Veebruaris, Eesti Vabariigi aastapäevale pühendatud akadeemilisel aktusel, kui tunnustati aasta noorteadlasi, sosistas Martin Thalfeldt mulle itsitades, et ta on jälle noorteadlane. Kõlas, nagu oleks ta leiutanud ajamasina, aga lugu oli teine. Esimest korda oli ta noorteadlane siis, kui see tähendas kuni 35-aastast teadlast, ja uuesti siis, kui statuuti muudeti ja noorteadlane on see, kelle doktorikraadi kaitsmisest on möödas kuni 10 aastat.

Tema tunnustuste hulgast leiab aga kõike: aasta teadusartiklist aasta arendustööni, aasta õppejõust Euroopa erialaliidu aasta noorteadlaseni. Kes teeb, see jõuab, ja kui intervjuu lõpus piilusime Martini kalendrisse, oli näha, et ta jõuab kõike. Võibolla tal ikkagi on ajamasin? 

Sinu valdkond, hoonete sisekliima ja energiatõhusus, on üks kõige olulisemaid, sest meil kõigil on vaja kusagil elada. Kuidas see valdkond noori kõnetab? 

Sisekliima teema kõnetab noori, gümnaasiumiõpilased teevad meil ka uurimistöid, aga edasiõppimist plaanides ei leia nad seda eriala kuigi lihtsasti üles või ei oska seostada, millega tegu. Sisekliima maailm on aastate jooksul väga palju muutunud. Vanasti oli meil radiaator ja küttetoru, 1. oktoobril keerati soojakraan lahti ja 30. aprillil kinni ning ventilatsioon oli see, et pragudest tuli õhk sisse ja korstna kaudu läks välja. Täna on süsteemid oluliselt keerukamad ja moodustavad ka järjest suurema osa ehitusmaksumusest.

Tehnikaalade populariseerimisest räägitakse Eestis ööl ja päeval. Sa käid gümnaasiumides valikaineid andmas ning oled teinud programme kooliõpilastele ja ülesandeid tehnikaolümpiaadile, panustad kooliõpikutesse. Kui palju Sul on aega oma uurimistööga tegelda?

Professori tiitel on mul 2019. aasta kevadest ja eks ma ajapikku õpin, et kõike ei jõua ega peagi ise tegema. Üldhariduskoolides inseneeria tutvustamine on oluline, kuid mina käin ainult valikaineid andmas, töötubasid jms viivad läbi meie tudengid. Meil on VESKI – veetehnika ja sisekliima inseneeriatudengite kogu – ja seal on väga aktiivsed tudengid, kes saavad koolikülastuste ja töötubade korraldamisega väga hästi hakkama. 

Teadustööd teevad peamiselt doktorandid ja üritan luua koostööd ka teiste doktorantide ning kaasjuhendajatega. Kord nädala või kahe jooksul üritan iga doktorandiga kohtuda, mõni jõuab rohkem, mõni vähem. Meil on uurimisrühmas valdavalt eestlastest doktorandid ja neil kipubki alati kõrvaltegevusi rohkem tekkima. Samas, nad tajuvad erialal Eesti suurt pilti paremini kui välismaalased. 

Õhk on ikka õhk. Kuidas Eesti sisekliima „suur pilt“ muudest maadest erineb? 

Meil on aastakümneid koolitatud kütte, ventilatsiooni ja veevarustuse-kanalisatsiooni insenere, kes õpivad teemat üsna süvitsi. Kui läheme Skandinaaviast kaugemale, on nii spetsiifilist kõrgkooliharidust üsna vähe. Nii et tõenäosus saada välismaalt doktorant, kes saab aru, mis on küte, ventilatsioon ja jahutus selles mõttes, nagu meie siin ehitame ja haldame, on üsna väike. 

