Eelmisel aasta panustas kogu ülikoolipere uue arengukava koostamisse. Pretsedenditult laiapõhjaline kaasamine andis lõpuks suurepärase tulemuse, aga ka olulise õppetunni, et kõikide arvamuste ärakuulamine, argumenteeritult väitlemine ja ühisosa otsimine on pikk protsess ning eeldab kõrget organisatsioonikultuuri.

Aga üks asi on luua visioone ja ehitada strateegiaid, hoopis teine asi on need ellu viia. Selleks on organisatsioonidel harilikult arengukava rakenduskava (või tegevuskava), mis paneb paika juba konkreetsed tegevused tulemusteni jõudmiseks. Tehnikaülikooli rakenduskava ning seda, kuidas see seostub arengukavaga, saab igaüks vaadata smart.taltech.ee. Seal on ka teadusvaldkonna tegevused jaotatud eraldiseisvateks rakenduskava projektideks, igaühega on seotud rahastusallikad ja põhitäitjad. Kui arengukava lugemine ja järgimine tundub igav ja bürokraatlik, siis on jälle hea üle korrata, et lähtun endiselt kõigis oma tegevustes kolmest põhieesmärgist: teaduse kvaliteet, teaduse järelkasv ning teadlaste initsiatiiv.

Teaduse kvaliteet

Teadustöö kvaliteedi tõstmiseks Euroopa juhtivate tehnikaülikoolide tasemele oleme kokku leppinud kvaliteedikriteeriumid: hakkame arvestama 25% kõige paremate ajakirjade publikatsioone. Muidugi ei saa eeldada tippajakirjades publitseerimise hüppelist kasvu kohe esimesel aastal, aga algus on tehtud: inimesed teadvustavad endale, kuidas publikatsioonide kvaliteeti hinnatakse, uurivad välja, millised on tippajakirjad ning proovivad oma artikleid saada parematesse ajakirjadesse. Tulemusnäitaja mõõdiku arvutamiseks kasutame andmebaasi SCOPUS ja SciVal tööriista, mis on kõikidele ülikooli teadlastele kättesaadav ja mis võtab arvesse ülikooli struktuuri. Julgustan siinkohal kõiki antud tööriistaga tutvuma ja vajadusel teadusosakonnast juhendamist küsima.

Ülikoolina on oluline, et annaksime üliõpilastele teaduspõhist õpet ja teaduspõhise mõtteviisi. Tenuuriprofessorite atesteerimiskomisjon, kuhu nüüd kuulub ka õppeprorektor, arvestab samuti, et professorid tegeleksid teadustöö ja ühiskonda panustamisega võrdselt ka õppetööga ning õppeprorektorgi töötab selles suunas, et kõikides õppeprogrammides õpetaksid teadlased.

Siinkohal tahaksin tänada kõiki tenuuriprofessorite atesteerimiskomisjonide liikmeid. Olen väga tänulik, et tippteadlased pühendavad oma aega kolleegide töö tagasisidestamisele. Nad mitte ainult ei kritiseeri, vaid ka toetavad ja annavad nõuandeid, kuidas saaks paremini või efektiivsemalt. Atesteerimine on ka parimate praktikate jagamise koht. Teaduskondadeüleselt toimivatel atesteerimistel näeme ja saame võrrelda, kuidas professorid töötavad ja milliseid meetodeid kasutavad. Kindlasti paneme atesteerimisel rõhku sellele, kui palju tenuuriprofessor õpetab. Mulle tundub, et seni on piisava tähelepanuta jäänud see, et õpe, teadus ja ühiskonna teenimine oleksid professori töös tasakaalustatult esindatud.

