku jõudsin koguda. See kuidas me tänapäeval saame bioloogilisi süsteeme uurida ja mõjutada on nagu öö ja päev võrreldes sellega, mis oli kümme aastat tagasi.

On sul meeles mõni õpetlik, huvitav või lõbus lugu ülikooliaegadest?

Uuele generatsioonile ma soovitaks võimalikult kiiresti proovida neid asju, mille pärast nad oma eriala valivad. Mulle oli omal ajal põnev laboratoorne teadus seega läksingi esimesel kursusel kohe laborisse. Sealt leidsin ka oma parima sõbra kellega käime siiani läbi. Meile mõlemale pakkus suurt huvi neurobioloogia ja siis tegime täiesti jaburaid asju. Näiteks meil oli huvi vaadata erinevate loomade ajusid seega käisime kusagil talus seatapul, et me saaksime seaajus ringi sonkida ja seda otse uurida. Organiseerisime ennast ka Põhja-Tallinna regionaalhaiglas ajukirurgiat vaatamas kus oli ka erinevaid päris lõbusaid intsidente.

Ühesõnaga, soovitus noortele, kui teile meeldib bioloogia, minge ja proovige võimalikult varakult. Kui ma saaksin nooremale endale nõu anda siis soovitaksin juba keskkoolis olijale, et kui sulle tundub, et see meeldib, siis mine ja küsi kas TalTech-ist või Tartust või kus iganes te olete, et kas te saaksite näiteks suvel töötada laboris ja proovida kas see maailm tegelikult ka meeldib. Ja kui meeldib siis on see kihvt varajane algus, mis annab palju rohkem kui see, et sa lähed laborisse kusagil kolmanda ülikooli aasta viimasel semestril ja alles siis koged, mis toimub. Alustage varakult ja proovige ära ning kui meeldib siis on teil väga palju erinevaid põnevaid võimalusi.

Kas on sul veel mõni soovitus noorele, kes alles hakkab eriala valima?

Ma soovitan olla väga kvantitatiivne. Tänapäeval käib haridusdiskussioonidest läbi, et kas kõikidele on vaja matemaatikat. Kõik, kes tänapäeval teevad bioloogiat, peavad olema ka väga head andmeteadlased ja statistikud ja mõnes mõttes ka matemaatikud.  Ilma kvantitatiivse keeleta hakkama ei saa.

See on keel, läbi mille me saame keerulistest probleemidest aru ja kui me seda keelt ei oska, siis meil ei ole ka vahendeid, et kontributeerida bioloogias või üldse teaduses. Selleks, et olla edukas tuleks matemaatika, statistika ja andmeteadusega võimalikult varakult sõbraks saada. Ja tegelikult on see ka väga põnev täiesti iseseisev valdkond. Ükskõik mida teaduses teha on kvantitatiivsed võimed väga olulised. Neid võib juba varakult lihvima hakata.

Kui sa tahad õppida tundma inimorganismi käitumist rakutasandil ja nii panustada keeruliste tervisprobleemide ennetusse ning ravisse, siis tule õppima bakalaureuse kavale rakenduskeemia ja geenitehnoloogia  kui aga soovid enda teadmised viia uuele tasemele on sulle mõeldud magistrikava rakenduskeemia ja biotehnoloogia.

Kui sulle pakub huvi, kuidas sind ümbritsev loodus molekulaarsel tasandil töötab ja soovid ka laboritest osa võtta. 28.04.2023. oled oodatud Loodusteaduste päevale.