See on ühelt poolt seotud kliimaga, kuid ehitustraditsioonid on samuti regiooniti totaalselt erinevad, isegi kui lähme üle lõunapiiri. Ka hoonete energiatõhususe hindamine ja see, mida hoonete puhul üldse oluliseks peetakse, erineb regiooniti päris palju. 

Ometi on Eesti teadlased, ka teie uurimisrühm, panustanud Euroopa direktiividesse.

See on hoonete energiatõhususe direktiiv. Nagu rääkisin, on riikides erinev nii kliima kui ka ehitustraditsioonid, ja direktiivi saab panna vähima ühisosa, üldised suunised; edasi otsustab iga liikmesriik ise. 

Üks Eesti eripära näiteks on see, et kasutuses olevate hoonete energiatõhususe klassi saab arvutada ainult mõõdetud energiakasutuse põhjal. Kuid hoonetes on küllalt palju muidki süsteeme, mis küll energiat tarbivad, kuid hoone kui sellise tõhususse ei puutu – serverid, köögiseadmed, välisvalgustus jmt –, ja nii tuleb hoone energiaklass kehvem kui hoone ise vääriks. 

Näiteks meie SOC õppehoones on suur söökla ning IT-osakond serveritega. Kui selliste seadmete energiakasutust mõõta, võib need hoone energiakasutusest maha arvata ja hoone saab vähemalt ühe klassi võrra parema energiamärgise. Kuid valgustuste ja ventilatsiooni energiat maha arvata ei tohi. See tähendab, et kui hoones toimuvad õhtuti ja nädalavahetustel loengud, trennid ja ringid ja seetõttu töötab nii valgustus kui ka ventilatsioon pikemalt, arvestatakse hoone energiakuluks rohkem kui tüüpilise kasutuse puhul, ehkki hoone ise võib olla sama tõhus. 

Paljudes riikides aga hinnatakse energiatõhusust subjektiivsemalt: spetsialist läheb kohale, vaatab hoones ringi ja annab energiatõhususele oma hinnangu, need numbrid tulevad tihtipeale päris ilusad. Mõõdetud energiakasutusel põhinev hinnang on objektiivne juhul, kui suudame energiakasutuses eristada selle, mis iseloomustab hoonet, mitte selle kasutamist. Ka autode puhul sõltub aastane kütusekulu ju otseselt läbisõidust ja sõidustiilist.

Et me oleme tarbimisandmeid arvestades justkui liiga põhjalikud?

Kuidas võtta. See on hoonete energiatõhususe direktiiv, mis kohustab väljastama energiatõhususe klassi ka juba olemasolevatele hoonetele. Seal, kus energiatõhususe hindamine on subjektiivsem, on seda direktiivi lihtsam täita. Selle kõrval on aga energiatõhususe direktiiv, mis kohustab riike oma summaarset energiatarbimist vähendama ja see on kõigil ühtmoodi mõõdetav. Hooned moodustavad meie energiatarbimisest märkimisväärse osa ja selle vähendamine on igal juhul suur töö, mis tuleb kõigil ära teha. Hoone omanikku on aga keerulisem motiveerida midagi ette võtma, kui talle on juba väljastatud hea energiatõhususklass.

Hoonete energiatõhususe direktiiv on üks asi, millega me temaatilises teadus- ja arendustegevuse programmi (TEmTa) projektis peame kiiremas korras tegelema: töötame välja metoodika, kuidas ausamalt hinnata Eesti hoonete energiatõhusust. Sellel on otsene mõju meie majandusele. Näiteks, kui üks rahvusvaheline kontsern kaalub investeerimist Eestisse või Leetu, siis Leedus saab ta hoonele üsna kergesti A-B-energiaklassi hinnangu. Kuna ta peab raporteerima oma investoritele ja omanikele enda keskkonnamõju ja saab ka pangast selle põhjal soodsamalt laenu, on Leedul hetkel mõningane eelis Eesti ees. 

Kui kliimaneutraalseks me siin põhjamaal üldse saame minna, kus hooned vajavad soojustamist ja soojendamist?

