Tekst: Roheliste teemakuude eestvedaja Mari Öö Sarv, keemia ja biotehnoloogia instituudi lektor Üllar Rammul | Fotod: Mari Öö Sarv, erakogu

Elurikkus on osa nõiaringist – kliimamuutus kahandab elurikkust, elurikkuse vähenemine võimendab kliimamuutust, see omakorda kahandab elurikkust jne. Kiimamuutustega toimetulemiseks tuleb elurikkust mitte ainult hoida, vaid taastada ja kasvatada.

Bioloogiline mitmekesisus ehk elurikkus tähendab liigilist, geneetilist ja elupaikade mitmekesisust, mis tagab ökosüsteemide toimimise ja võime kohaneda muutustega, sh inimtegevuse survega. Olulised on kõik kolm elurikkuse tasandit: liigiline mitmekesisus, mis on kujunenud evolutsiooni käigus ja pakub ka inimesele mitmesuguseid ressursse; geneetiline mitmekesisus, mis tagab liikide säilimise, vastupanuvõime haigustele ja aitab kohaneda muutuvate keskkonnatingimustega, ning koosluste mitmekesisus, mis tagab aineringe ja ökosüsteemsed teenused, nt vee puhastamine.

Sajad tuhanded, võib-olla miljonid liigid saavad inimeseta suurepäraselt hakkama, kuid Homo sapiens sapiens teiste liikideta toime ei tule, on selgitanud inimese ja elurikkuse seost Aleksei Turovski. Elurikkust ja toimivaid ökosüsteeme on tarvis mitte lihtsalt looduse kaitsmiseks, vaid inimese heaks. Toimivad ökosüsteemid varustavad ju ka inimest eluks vajalikuga, alustades veest, õhust, toidust ja kütusest ning lõpetades materjalidega ja võimalusega looduses puhata. Mõned näited (WHO): toimivad ökosüsteemid annavad 75% maailma mageveevarudest ning märgaladel on vee puhastamisel võtmeroll, kuid alates 1970. aastast on 35% märgaladest kadunud. Üle 50% tänapäevastest ravimitest on saadud looduslikest allikatest, sealhulgas seentest pärinevad antibiootikumid ja taimsetest ühenditest pärinevad valuvaigistid. 

Maismaa ja ookeani ökosüsteemid neelavad 60% inimtegevusest tingitud kasvuhoonegaaside heitkogustest ning on planeedi ainus viis CO2 suuremahuliseks sidumiseks. ÜRO-s leppis üle 200 riigi kokku võtta kaitse alla 30% planeedist – loe siit 12 põhjust. Praegu on Eestis võetud kaitse alla 19,4% maismaast ja 27% territoriaalmerest. 

Looduskaitsest hoolimata on Euroopa looduse seisund üha halvenenud ja seepärast ei piisa enam senistest looduskaitsemeetmetest. Ainult 15% ELi kaitsealustest elupaikadest on heas seisundis ja liikide populatsioonid vähenevad. Eriti mõjutab see tolmeldajaid, näiteks liblikaid ja mesilasi, ja neist võibki elurikkuse toetamist alustada. Nii on Euroopa Nõukogu võtnud vastu looduse taastamise määruse ökosüsteemide, elupaikade ja neis elavate liikide taastamiseks. 

Mitmekesise looduse mitu boonust

Intensiivne metsamajandamine ja põllumajandus vähendavad elurikkust ja sellega koos ka loodushüvesid. Näiteks ei sobi sage niitmine tolmeldajatele, kellel on meie ökosüsteemis tähtis roll. Õistaimed vajavad kimalasi, mesilasi ja liblikaid paljunemiseks ja ilma nendeta ei saa viljuda paljud taimed, mis on olulised inimeste toidulaual. Iga kolmas mesilas- ja liblikaliik Euroopas on aga väheneva arvukusega ning iga kümnes väljasuremisohus. Ca pool ELi piirkondadest, kus kasvatatakse tolmeldajatest sõltuvaid põllukultuure, ei paku tolmeldajatele sobivaid tingimusi, näiteks pesapaika.

Pikka aega oli linnades kombeks pügada muru ühtlaselt madalaks ning suur ja sile rohelus oli ka omamoodi linnalooduse ilu mõõdupuu. Nüüd on suund pigem niitmata jätmisel. Harvema niitmisega kaasneb rohkem õitsemist, vähem kõrbenud muru ja suurem valik putukaid jt selgrootuid loomi, kes omakorda on toiduks lindudele jne. Kõrgem ja mitmekesisem rohelus hoiab lisaks mulla niiskena ja linnaõhu jahedama ning kõrghaljastus pakub suvekuumas linnas ka inimestele varju ülekuumenemise eest. Kõrges rohus leiavad elupaigad ka linnud ja väikeloomad, sealhulgas puukide vaenlased. (Puugid ise elavad väga hästi ka madalaks pöetud murus ja nende vastu aitaks hoopis külmad talved, mida meil justnimelt kliimamuutuse tõttu napib.) Erinevalt sillutatud aladest osalevad rohealad ka sadevee vastuvõtmisel – ja kliimamuutuse toodud valingvihmade sagenemise valguses on selgi tähtis roll.

Tallinna uusima rahuloluküsitluse järgi leiab kaks kolmandikku ehk 65% linlastest, et murualadel võiks taimedel lasta kasvada. Niita võiks ainult pooltel aladel ja lähtuvalt haljasala kasutusest, nt niita madalamaks pikniku ja mängimise alad. Samuti tuleb tõrjuda võõrliike. Sarnaselt võiks käituda koduaedades – niita seal, kus rohkem käimist-mängimist, ning lasta loodusel tegutseda ülejäänud aias, piirates vaid probleemseid võõrliike.

Aga majandus?

WHO andmetel sõltub enam kui 75% globaalsest põllumajandusest ehk meie toidulauast tolmeldajatest, rahas teeb see 235-577 miljardit USA dollarit aastas. Aastatel 1970–2024 maailma SKP 30-kordistus, samal ajal planeedi elurikkust ja ökosüsteemide toimimist kirjeldav Elava Planeedi Indeks kahanes üle 70% ning globaalne temperatuur kerkis keskmiselt umbes 0,2 °C kümnendi kohta. Seni on globaalne majanduse areng olnud pöördvõrdelises seoses planeedi elurikkuse säilimisega ning Maailma Majandusfoorumi andmetel sõltub peaaegu pool maailma SKP-st looduskeskkonnast ja -ressurssidest.

Kusjuures SKP ei võta arvesse mitte kõiki loodusvarasid – need muutuvad “majanduseks” alles siis, kui need muutuvad rahaks. Ehk  teisisõnu, maha võetud vihmametsad ei kajastu SKP-s negtiivsel poolel, küll aga toovad “tulu”, kui mets või maa tehakse rahaks. Elurikkus kadus, majandus võitis – aga mida ta tegelikult võitis? ÜRO elurikkuse teadusplatvorm IPBES (2024) hinnangul ulatuvad tänaste majandustegevuste arvestamata kulud, sh elurikkuse kadumisest tulenevad mõjud, vähemalt 10–25 triljoni USA dollarini aastas. 

Nii ei saa öelda, kumb on olulisem, kas majandus või loodus, sest majandus saab toimuda ja toimida ainult elurikkusega arvestades. Ning just majanduse mahutamine planeedi taluvuse piiridesse on see, millega inimkond pole praegu hakkama saanud.