Sellel aastal on muudetud ka akadeemilist karjäärikorraldust. Peamise uuendusena on sisse toodud õpperaja kaasprofessori ning nooremprofessori ametikohad. Esimene on mõeldud silmapaistvale ja hinnatud õppejõule, kes viib läbi teaduspõhist õpet ning on muuhulgas tõestanud, et suudab ka doktorante kraadi kaitsmiseni viia. Nooremprofessori ametikoht viidi karjäärikorraldusse minu ettepanekul: eesmärk on pakkuda pika perspektiiviga karjäärivõimalust väga suure potentsiaaliga noorteadlastele. Peab omaks võtma, et uue karjäärikorralduse kommunikatsioon ülikoolis pole läinud hästi. Nii kandideerijate endi, eri juhtimistasandite kui ka personaliosakonna poolt on nende ametikohtade nõuetele pakutud mitmesuguseid tõlgendusi ning taotlejate hulgas on palju pettumust. Kinnitan, et ülikooli juhtkond hindab ja tahab toetada igaühte, kellel on tulemusi, ambitsiooni ja võimekust edaspidi ülikooli arengusse suurelt panustada, kuid oluline on ka järgida kvaliteedistandardeid, mille oleme üheskoos kehtestanud. Õpperaja kaasprofessori puhul peab olema kindlasti täidetud muuhulgas publitseerimise ning doktorandi eduka juhendamise nõue. Nooremprofessori kandidaat peaks olema väljapaistev ja kõrge potentsiaaliga ning rahvusvahelise kogemusega teadlane.

Tähtis teema on teaduse rahastamine ja seda mitme nurga alt. Uurimisgrupi juhi ülesanne on ka oma grupi jätkusuutliku rahastamise kindlustamine. Samas näeme kahjuks sageli ka raha ja võimekate teadlaste aja raiskamist administratiivsete tegevuste peale. Arvan, et teadlase aeg on liiga väärtuslik, et seda kasutada projektide administreerimiseks või finantsaruandluse kirjutamiseks. Oleme teadusosakonna juhatajaga töötanud selle nimel, et instituutides seda probleemi teadvustataks – professionaalne projektihaldur töötab kiiremini ja efektiivsemalt kui muude ülesannetega ülekoormatud teadlane ning tal on teadmised ja kogemused, mida ta saab kasutada paljudes uurimisgruppides.

Arengukava rakenduskavas võite leida eraldi tegevuse: parimate praktikate levimine. Tõepoolest, olen selle eraldi esile tõstnud, sest minu arvates on suur probleem ülikooli sidususes: parimad praktikad ei levi. Mõni hea viis, kuidas näiteks taotleda grante, juhendada doktorante, juhtida oma uurimisgruppi vm võib olla juba aastaid kasutusel mõnes edukas uurimisgrupis, kuid ei leia märkamist ja järgimist. Parimate praktikate levitamiseks oleme alustanud ka mentorlusprogrammidega. Esimene on mõeldud naisjuhtidele ja läks lahti novembris, järgmise vooru plaanime sihtida noorteadlastele ja ülikoolisisese mentorlusvõimekuse kasvatamisele, et tulevikus muutuks see akadeemilise elu tavapäraseks osaks ja ennast taastootvaks lahenduseks.

Parimate praktika levitamisele aitaks kaasa ka teaduskondadevaheline koostöö ülikooli fookusteemadel. Aeg-ajalt on minult küsitud: kas fookusvaldkonnad olid eelmise juhtkonna teema, mille me nüüd ära unustasime. Vastus on: ei ole, fookusvaldkonnad on üldiselt hästi valitud ning peegeldavad meie ülikooli tugevusi ja sihte. Olen veendunud, et nii väikesel ja piiratud ressurssidega ülikoolil on otstarbekas ennast koondada väheste märksõnade ümber, millega maailmas silma paista. Lihtsalt ajapuudusel pole ma jõudnud seda valdkonda uuesti lahti mõtestada, sisustada ja jõustada. Praeguseks olen jõudnud tegeleda laiema analüüsiga, et kaardistada meie tenuuriprofessorite kompetentsivaldkonnad, siduda need õppekavade, fookusteemade ning nutika spetsialiseerumise valdkondadega. See analüüs peaks aitama ka teha otsuseid tenuuride ja õppekavade kohta.

Samuti pole ma veel jõudnud tegeleda teadustaristu kaardistamisega. Juba raha kokkuhoiu pärast on see aga oluline: ei ole mõtet osta mitmesse teaduskonda või instituuti 2–3 samasugust aparaati, vaid peame leidma võimaluse jagada, aga selleks tuleb esmalt olemasolev teadusaparatuur kaardistada. Kui leiame sellised kokkuhoiukohad, aitame taas kaasa koostöö vaimule ja parimate praktikate levimisele ning meil on rohkem võimalusi soetada uut aparatuuri.

Teadustaristu koosseisu kuulub ka teadusarvutuste keskus ja teadusandmete ladu. Teadusvaldkonna andmehalduse kompetents ja vastutus on raamatukogus, kuid see on tihedalt seotud teadusarvutuste keskusega. Raamatukogu nõustab teadusandmete haldamisega seotud sisulistes küsimustes ning keskus pakub andmete repositooriumi ja suuremahuliste arvutuste võimekust.