Et me tervikuna liiguksime väiksema keskkonnamõju poole, tuleb korda teha nii hooned kui ka energiasüsteem. Mida väiksem on hoonete energiavajadus ja mida lihtsam on nende tarbimist nihutada näiteks tiputundidelt öistele, tuulistele või päikeselistele tundidele, seda lihtsam on lõpuks energiasüsteemis suurendada taastuvenergia osakaalu. 

Kuid tõsi ta on, et kui hoone on olemas ja kasutuses, siis ta igal juhul tarbib energiat. Suures pildis peame arvestama looduse võimega süsinikku siduda, et meil üldse oleks teoreetiline võimalus kliimaneutraalsusesse jõuda. Aga peame ka oma töö ära tegema, et meie elu käigus tekkiv keskkonnamõju oleks võimalikult väike, et loodus suudaks selle ära kompenseerida.

See kõik on väga ilus, aga meie hoonefondi kordategemine on ju utoopia. Talv tuleb ja juba hoiame küttekuludele mõeldes hinge kinni. Mis on Eesti kodude peamine probleem?

See pole isegi ainult meie, vaid kogu Euroopa probleem: hoonefond on üsna vana ja on väga palju hooneid, kus on aja jooksul tehtud ainult hädapäraseid töid. Eesti spetsiifiline probleem on see, et üle 90% Eesti kodudest on üksikisikute eraomand. 

Kuni me elame demokraatlikus riigis, saab ainult „porgandiga“ motiveerida inimesi kodusid korda tegema, ja lõpuni me kõiki ei suudagi motiveerida. Näiteks Rootsis on väga palju üürikinnisvara, terved kortermajad kuuluvad ühele omanikule, ning omanik saab majakaupa tervikrenoveerimist teha. Meil on ühel kortermajal 60 omanikku, kellest vähemalt pooled on väga kõvad „ehituseksperdid“.

Suuri „porgandeid“ on ka välja pandud, äsja said Eesti korteriühistud kokku 170 miljonit renoveerimistoetuseid. Kui palju see meid aitab?

See sunnib tegema hooneid korralikult korda, muu hulgas ehitama ka ventilatsiooni. Vanasti piisas toetuse saamiseks sellest, kui projekti seletuskirjas lubati, et mingisugune sisekliima tagatakse. Täna saab KredExi toetuse kätte alles siis, kui on esitatud ruumi tuleva värske õhu koguse ja samal ajal süsteemi tehtava müra mõõteprotokoll. 

See põhimõte on kehtinud juba päris pikalt ja näeme, et tänu sellele on inimestel kodudes ka korralik sisekliima. See tähendab, et nad magavad paremini, jaksavad rohkem töötada ja õppida, on tervemad. 

On tehtud katseid, kus inimesed peavad ruumis mingit ülesannet täitma – lugema, arvutama vmt – ja erineva õhukvaliteediga on tulemused selgelt erinevad. Mida parem õhk, seda tõhusamad me oleme.

Pandeemia ajal mõõdeti Itaalias paarisajas korraliku mehaanilise ventilatsiooniga klassiruumis vähemalt 2–3 nakatunuga koroonapuhanguid võrreldes ülejäänud tuhandete klassiruumidega, kus oli loomulik ventilatsioon. Nakatunute vahe oli viiekordne. Tavalise nohu-köhaga on mõju sama. Soomes pandi hea ventilatsiooniga lasteaedadesse lisaks õhupuhastid ja nii saadi laste külmetushaigustesse haigestumine veel 20% vähemaks. Kujutlege nüüd ise, kui lasteaia- ja koolilapsed oleksid tänu korralikule ventilatsioonile mitu korda vähem viirushaiguste tõttu kodus. Lapsevanemad ja nende tööandjad oleksid kahe käega poolt ning makrotasandil on ka mõju märgatav.

