Suure tõenäosusega on lugeja ületanud Tartu Ihaste silla, aasta betoonehitise tiitli saanud Puurmani kaarsilla või Eesti ainsa autodele mõeldud rippsilla Kurgjas, mille on projekteerinud kas Siim ja/või Juhan Idnurm. See on suur vastutus, mida suudab kanda vaid doktorikraadiga insener, kes ammutab oma teadmisi ja oskusi nii teooriast kui ka praktikast. „Magistrikraadiga oleks see kordades raskem ning on mitmeid lahendusi, kus doktoriõppes omandatu on kaasa aidanud,“ leidis Juhan Idnurm.

Mõlemad Idnurmed on tegevinsenerid ka praegu ja nagu ütleb Siim Idnurm: „Mul tuleb poja Juhaniga sageli arutada erialaseid probleeme. Oleme püüdnud hoida tööasjad tööajale ja puhkus on puhkus, millal saab tegeletud oma hobidega.“ Kui aga küsida, kuidas ta tunnetas toetust doktoriõpingute ajal, arvab Juhan, et küllap kipuvad vanemad oma lastelt nõudma sama kohusetundlikku lähenemist kui kunagi neilt endilt oodati.

Teekond doktorikraadini võib olla nii sirge kui ka käänulisem. Näiteks Siim Idnurmel doktorantuuri (1967. a aspirantuuri) astumisega kõhklusi polnud: „Juba tudengina töötasin professor Johannes Aare juures, sooritasin tema uurimistöös vajalikke pikki täpsust nõudvaid arvutusi. Nii prof Aare kui ka hiljem mina uurisime õhukeseseinaliste teraskonstruktsioonide käitumist peale stabiilsuse kadu.“ Doktorikraadi kaitsmiseni jõudis ta kolme aastaga.

Poeg Juhani teekond oli keerulisem, sest 2000. aastal doktoriõpinguid alustades valitses haridusmaastikul totaalne segadus, milline haridus on doktoriõppesse astumise eelduseks: kas sobib 4-aastane bakalaureus, 5-aastane integreeritud õpe või peab tingimata olema tehtud 2-aastane magistriõpe. Juhanit kutsus doktorantuuri legendaarne ehitusprofessor Valdek Kulbach – kaht inseneri ühendas huvi Saaremaa püsiühenduse vastu, mis materialiseerus 2004. aastal kaitstud doktoritööks.

Oma karjääri võtab Juhan Idnurm kokku nii: „Kuigi oleksin ilmselt ka ilma doktorikraadita tunnustatud insener või mõnes muus valdkonnas tegev, võibolla isegi parema sissetulekuga, on kraad ja seotus teadustööde ning ülikooliga aidanud mind kindlasti. Doktorikraad annab suurema usaldusväärsuse ja lubab kogenud inseneridega argumenteerida võrdselt positsioonilt. Minu teadustöö on seotud igasuguste arvutuste ja arvmetoodikatega, mida lisaks sildadele olen saanud rakendada ka kõrghooneid projekteerides: partnerid ja tööandjad usaldasid ja tellisid minult arvutusi, sest nad teadsid, et olen selleks võimeline. Mul on ka rõõm oma kogemusi edasi anda tudengitele, kelle õpetamist alustasin juba doktoriõppe ajal.“

Oma eelkäijateks ja eeskujudeks on Idnurmedele Johannes Aare ja Heinrich Laul. Juhanil ka Karl Õiger, Vello Otsmaa ja Valdek Kulbach. Peagi jõuab kaitsmiseni ka Juhani kaasjuhendatud esimene doktorant, kelle teemaks on geoloogiliste uuringute ja ehitusmaksumuse seosed.

Vastuvõtt teedeehituse integreeritud õppekavale ja doktoriõppesse on avatud

Võib öelda, et riigi majanduse aluseks on ennekõike infrastruktuur: teed, sillad, tunnelid, raudteed, lennujaamad ja sadamad, milleta ei pääse inimesed liikuma ega jõua kaubad tarbijani. Eesti teedevõrk on küll piisavalt tihe, kuid sellel ohutu ja sujuva liiklemise tagamine nõuab pidevat tööd. Infrastruktuur on ja jääb meie igapäevase toimetuleku esmaseks eelduseks. Kindel on, et hea haridusega insener leiab alati hea tasuga tööd, sest nii nagu Tallinn ei saa kunagi valmis, ei kao kunagi vajadus ehitusinseneride ja -geodeetide järele.

Tutvu teedeehituse ja geodeesia õppekavaga. Avaldusi saab esitada 3. juuli keskpäevani. 

Tutvu TalTechi doktoriõppe võimalustega. Kandideerida saab 30. juunini.