Eesti elanik tarbib keskmiselt 88 liitrit vett ööpäevas. Euroopa Liidu keskmine on 144 liitrit ööpäevas, nii et vähemalt otseselt vee raiskamises meid süüdistada ei saa. Kuid kui teame, et vaid 10% Eesti järvedest on heas ja kõik rannikuveekogumid halvas või väga halvas seisundis, et eestlased söövad ca kolm korda rohkem liha kui toitumisspetsialistid soovitavad ning viskavad ära aastas ca 60 kg toitu ja 14 kg rõivaid inimeste kohta, on meie nähtamatu veekulu üüratu, sellega koos ka keskkonnamõju.

Lisaks vee kulule otse kraanist ja läbi meie toitumis- ja tarbimisharjumuste tuleb mõelda, kuhu läheb vesi pärast kasutamist. See ei lähe ära – sellist kohta nagu „ära“ ei ole olemas. 

Vesi linnas: Kuhu viib äravool, kui mitte ära?  

„Igal aastal satub Läänemerre hinnanguliselt 1800 tonni ravimijääke. Ravimijäägid reovees soodustavad antimikroobsetele toimeainetele resistentsete bakterite teket, mis on Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) hinnangul üks suurimaid globaalseid terviseohte. Saasteained põhjustavad kaladel paljunemishäireid ja hormonaalseid muutusi, mis ohustab meie kalavarusid ja jõuab toiduahela kaudu tagasi inimeseni,“ selgitab probleemi Kliimaministeeriumi veebileht. Saasteained looduses on meie kõigi probleem. 

Tallinnas läheb reovesi Paljassaarde ning veepuhastusjaama töö eesmärk on lasta merre sama puhas vesi kui Ülemiste järve pinnaveest meie kraanivee jaoks võeti.  

Keskkonnatehnoloogia teaduslabori juhataja professor Sergei Preisi sõnul on üks suurimaid probleeme ravimijäägid munitsipaalreovees. „Bioloogilise puhastamise käigus ravimijäägid ei oksüdeeru ning see bioloogiliste puhastusseadmete mikroorganismide kõrval ka looduse, jõgede, järvede, merede ja ookeanide mikroorganismide kohta,“ selgitab Preis. See tähendab, et jõkke, järve või merre jõudes püsivad ravimid määramatult kaua, sattudes varem või hiljem elusolendite kudedesse. „Selline sattumine avaldab mõju organismidele vastavalt ravimite otstarbele – olgu need neuroleptikumid, hormoonid, antikonvulsandid, lahtistid või põletikuvastased ravimid. Ravimite mõju on suur ka väikses koguses ja muudab kalade ja molluskite käitumist, nende paljunemis- ja arenguvõimet ning vastupanuvõimet nakkushaigustele, loomapopulatsioonide seisukohast tavaliselt negatiivselt,“ selgitab professor Preis.  

Vähe on ravimeid, mis inimorganismis täielikult metabolismi läbivad, kuid isegi metaboliidid pöörduvad keskkonna tingimustes sageli oma esialgsesse ravimivormi. Nii on saastavad peaaegu kõik ravimid ning eriti ohtlik on meditsiiniasutuste reovesi – haiglates manustatakse ravimeid, mida kodudest naljalt ei leia.  

Preis toob ka paar näidet: sünteetiline naishormooni östradiooli analoog etinüülöstradiool muudab juba 0,1 nanogrammi vee liitri kohta täiskasvanud kalade sugu nädalaga isasest emaseks. Läänemeres on ühel hetkel registreeritud sellest 170 korda suurem etinüülöstradiooli kontsentratsioon. Antibiootikumidele arendavad mikroorganismid endale vastupanuvõime ning me ei saa tagada, et looduses ei teki haigustekitajaid, mille vastu tavaliste antibiootikumidega ravimine ei ole enam võimalik. Mõned ravimid akumuleeruvad kalade rasvkoes ja jõuavad sealt ka tagasi inimese toidulauale.  

Vesi looduses: suureneb nii reostus, veepuudus kui konfliktid 

Üldiselt Eestis veepuudust ei esine, sest aasta jooksul sajab rohkem kui aurab ja ülejääk saab toita nii pinnavett kui ka põhjaveekihte. Veetaseme suurem langus on seotud näiteks kaevanduste või suure asustustihedusega.  

Eesti Geoloogiateenistuse hüdrogeoloog Joonas Pärna sõnul on maapinnalähedase põhjavee kvaliteedi probleemid tihti seostatavad kindlate piirkondadega ning kõige ulatuslikuma mõjuga põhjavee kvaliteedile on põllumajandusest lähtuvate ainete levik (nt nitraadid, pestitsiidijäägid). Lokaalsema mõjuga on kaevandused (eriti põlevkivikaevandused ja -tööstus Ida-Virumaal; iseloomulik põhjavee suurenenud sulfaadi ja raua sisaldus, orgaaniliste saasteainete esinemine) ning kanaliseerimata alad, kus majapidamiste reovesi võib jõuda maapinda (mikrobioloogiline reostus, harvem suurenenud ammooniumi ja nitraadi sisaldus). Allikate veekvaliteet sõltub tihti allika valglal toimuvast inimtegevusest. Pärn toob näite, et näiliselt läbipaistva ja puhta veega allikas põllumassiivide vahel võib sisaldada nitraate, mille sisaldus võib halvemal juhul ületada ületada joogiveele kehtestatud piirsisaldust (50 mg/L). Sarnane allikas metsamassiivide või väetamata rohumaade vahel võib olla joomiseks kõlbulikum. 