Euroopa riikides on uuritud ka tervelt elatud aastate kadu kehva sisekliima ja välisõhu kvaliteedi tõttu. On leitud, et kehva sisekliima tõttu tervelt elatud aastate kao mõju SKPsse arvestatult oli Eestis 200 miljonit eurot¹ aastas. See summa tuleb päris kergesti kokku, inimese kohta teeb see paarsada eurot – näiteks on ta kehva õhu tõttu aastas paar päeva rohkem haige. 

Nii et selle rekordilise „porgandi“, 170 miljonit, mis on sel sügisel kodude kordategemise toetuseks antud, saab riik üsna varsti tagasi.

Aitasin tänasel professoril Ergo Pikasel arvutada, et see raha peaks juba maksudena üsna kiiresti tagasi tulema, edasised otsesed ja kaudsed tulud on juba boonus. Meie doktoritööde juhendaja Jarek Kurnitski on suutnud selle teadmise viia ka otsustajateni ja usun, et see on meie elu päris palju mõjutanud.

Kuid see summa läks taotlejatele loetud tundidega. Milline summa, lahendus või mõtteviis aitaks kõiki kodusid?

Head eeskujud ja läbimõeldud lahendused peavad toimima, sest meil ei ole nii palju raha, et iga Eesti koduomanikku „porgandiga“ veenda. Tuleb tekitada häid näiteid. On täheldatud, et kui kusagil tehakse üks hoone korda, siis varsti tekib neid seal juurde – naabrid ju ikka suhtlevad omavahel ja eeskuju mõjub. Uues toetuses olid rahad ka maakonniti ja hoonetüübiti ära jaotatud, samuti muinsuskaitsealustele majadele. 

Me saame ka andmepõhiselt koduomanikke motiveerida. Meil on Eestis praktiliselt kõigist hoonetest olemas mõõdetud energiaandmed. Üks minu võib-olla veidi utoopiline idee on, et inimene näeks ehitusregistrist, kui palju ta oma maja puhul võiks aastas energiaarvetelt raha säästa, kui ta teeks maja korda. Või kui juba on teinud, siis näeks, kui palju ta nüüd säästab võrreldes remondieelse ajaga. 

Nagu hoone automaatne energiaaudit.

Põhimõtteliselt jah. Korteri kaupa tarbimise jälgimisel ei ole väga mõtet, sest mõni eelistab toas 19 kraadi, väikelastega peres hoitakse toad soojemad, ja soojade korterite vahel oleva kodu radiaatorid ei pruugigi eriti soojaks minna, kui maja välisseinad on ära soojustatud – seal on „naabriküte“.

Kas Sa ise elad nullenergiahoones ning jälgid oma kodu energiatarbimise ja õhukvaliteedi andmeid?

Elan uues kortermajas, mille arvutuslik energiatõhususe klass on B. Uurimisrühma liikmete hulgas näen, et vanasse majasse enam ei taheta korterit osta või üürida. Eks igapäevase töö käigus kogetakse vana maja võlusid ja valusid. 

Kui ma ise oma eelmist korterit ostsin, küsisin arendajalt energiamärgise kogu infoga. Seal on energiaarvutuse detailsete tulemuste ja lähteandmete tabel ning tõsi ta on, ainus, mida ma vaatasin, olid lähteandmed. Aga see kodu jäi meile väikseks, pere on kasvanud.

Kui Sa praegu hakkaksid oma perele maja ehitama, siis millised lahendused sinna plaaniksid, millest lähtuksid?

Ma teeksin soojustagastusega sissepuhke-väljapuhke ventilatsiooni igasse ruumi, kütteks paneksin põrandakütte soojuspumbaga, lisaks eraldi jahutuse. Nii et seal oleks esiteks ventilatsioonitorustik, teiseks põrandate all küttetorustik ja kolmandaks eraldi veetorustik jahutuseks. Usun, et selliseid suvesid, kus meil on pikk ja korralik kuumalaine nagu viimati 2022. aastal, tuleb veel. Sel aastal oli mai erakordselt soe, aga see ei väljendunud õnneks veel hoonete ülekuumenemisena.

