Aivar Uutar: „Meie Tehnikaülikoolis oleme võtnud endale väga selgeks fookuseks, et soovime olla 2035 kliimaneutraalne ülikool. Me oleme selleks valinud endale tee, mida me nimetame kliimanutikaks teeks. See on kombinatsioon rohepöördest, digipöördest ja ringmajandusest. Kliimanutikalt toimetades on kliimaneutraalsus saavutatav.” 

Milline oleks elu Eestis aastal 2050 kui me kohe kliimasoojenemise vastu midagi ei tee?
Annela Anger-Kraavi: „Kliimaneutraalsuse saavutamine ja kliimamuutuste vastu võitlemine on meie endi kätes”. Kui me midagi ei tee, on 2050. aastaks pilt väga hirmuäratav. Eestis võib oodata kuumalaineid, põudasid, torme, ekstreemseid üleujutusi, metsapõlenguid, põldude saagikuse vähenemist. Eesti emissioonid on 0.5% maailma emissioonidest. Üksi me maailma ei päästa, see on globaalne küsimus. 

Kelle võitlus kliimasoojenemine on?
Kadri Simson: „Globaalne soojenemine on kõigi võitlus”. Euroopa Liidus on tahe seda probleemi adresseerida. 9 inimest 10-st Euroopas peab seda oluliseks probleemiks. See tahe on ka poliitilisel tasandil. Tehnoloogia on arenev ja aastaks 2050 suudame olulisel määral fossiilseid kütuseid asendada. 68% Euroopa energiavajadusest rahuldatakse täna fossiilsete kütustega. Suur osa sellest on imporditud. Iga-aastaselt impordime fossiilseid kütuseid 300 miljardi euro eest. Tarbides kohalikku roheenergiat muutub meie kaubandusportfell ja see on kasulik ka meie majandusele. 1% lisarahastust hoonete renoveerimisele vähendab 2% vajadust importida maagaasi ja see lisab ka kohalikke lisatöökohti. Kliimaneutraalsus on kasvustrateegia. Väga paljud erinevad taastuvenergia liigid on pidevalt arenemas.

Kuidas saab ette kujutada üldse heaolu ilma energiata? Kas see pole vastuolu?
Jarek Kurnitski: „Puhast õhku ja sooja tuba tahavad kõik. Hea sisekliima on investeering tulevikku. Kui sisekliima on hea, on õpilaste õpitulemused paremad ja me võime eeldada, et Eesti riigi konkurentsivõime on tugevam“. Kõigepealt tuleb sisekliima korda saada ja siis hakata seda saavutama järjest väikesema energiakuluga. Ajalugu näitab, et üleskutsed keerata radiaator kinni, elada 18 kraadise sisekliimaga kampsun seljas ja villased sokid jalas, ei tööta.  

Millega tegeleb Targa linna tippkeskus? Kuidas saab tippkeskus antud probleemiga aidata?
Ralf-Martin Soe: „Meie soovime linnasid muuta nutikamateks. Väga suur osa saastamisest tuleb linnadest. Küsimus on selles, et miks on oluline väikesel, indiviidi tasandil teha muutuseid. Oluline on see, et me suudame oma digikogemust viia kliimaprobleemide lahendamisesse. Tuleb aru saada, mis on iga ruumi, auditooriumi, korruse või isiku kliimajalajälg antud ajahetkel. Me tahaksime olla esimene andmetepõhine ülikoolilinnak“.

Mis asi ringmajandus on?
Mihkel Krusberg: „Eesmärk on ühest ressursiühikust võimalikult suurt väärtust luua võimalikult kaua. Probleemiks on väga suur importitavate resursside osakaal. See on majanduslik-, keskkonna- ja julgeolekuküsimus.“

Kuidas saaks ringmajandus olla klassikalise majanduse elavdaja?
Mihkel Krusberg: „Näiteks Eesti pandipakendisüsteem, mis on üks maailma varajasemaid ja edukamaid süsteeme“. 