Sügavamad survelised põhjaveekihid on reostuse eest paremini kaitstud neid katvate suhteliste veepidemete tõttu ja seetõttu inimtegevuse mõjudest „puhtam“. See aga ei tähenda, et nende vesi ei võiks sisaldada mõnda ainet suuremas koguses, kui joogiveele kehtestatud piirsisaldustes. Pärn toob näiteks, et Eestis sügavate põhjaveekihtide vee kvaliteedi murekohaks on suur raua sisaldus, mis tekib vette looduslike protsesside tulemusena hapnikuvaeses keskkonnas; veelgi sügavamal võib põhjavesi sisaldada liiga palju kloori, sest on merelise päritoluga. 

Pärn toob seoses põhjaveega välja kaks murekohta: suurema põllumajandusmaa osakaaluga aladel madalate kaevude saastumine põllumajandusest pärinevate ainetega ja teine kaevuvee saastumine nõuetele mittevastava reovee käitlemise tõttu. Ta toob välja, et põllumajanduse ja loomakasvatuse intensiivistumine on mõnedes Eesti piirkondades tõstnud maapinnalähedase põhjavee nitraadisisaldused samale tasemele, kus need olid viimati Nõukogude ajal. „Tegemist on keeruka probleemiga, millele ei ole lihtsat lahendust,“ nendib Pärn. „Et Eesti põllumajandus oleks majanduslikult konkurentsivõimeline, peavad tootmiskulud olema madalad ja intensiivne tootmine on siin abiks. Samal ajal suureneb nii põhjavee reostuse kui ka pinnaveekogude eutrofeerumise oht. Võti peitub ilmselt põllumajandussektori, teadlaste ning vee kasutamist ja kaitset reguleeruvate ametkondade tihedamas koostöös ja ühises lahenduse otsimises,“ räägib hüdrogeoloogpõhjustest ja tagajärgedest.  

Eestis hinnati 2023. aastal 744-st pinnaveekogumist 51% seisundisse „hea“, väga heas seisundis veekogud puudusid. 60% jõgedest ja vaid 10% järvedest olid heas seisundis, rannikuveekogumid on kõik halvas või väga halvas seisundis. Siseveekogude olukorda tutvustas Tallinna Ülikooli ökohüdroloogia professor Jaanus Terasmaa mullu aprillis Teaduste Akadeemias teaduspärastlõunal. Kui ülal kirjeldas prof Preis, kuis saasteainete loodusesse jõudmisel on tagajärjed, siis Terasmaa tõi veel välja, et praegused seiremeetodid ei kajasta reaalset reostuse olukorda, sest jälgitakse piiratud arvu vananenud saasteaineid ning eiratakse kemikaalide koosmõju veekeskkonnale.  

Lisaks reostusele mõjutab veestikku ka kliimamuutused laiemalt. Hästi konkreetse näitena: kevadise suurvee nihkumine varasemaks (näiteks veebruari) tähendab seda, et karstijärvikud täituvad veega varakult, kuid muud klimaatilised olud pole veel sobivad vee-elustikule. Selleks ajaks aga, kui vee-elustik tahaks tegutsema hakata, on järvikud juba tühjenemas. 

Kliima soojenedes suurenevad ka äärmuslikud nähtused – Põhja-Euroopas suureneb sademete hulk ja üleujutuste oht, Lõuna-Euroopas aga veepuudus, kõrbestumine ja soolsus; suureneb põudade sagedus ja intensiivsus, surve ökosüsteemidele, eutrofeerumine ja sinivetikate vohamine. Suureneb ka reoainete sisaldusvees, joogivee kvaliteet langeb ning põhjavee taastumine aeglustub. Suureneb erosioon ja setete ärakanne ning tõusev meretase ohustab rannikualasid ja nende infrastruktuuri.  

Juba elab 4,5 miljardit inimest <50 km raadiuses problemaatilisest veeressurssist ja prognoositakse, et aastaks 2050 on 40-79% põhjaveekogumitest ammendumas. Maailmas oli 2025. a seisuga registreeritud üle 2700 veekonflikti, viimastel kümnenditel on sagedus kasvanud eksponentsiaalselt. Terasmaa kirjutab sellest pikemalt siin.