Aga just praegu, kui me räägime, on tuhanded Eesti kodud tormi tõttu elektrita. Kuidas sõltumatusega arvestada?

Tallinnas seda probleemi pole. Kui ma aga teeksin oma maja „Kuusalu taha metsa“, siis oleks mul ilmselt kuuri all generaator ja juba hoonet ehitades planeeriksin seinapistiku, kuhu see generaator vajadusel ühendada. Sealt läheks elekter puurkaevu pumbale, et igal juhul vett saaks, külmkapile, sellega oleksid ühendatud ka mõned tubased seinakontaktid seadmete laadimiseks ja raadio kuulamiseks. Ilmselt oleks varutoide ka soojuspumbale, ehkki hästi soojustatud maja kiiresti maha ei jahtu. Sellises kohas oleks mul ehk ka kamin või ahi, kuid taas, hästisoojustatud maja kütab see ikka väga kiiresti väga soojaks. Kortermajade puhul peab elektrisõltumatuse teemal mõtlema sellele, et töötama peab hooneautomaatika ja ringluspumbad. 

Kui palju sinu teadustöö tulemustest on patenteeritud, litsentseeritud või muul moel kasutusse võetud?

Tegelikult ma ju täpselt ei tea, millised konkreetsed mõjud minu tööl on olnud. Aga kui me siin neid asju uurime, arvutame ja analüüsime, siis me oskame palju paremini argumenteerida eri lahenduste kasuks ja teame, millest räägime, kui keegi tuleb ülikoolist nõu küsima. Eesti ministeeriumidel ei ole suuri osakondi spetsiifiliste teemadega tegelemas ja nad vajavad hädasti ülikoolidest kompetentsi.

Vastvalitud Eesti Teaduste Akadeemia presidendil on hinge peal, et Eestis ei ole süsteemi, kuidas akadeemikud ja teadlased parlamendi ja valitsuse liikmetele oma teadmisi jagaksid. Kuidas Sinu erialal paistab: kas riik teeb õigeid otsuseid, kas teadlasi võetakse kuulda, küsitakse teilt nõu?

Küsitakse küll ja eks teadlased ka ise räägivad. Hoonete teema on inimeste jaoks oluline, aga see pole see, millega valimistel väga palju hääli võita või kaotada. See on mõnes mõttes eelis, et meie koostöö ministeeriumiga ei sõltu sellest, mis erakond on ministriportfelli enda kätte saanud. Meid võetakse kuulda, ja samuti võetakse kuulda teisi huvigruppe – see on hea, sest meie anname ainult akadeemilist vaadet ja „päris elu“ lõpuni alati ei taju. Aga ametnikud käivad Tehnikaülikoolis ka õppimas, mikrokraade ja üksikaineid võtmas.

Mis Sul endal uurimistöös hetkel käsil on? 

Mul lõpeb sel aastal personaalse uurimistöö stardigrant, mis tegeles kütte ja jahutuse dimensioneerimise uurimisega – kuidas arvutada, kui suure radiaatori või jahutusseadme peame ruumi panema. 

Üks mu enda uuematest teadusprojektidest on veel hoonete energiatõhususe paindlikkuse juhtimine. Kui ruumis on temperatuuriandur, õhukvaliteedi andur, radiaatoritest tuleb infot ning maja ventilatsiooniseadmetest ja arvestitest saame samuti hästi palju andmeid õhu liikumise ja kvaliteedi kohta, siis küsimus on, kuidas kõik see info kokku panna ja kasutada nii, et energiaarved väheneksid ja hoone energiatõhususe klass oleks parem. Kui veel mõtleme, et 2025. aasta alguses toimub desünkroniseerimine Venemaa elektrivõrgust ehk meil tekib oht elektrikatkestusteks, siis tegeleme ka targa tarbimise poolega. Esialgu püüame võimalikult palju andmeid struktureeritult kokku koguda, mille põhjal hakata teadust tegema.