Teadustöö kvaliteedi parandamisele aitab kaasa ka uus eetikakomitee, mis on eelmisest kaks korda laiapõhjalisem ja laiemate ülesannetega. Tahan siinkohal tänada kõiki eetikakomitee liikmeid, tunnustatud teadlasi ja praktikuid, oma aja panustamise eest. Kui kvaliteedistandardid on kõrged ja sellest sõltub teadlasekarjääri tulevik, võib paratamatult tekkida inimlik kiusatus „nurki lõigata“. Eetikakomitee missiooniks pole mitte ainult nõustada teadlasi, kui midagi on juba halvasti läinud, vaid ka tõsta teadlikkust teaduseetika küsimustes, et probleeme ennetada. Peame tunnistama, et siin on meil arenguruumi. Ei ole pretsedenditu, et teadlastel (ka vanadel ja kogenutel) puudub oskus ära tunda ametialaseid eetikaprobleeme, nagu näiteks huvide konflikt või mõjuvõimuga kauplemine, ning teadmine autorieetika ja publitseerimiseetika küsimustes. Kindlasti tuleb meil endale teadvustada, et teadlikkust nendest küsimustest saame ja peame me eelkõige siiski ise tõstma ning teaduseetika normide järgimine on teadusülikoolis iseenesestmõistetav.

Teadlaste järelkasv

Uut põlvkonda teadlasi saab hakata kasvatama juba põhikoolis (ja on väga muljetavaldav, kuidas mitmed meie teadlased sellesse ka panustavad), aga teadusprorektori vastutusalasse liigub see küsimus alates doktoriõppest. Sellest, kuidas ja mis tulemustega doktorant sisustab oma teadlaseks kasvamise aastad, sõltub tema edasine karjäärivalik ja selle edukus.

Doktoriõppe kvaliteedi tõstmiseks oleme lõpule viimas doktoriõppekavade reformi, mille tulemus on 50% vähem doktoriõppekavu, 50% vähem ainepunkte kursuste eest ja 50% vähem peaerialasid. Õppekavadel ja peaerialadel on nüüd selgem ja lihtsam struktuur ja kuna neid on vähem, saame tõsta erialaainete kvaliteeti. Meil saavad olema vähem mahukad ja vähem killustatud doktoriõppekavad, mis aitab kaasa ka paremate praktikate levimisele: väikestel doktoriõppekavadel pusis 1–2 doktoranti omaette ja neil puudus referents teiste õppekavadega.

Kõik uued kursused ongi tehtud silmas pidades parimate praktikate orgaanilist levimist. Kui näiteks akadeemilise kirjutamise ainet annab viis õppejõudu eri teaduskondadest, saab doktorant eri meetodeid või lähenemisnurki võrrelda ja ise leida, mis talle kõige paremini sobib. Kõik üldõppeained doktorantuuris on planeeritud nii, et eri teaduskondade doktorandid saaksid üksteisega kokku ja suhtleksid, see on neile ka omavahelise läbikäimise koht, võrgustumise ja üksteise toetamise võimalus. Peagi jõuavad uued doktoriõppekavad otsustamiseks senatisse.

Tagasivaatavalt pean tunnistama, et doktoriõppe uuendamine on olnud minu lühikese ametiaja kõige raskem ülesanne, minu hämminguks on see olnud mitu korda keerulisem, kui ma ette kujutasin. Tänan kõiki, kellega mul on lõpuks õnnestunud kokkuleppeni jõuda üsna mõistlikus doktoriõppekavade ülesehituses. Mõistan ka täiesti hirme „oma“ kava kaotamise pärast, oma õppekoormuse vähenemise pärast ning ülesande keerukuse ees, mille lõpptulemusena peaks kaitsmiste arv kahekordistuma. Kutsun kõiki üles rohkem koos töötama, rohkem kaasa mõtlema, rohkem initsiatiivi näitama ja rohkem vastutust võtma, kuna suuremad väljakutsed doktoriõppe valdkonnas seisavad alles ees: järgmiseks peame tagama, et doktoriõpe oleks õppijakeskne, arvestaks doktorandi enda karjäärivajadusi, et kõigil juhendajatel oleks nõutav teaduslik tase ning peale selle ka vajalikud sotsiaalsed oskused, et doktorantide atesteerimised ei oleks bürokraatlikud formaalsused, vaid annaks igal aastal doktorantidele ja nende juhendajatele väärtuslikku tagasisidet.