Tarbijate panus 

Reovee puhastamiseks ravimijääkidest lihtsaid ja rahaliselt kättesaadavaid lahendusi praegu Preisi sõnul ei ole, on ainult keerulised ja kallid. Kui osooniga järvevee puhastamist kraaniveeks peetakse kallis ning paljud linnad ja asulad seda endale lubada ei saa, siis veel palju kallim on puhastada reovett mikrosaasteainetestehk ravimijääkidest. „Probleem ei ole veekoguse puhastamisel ühest või teisest saasteainest – kaasaegne tehnika suudab isegi loigust teha allika. Probleem on teha seda kättesaadavate vahenditega, st mõistliku hinnaga,“ selgitab ta. Just selle probleemi lahendamisega tegeleb prof Preisi juhitud laboratoorium, kus on arenemas põhimõtteliselt uus veepuhastusmeetod – koroona impulsselektrilahendus (KIEL) plasmas. Nagu ikka uute ja keeruliste lahendustega, on see veel visa toetust leidma. 

Kuni pole lahendusi, mille eest linnad on nõus maksma, peame oma puhta vee eest seisma ise. Mida tervislikumalt elad, seda vähem ravimeid vajad. Sergei Preis soovitab rohkem liikuda ja vähem süüa, vältida liigseid ravimeid, mitte tarbida alkoholi, kasutada jalgratast ja ühistransporti. „Ja „pisiasjad“: tagastage kasutamata ravimid apteeki, ärge visake neid kanalisatsiooni!“ lisab ta. 

Põllumajandusest pinnavette jõudva saaste vastu on üksikisikul veelgi raskem seista, aga oma ostuvalikuga saab siiski iga tarbija oma panuse anda. Näiteks mahetoit, vähem liha ja säästlikult valminud tekstiilid annavad kõik oma panuse, et tööstusest jõuaks vähem saasteaineid loodusesse. 

Kui teil aga tuleb mõte säästa energiat boilerivee temperatuuri langetamisest, siis see ei ole hea mõte, sest boileris saavad hakata paljunema bakterid, millest mõned on haigusttekitavad (näiteks legionella). „Kergemal juhul vesi võib saada ebameeldiva lõhna. Halvimal juhul võib sellist vett juues tarbija tõsiselt haigeks jääda,“ sõnab Preis. Sellest hoidumiseks soovitab ta keeta joogid ainult külmast kraaniveest ja mitte juua sooja kraanivett. 

Mida igaüks saab teha oma veejalajälje vähendamiseks?

• Loe oma elustiili veejalajälje kohta siin. https://ourworldindata.org/grapher/freshwater-withdrawals-per-1000kcal 

• Arvesta, et iga ravimid, mida sina teadlikult kasutab, kasutavad muud elusolendid hiljem mitteteadlikult. Mida tervislikumalt elad, seda vähem ravimeid vajad. 

• Ravimijäägid vii apteeki või jäätmejaama. Mitte mingil juhul ära viska neid tualetti ega kraanikaussi! 

• Sama kehtib kodukeemia-, värvi- ja lakijääkide kohta. 

• Suitsukonide koht on prügikastis, sest need sisaldavad mürgiseid kemikaale ja lagunevad looduses väga aeglaselt. 

• Kasuta loodussõbralikke puhastusvahendeid ja kosmeetikatooteid, nii säästad lisaks loodusele ka enda tervist.  

Soovitused vee säästmiseks  

Köögis 

• Kui pesed nõusid käsitsi, ära lase veel samal ajal joosta. Kui sul on kahe poolega kraanikauss, täida üks kraanikausi pool pesu- ning teine loputusveega. 

• Külma kraanivee joomiseks hoia veega täidetud anumat külmkapis, mitte ära lase veel joosta, kuni see saavutab soovitud temperatuuri. 

• Pese puu- ja juurvilju pesukausis. Loputusvett saab hiljem kasutada taimede kastmiseks. 

Majapidamises 

• Pane pesu- ja nõudepesumasin käima alles siis, kui need on tervenisti täidetud. 

• Kontrolli regulaarselt lekkeid ja likvideeri need esimesel võimalusel. Selleks on parim jälgida veearveid ja veearvestit, kus peegeldub esimesena tavalisest suurem tarbimine. 

• Kraanide kasutamise järel sulge need hoolikalt ning ühtlaselt, et vältida asjatut veekulu. 

Vannitoas ja tualetis 

• Eelista vanniskäigule dušši. Pestes vannis kulutad ligi 3 korda rohkem vett. 

• Lühenda duši all käimist 1-2 minuti võrra ning võid säästa vett kuni 12 liitrit päevas. 

• Hambaid või pead pestes, end raseerides või käsi seebitades keera vesi kinni. Sellega võid säästa ligi 40 liitrit vett päevas. 

Aias 

• Kasta varahommikul või hilisõhtul, mil temperatuur on madalam ja väldid aurustumist. 

• Võimalusel kasuta kastmiseks eelnevalt kogutud vihmavett. 

• Kasta taimede juuri, mitte lehti. Lehti kastes aurustub vesi kiiremini. 

• Võimalusel eelista kastekannu automaatsele kastmissüsteemile ehk vihmutile. 

• Surveprobleemide vältimiseks ära kasta taimi veetarbimise tipptundidel kl 18–22. 

(Tallinna Vesi)