Me üritame luua mudeli, mille peale Eesti ettevõtted saaksid tarku süsteeme luua ja ka turul müüa. Näiteks, kui on ettevõte, kes hakkab juhtima kon­torihoones ventilatsiooni niimoodi, et hoone omanik maksab ventilatsiooni eest 20% vähem, siis meie töötame välja valemite komplektid või mudelid, millega seda säästu hinnata suhteliselt kiiresti ja objektiivselt. Erinevate kuude ja aastate ilm võib erineda nii palju, et lihtsalt energiaarvete võrdlemisest pole tolku.

Teiseks oleme koostamas juhendmaterjale hooneautomaatika ehitamiseks – missuguseid andureid on tarvis ja kuidas neid paigutada nii, et pärast oleks võimalik energia ja sisekliima optimeerimise teenusest viimast võtta.

Miks mitte kohe ehitada optimaalne süsteem?

Hooneid kasutavad inimesed, mitte robotid, ning iga hoonet kasutatakse natuke erinevalt. Selle järgi ongi vaja häälestada, kes ja kuidas hoonet kasutavad. Näiteks, kas kontorihoonet kasutatakse kaheksast viieni või 24/7; kas suvel käib suures hoones tööl kolm inimest; arhitektuur on erinev jne. Oleme lisaks ehituse ja arhitektuuri instituudile kaasanud elektroenergeetika ja mehhatroonika instituudi, energiatehnoloogia instituudi ja arvutisüsteemide instituudi – interdistsiplinaarse konsortsiumiga saame teha kõige kvaliteetsemat tööd.

Enne doktoriõpinguid töötasid pikalt ettevõttes. Miks Sa akadeemiasse tulid?

2009. aastal, kui ma magistrikraadi sain, oli eelmise majanduskriisi lõpp ja projekteerimisettevõte, kus ma töötasin, jäi vinduma. Paar kursavenda mul juba olid doktoriõppes, toona ei olnud ka teadustööle nii rangeid nõudmisi kui täna, nii võtsin potentsiaalse juhendajaga ühendust ja saime kokkuleppele. Töötasin küll doktoriõpingute kõrvalt edasi.

Teadustöö läks tõsisemaks 2012. aastast, kui Jarek Kurnitski tuli Eestisse tagasi. Siis oli ka minu ettevõttes majanduslikult keeruline seis ja otsustasin keskenduda täielikult akadeemilisele karjäärile. Hiljuti nägin Ehituslehest, et sellel ettevõttel läheb päris kenasti, nad on ikkagi üks Eesti tuntumaid projekteerimisettevõtteid.

Miks Sa pole oma teadmistega päris oma ettevõtet asutanud?

Mulle meeldib siin. Mulle meeldib akadeemiline vabadus, saan suuresti ise otsustada, mida ja kuidas ja mis teemadel ma teen. Muidugi pean selleks ise rahastuse ja aja leidma, aga see ongi akadeemiline vabadus. 

Doktoritöö kokkupanemise motivatsiooni sain sellest, et oli võimalus minna Trondheimi järeldoktorantuuri. (Loe siit.) Kuid ma ei näinud Eesti avalikus ega erasektoris kohta, kus leiduks nii põnevaid väljakutseid kui akadeemias.

Mida Inseneriakadeemia Sinu väljakutsetele lisab?

Suure osa Inseneriakadeemia tööst teevad lõpuks ära õppejõud ja oma panuse peavad andma ka tudengid. Inseneriakadeemia eesmärkide puhul tuuakse tihti välja numbrilised mõõdikud, aga mida lähemale rohujuure tasandile, seda vähem need kõnetavad. Näiteks nominaalajaga lõpetamise osakaal ei ole õppejõu jaoks esmatähtis, temale on palju olulisem, milliste uute oskuste ja teadmistega tudengid kursuse läbimise järel on. Leian, et nii see peakski olema. 