Praeguseks oleme doktoriõppe tulemuslikkuse tõstmiseks teinud ka hulga tööd bürokraatia vähendamiseks ja selguse suurendamiseks: lihtsustanud sisseastumise korraldust ja doktoritöödele esitatavaid nõudeid, õppekorralduse eeskirjas muutnud atesteerimise korda ja analüüsinud üldainete kvaliteeti ning arendame uusi üldaineid.

Teadlaste järelkasvu hakkab toetama ka lõpusirgel olev noorteadlaste grandifondi loomine, kust toetame noorteadlasi kümne aasta jooksul pärast doktorikraadi kaitsmist. Noore teadlase positsioon on akadeemias kõige haavatavam – ta pole veel jõudnud tenuuri ega saanud endale kindlust, see aeg langeb kokku ka pere loomise ja eneseotsingutega. Kindlasti väärivad toetust ja tuge riskide maandamisel ka vanemad ja kogenumad teadlased, sest teadusgrandi taotlemise edukus on tihti õnnemäng. Selleks tuleks kõigepealt lõpule viia eelmise rektoraadi ajal alustatud tenuurireform.

Tenuurireformi esialgne mõte oli, et tenuuriprofessorite ümber koonduvad tugevad uurimisgrupid, mille rahastamise ebakindluse vähendamiseks rahastatakse tenuure otse. Olen oma ametiajal lähtunud samast põhimõttest: pean oluliseks, et kõik teadlased kuuluksid tugevatesse uurimisgruppidesse, mida tenuuri kaudu rahastatakse. Näen iga päev, et tenuurireform ei ole ülikoolis veel kaugeltki lõpetatud. Mõnikord ei taju uurimisrühma juht oma vastutust uurimisgrupi rahastuse eest, mõnikord on uurimisrühmad vaid formaalsed, sest „teadusosakonnast öeldi, et kuhugi peab kuuluma“, mõnikord ei jõua raha tegelikult tenuuriprofessorini. Loodan, et suudame lähimate aastate jooksul oma teadustegevust paremini korrastada – meil oleks vaja vähem, aga kriitilise massiga ja heatasemelisi uurimisrühmi –, sest head teadust teha ja teaduse järelkasvu tagada on ülikoolil muidu väga keeruline.

Siit koorub välja läbiv teema, mis puudutab kõiki meie teadustöö arendamise sihte: eelmine rektoraat tegi palju õigeid asju, mis aga lihtsalt ei ole jõustatud. Näiteks minu eelkäija pani paika nõuded juhendajatele ja doktorantide palgatasemed, aga neid nõudeid alati ei täideta. Me võime ükskõik kui palju häid reegleid teha, aga kui me neid ei jõusta, pole lahenduseks uued head reeglid. Nii olen oma ametiajal väga palju tegelenud Renno Veinthali tehtud reeglite täitmise nõudmisega. See ei ole nii silmapaistev töö kui uus arengukava või suur projekt, see on juhi igapäevane tuim töö – lükata doktoritöid tagasi või võtta juhendajatelt juhendamisõigus ära, kui miski ei vasta kehtestatud nõuetele –, aga siiski väga vajalik, kui tahame kvaliteeti tõsta. Õnneks hakkame järjest paremini aru saama, et reeglid ja seatud kvaliteedistandardid on tegelikult ka selleks, et neid täita. Neid võiks olla vähem, aga neid peaks ka järgima, muidu poleks neid üldse mõtet kehtestada.

Initsiatiiv

Olen endale seadnud põhimõtte, et tahan toetada neid, kes ennast ise toetavad. Seda põhimõtet toetavad nii grandifond ja tenuurireform kui ka paljud väiksemad otsused. Teadusosakond on uue rektoraadi ajal oma tööd põhjalikult ümber korraldanud lähtudes põhimõttest, et teadlased, nii palju kui võimalik, tegelegu oma põhitööga ja selleks peaksid nad saama võimalikult palju tuge. Teadusosakonna siseveebilehelt on nüüd väga hästi näha, mis küsimustega kelle poole pöörduda, ning eesmärk on, et ükskõik, mis murega teadlane pöördub, saab ta tuge – on siis vaja abi grandi kirjutamisel või leidmisel, nõustamist projektiaruandluse teemal või midagi muud. Oleme võtnud tööle kolm uut väga head grandikirjutajat, nõustame grandikirjutamist varasemast rohkem ja edaspidi tahaks enam rõhku panna noorteadlastele, et aidata neil grandikirjutamisega „otsa peale“ saada. See kõik täidab konkurentsipõhise teadusrahastuse suurendamise eesmärki ja toetab teadlaste endi initsiatiivi.