Kuidas meretaguses riigis ringmajandus ja kliimaneutraalsuse teema igapäevaelu mõjutab?
Annela Anger-Kraavi: „Kindlasti on ja seda juba pikka aega ja väga tõsiselt. Inglismaal on kliimaneutraalsuse saavutamine kindlasti eesmärk. Cambridge’i ülikool soovib olla kliimaneutraalne aastaks 2038. Rõõm kuulda, et TalTech on ambitsioonikam! 
Jarek Kurnitski: „2035 kliimaneutraalne TalTech on tõsine lubadus ja seda ei saa teha järgmiste põlvkondade arvelt. Selle peab suures osas ära tegema praegune põlvkond. Tehnikaülikool seda üksinda ära ei tee, selle jaoks on vaja partnereid. “  
Kas me saame ise oma latti veel kõrgemale nihutada, et ei peaks kellelegi alt üles vaatama?
Ralf-Martin Soe: „Me tahame tuua tulevikulahendused Eesti linnadesse“. Kliimavaldkond on muutunud väga suureks suunaks. Soovime teha lahendusi, mis töötaksid samaaegselt mitmes linnas korraga. Meie sisendiks on linnade endi vaade sellest, mida nad näevad 5-10 aasta pärast oma suurimate probleemidena. Eestis on probleem nr 1 hoonete energiatõhusus. 

Kuidas võiks jätkusuutlikkus kui mõttemaailm jõuda igaüheni meist?
Kadri Simson: „See mõtteviis on tugevalt kanda kinnitamas“. Euroopa tasemel on palju koostööd: näiteks on meil grupp 10 000 linnapeaga, kes õpivad teiste linnade kogemusest. Teine näide on koostöö võrguettevõtetega, kes digitaliseeruvad. Niimoodi saab näiteks oma maja katusel päikesepaneele omav koduomanik ise elektritootjaks. Poolas oli 28 aastat tagasi 388 000 söekavurit. Täna on neid 93 000. 28 aastat pärast Poola enam sütt ei kaevanda. Ka Eestis ei pea enam panema katusele eraldi katusepaneele vaid saab katuse kohe rajada materjalidest, mis omavad sarnast efekti.

Milline on ülikoolide roll selles, et vältida hirmsat tulevikustsenaariumi?
Annela Anger-Kraavi: Mina näen kolme rolli. Üks on haridus. Kliimaprobleemid ei ole plastik või prügi metsa all. See on palju keerulisem probleem. Teiseks on tehnoloogiad. Igal erialal on midagi pakkuda ja ka siin paneelis on olnud palju häid mõtteid. Oluline on ka mitte ainult kõva teadus vaid sotsiaalne innovatsioon, kuidas kujundada inimese käitumisharjumusi. Kolmanadks peab ülikool ise olema eeskuju, walk the walk. 

Mis on meist igaühe tehtav?
Mihkel Krusberg: Tuleb mõelda, mida ja kuidas me tarbime.
Kadri Simson: 40% energiast läheb hoonete soojendamiseks ja jahutamiseks. Suurenev trend on transport. Globaalselt on linnamaasturid järjest populaarsemad. Meil on vaja mõelda elektriautode peale, akude, patareide taaskasutamise peale. Transpordi muutus aitaks meid väga palju.
Ralf-Martin Soe: Kuidas soodustada seda, et meie tuhanded tudengid ja töötajad tuleks suuskadega või rattaga ülikooli selle asemel, et tulla autoga? Ka meie professorid peavad eeskuju näitama.
Jarek Kurnitski: „Me peame ennetama probleemide lahendamist“. Meil peab olema uuring ja lahendus valmis enne kui keegi avalikust sektorist tuleb küsima, kuidas mingit probleemi lahendada. Lahenduste otsimine võtab kaua aega, aga kellelgi pole aega oodata. Tänane teadustöö peab lahendama homseid vajadusi.
Annela Anger-Kraavi: Valitsustevahelise kliimamuutuste paneeli aruanne ütleb, et 2030. aastaks peaksid kasvuhoonegaaside emissioonid vähenema poole võrra. Tehnoloogiaid, mis seda võimaldaksid, ei ole olemas. Seega peab igaüks ise midagi tegema. Alustame lihtsatest asjadest: näiteks poes kohe esimene riiul on toiduained, mille säilivusaeg täna lõppeb. Autost loobumine ja kasutame ühistransporti. Need on väikesed asjad, aga iga väike asi loeb.

Konverentsi ajakava ja esinejate tutvustused leiad siit.

Konverentsi saad uuesti vaadata siin.

Konverentsil vastamata jäänud küsimuste vastused leiad siit.