Kvalitatiivse poole pealt nähakse võluvitsa projekt- ja probleemõppe rakendamises, millega olen suures osas nõus. Selle tulemuslik rakendamine nõuab jällegi päris palju ajalist ressurssi, sest lähteülesanded peavad olema läbimõeldud ja tagasisidestamine on ajakulukas. Vastukaaluks peab tudengitel olema ka aega etteantud projekti või probleemi lahendada. 

Hoonete sisekliima ja veetehnika õppekaval on omajagu kursuseprojekte ja kolmanda-neljanda aasta tudengid leiavad tagantjärele, et esimeste aastate üldainete läbimine oli üsna lihtne. 

Suures pildis peame aga leidma lahenduse, mis võimaldaks tudengitel täiskohaga õppimisele pühenduda, ja õppearenduses keskenduma kvaliteedile ning koostööle. Usun, et siis tulevad ka numbrilised näitajad järele.

Lisaks erialasele tööle ülikoolis, koolides ja Euroopas oled Sa Noorte teaduste akadeemia asepresident. Miks on vaja noortele oma akadeemiat?

Noorte akadeemiat on vaja selleks, et vahel öelda välja asju, mis vanadele akadeemikutele ei ole kohased, ja et seista fokuseeritumalt teadlaste järelkasvu eest. Ma arvan, et oleme päris hästi hakkama saanud. Oleme mitmetes otsustuskogudes ja töögruppides, saame tagasisidet anda seadusandlusele, meil on ka päris edukad teaduse populariseerimise projektid ning valdavalt üsna toimekad liikmed, et oma arvamus välja öelda.

Just hiljuti oli riigikogu teaduspoliitika konverents ja just Noorte teaduste akadeemia on organisatsioon, mis saab öelda välja midagi sellist: mis oleks, kui panna majandus ja teadus ühte ministeeriumi kokku? Torkasime pulga herilasepessa. 

Kui me siin nüüd lõpetame, siis mis Sul sel nädalal veel plaanis on?

(Avab kalendri ja hakkab loetlema.) Tudengid teevad oma sisekliima mõõtmise ettekandeid. Siis on VESKI nõupidamine – kord kuus saame aktiivsemate tudengitega kokku ja räägime, mis on õhus, mis üritusi nad korraldavad, näiteks – kuidas läheb järgmise nädala Eesti kütte- ja ventilatsiooniinseneride ühinguga bowling’u korraldamine ja muud sellised asjad. ENTA juhatuse koosolek tuleb, paar teadustöö koosolekut, enesetäiendamine, Kehra gümnaasiumi uurimistöö, ministeeriumi infotund direktiivi ülevõtmise teemal, inseneriakadeemia, paar lõputööd ja sissejuhatav aine inseneeriasse, TemTa teadusprojektide avaüritus Apollo kinos. Päeva-paar töötan kodukontoris – lapsed on veel nii väikesed, et kogu nädalat lasteaias ei ole.

Väga kirev palett. Martin, miks Sa läbi ei põle?

Kust sa tead, et ma läbi ei põle?

Pere ja sõbrad pakuvad mõnusat vaheldust ning vahel võtan aega enda jaoks ja lähen trenni. Kui on kaks väikest last, siis see teeb elu kõvasti põnevamaks ja sunnib end ka üsna efektiivselt tööasjadest välja lülitama. Kui lapsed saavad piisavalt suureks, saab nendega ka kalale minna. Lõpuks jõuab igaüks nii palju, kui ta jõuab.

Intervjuu ilmus Tehnikaülikooli ajakirjas Mente et Manu.

¹       European Commission, Directorate-General for Health and Consumers, Kephalopoulos, S., Oliveira Fernandes, E., Jantunen, M. and Carrer, P., Promoting actions for healthy indoor air (IAIAQ), Directorate-General for Health and Consumer Protection, 2011. DOI 10.2772/61352