Kuid vastutuse võtmist ja algatusvõimet ei ole vaja ainult rahastuse taotlemisel. Oleme oma arengukavas sätestanud, et TalTech on Eesti majanduse mootor ning Eesti ainukese tehnikaülikoolina peaksime ühiskonda ja majanduskeskkonda aktiivselt ka ise kujundama.

Poliitikakujundamisega tegeleme praegu vägagi süstemaatiliselt. Kevadel, kui tuli uus valitsus, kõrvutasime koalitsioonilepingu ülikooli arengukavaga ja oleme praeguseks ükshaaval läbi käinud pea kõik ministrid ja vaadanud koos üle, kus meie arengukava ja valitsuse koalitsioonilepingu eesmärgid kattuvad ja kus me saame riigile abiks olla oma eesmärkide teostamisel. Kõikidele kohtumistele oleme kaasa võtnud teadlased, et nad oma ideedega ise välja tuleksid – lisaks teadlaste väärtustamisele ühiskonnas aitab see kaasa ülikoolisisesele võrgustamisele ja taas parimate praktikate levimisele. Siinkohal tahan tänada kõiki meie teadlasi, kes on alati vastanud minu palvele meie ülikooli heaks panustada. Omalt poolt olen alati püüdnud ülikooli akadeemilise pere ajaga võimalikult säästvalt ja lugupidavalt ümber käia – kaasata, aga ainult siis, kui eesmärk on selge ning ülikooli mõju suurendamise võimalus on tõesti olemas.

Eestikeelse teadusruumi arendamine on samuti üks meie pikaajalistest eesmärkidest. Panime eelmisel kevadel käima eesti keele õppe välisdoktorantidele. Kohe esimesel aastal pidime avama ühe asemel kaks gruppi, sest huvi oli nii suur, väljalangevus hästi väike ja doktorantide rahulolu väga kõrge. Tahame, et doktorandid lõimuksid Eestiga paremini. Artikleid ja teadustöid tehakse ikka inglise keeles, sest teadus on rahvusvaheline, aga keeleõppe mõte on see, et Eestisse teadust tegema tulnud doktorandid siia ka jääks. Selleks peavad nad sellest riigist aru saama ja siin end hästi tundma, ilma keeleoskuseta on seda väga raske teha.

Meil on majas ka inimesed, kes on tegelenud eesti tehnikakeele ja terminoloogia arendamisega. Alt üles on hiljuti tulnud idee, et meil peaks olema oma tehnikakeele professuur. Kindlasti kaalumist väärt initsiatiiv, mida saaks siduda ka meie teadustööga keeletehnoloogiate valdkonnas.

Keele väärtustamisega on tihedalt seotud meie ajaloo väärtustamine. Tehnikaajalugu Eestis on paljuski Tehnikaülikooli ajalugu ja peaksime tegelema selle säilitamisega, koguma kokku vanemad mälestused inimestelt, kes praegu veel mäletavad, et neid järgmistele põlvkondadele edasi anda. Üks hea näide on linnak, mis saab kevadel 60-aastaseks. See linnak oli tol hetkel väga uuendusmeelne: 60 aastat tagasi teha linnast väljas kusagile välja peale kampus nagu MIT-l ja öelda, et see on ülikool!

Uuendusmeelsus ja traditsioonide väärtustamine pole minu ettekujutuses kuidagi teineteist välistavad, vaid pigem täiendavad hoiakud. Tahan lõpetuseks veel kord tänada kõiki kolleege, kes on oma tegevuses suutnud need mõlemad omadused ühitada. Oma lühikese ametiaja jooksul olen kogenud toetust erinevate algatuste elluviimisel, siia hulka kuulub kindlasti ka konstruktiivne ja hästi argumenteeritud kriitika. Loodan ka edaspidi kogeda julgustavat üksteist toetavat ning algatusvõimelist õhkkonda.