Liisbethi huvi tehnoloogia vastu tekkis soovist mõista nii inseneeria kui ka IT-maailma. Kui ta hakkas ülikooli valima, otsis ta õppekava, mis ühendaks need kaks valdkonda. TalTech tundus loogiline valik – siin olid olemas vajalikud võimalused, tugevad õppejõud ning laiad arenguvõimalused.

Hüpe tundmatusse

Liisbethi teekond sai alguse Tallinna Tehnikaülikooli Tartu kolledžist, kus ta omandas rakenduskõrghariduse arukate süsteemide ja rakendusinfotehnoloogia erialal. Kuigi Tallinna peamajas on erialavalik suurem, pakkus Tartu kolledž talle midagi muud – tugevat kogukonnatunnet ja toetavat keskkonda. 

Tudengilinnana tuntud Tartu võimaldas aktiivselt osaleda tudengielus, suhelda erinevate erialade tudengitega ning proovida ka näiteks teiste kõrgkoolide valikaineid. Liisbeth meenutab, et kolledžis tekkis kiiresti kodune tunne ning sellest ajast on jäänud palju sooje mälestusi.

Tõeline proovikivi oli aga kolmas õppeaasta, kui Liisbeth otsustas minna vahetusüliõpilaseks Horvaatiasse Zagrebi ülikooli elektrotehnika ja arvutiteaduskonda. Otsus ei sündinud juhuslikult – soov õppida mõnda aega välismaal oli tal olnud juba enne ülikooli astumist.

Vahetussemestri algus oli väljakutsuv. Uus riik, uus keskkond ja ühiselamuelu tähendasid suurt muutust. Loengud toimusid inglise keeles, samal ajal kui igapäevaelu ümbritses hoopis teine keel ja kultuur. Kohaneda tuli paljude uute olukordadega.

Tagantjärele peab Liisbeth seda kogemust väga väärtuslikuks. „Iseseisvusin, avardasin oma silmaringi ka erialaselt ja leidsin endale mitu eluaegset sõpra,“ meenutab ta kogemust positiivselt.

Protsessiinsener on loov probleemilahendaja

Täna töötab Liisbeth protsessiinsenerina. See on amet, kus iga päev on erinev ning valmis lahendusi ette ei anta.

Protsessiinseneri töö hõlmab nii tehnilisi analüüse kui ka pidevat koostööd teiste inimestega. Ühes töönädalas võib olla nii protsessiparenduste planeerimist ja elluviimist, uute toodete juurutamist, kvaliteedianalüüse kui ka palju suhtlemist kolleegidega – nii teiste inseneride kui ka tootmistöötajatega.

Just selline töö iseloomustab hästi tänapäevast inseneeriat. See ei ole ainult tehniline arvutamine, vaid pidev probleemide lahendamine, suhtlemine ja otsuste tegemine.
Kuigi igapäevane inseneritöö võib nõuda loovust, on õpingutes oluline tugev teoreetiline alus. Matemaatika ja füüsika on valdkonnad, millest tuleb päriselt aru saada ning neid süsteemselt lahti mõtestada.

Liisbeth ütleb, et sellistes ainetes aitab edasi eelkõige järjepidevus ja koostöö. „Üksi on raske, aga koos on lihtsam – olgu see õppides või keerulisi olukordi lahendades,“ rõhutab ta. Kursusekaaslaste ja kolleegidega tekkinud toetav võrgustik on oluline nii ülikoolis kui ka tööelus.

TalTechi puhul hindab ta just seda ühtekuuluvustunnet. Üheskoos õppimine, arutamine ja ka üliõpilasorganisatsioonide korraldatud üritused loovad keskkonna, kus õppimine ei ole ainult individuaalne pingutus, vaid ühine teekond. 

Enesekindlus insenerimaailmas

Naisena insenerivaldkonnas ei ole Liisbeth õpingute ajal tundnud, et teda koheldaks teistmoodi. Samas on ta märganud, et vahel võib siiski tekkida kahtlus naisinseneride pädevuses.
See tähendab, et naised peavad mõnikord olema veelgi enesekindlamad ja valmis oma oskusi tõestama. Samas näitab kogemus, et kui naine on valinud insenerikarjääri, teeb ta seda väga teadlikult ja pühendunult.

Inseneeria on valdkond, kus pädevuses ei saa teha järeleandmisi. Probleemide lahendamine nõuab täpsust, vastutust ja järjepidevust – omadusi, mis ei sõltu soost.

Miks jätkata magistrantuuris?

Magistriõpingute jätkamine tööstustehnika ja juhtimise erialal oli Liisbethi jaoks loogiline samm. Kuigi magistrikraadi omandamine oli olnud tal eesmärk juba varem, ei olnud see bakalaureuseõpingute lõpus kohe kindel plaan.

Elu tõi aga kaasa uued võimalused ja arengud karjääris. Esimene praktika viis ta tööstusesse ning seal tekkinud kogemus kinnitas, et just selles valdkonnas soovib ta edasi liikuda. Nii tundus loomulik jätkata õpinguid magistritasemel samal erialal.

TalTechi magistriõpe on loodud nii, et seda saab ühildada tööeluga. Paljud kursused on otseselt seotud Liisbethi igapäevase tööga ning annavad teoreetilist tausta probleemidele, millega ta tööstuses kokku puutub. Näiteks on talle eriti meelde jäänud kvaliteedijuhtimise ja juhtimispsühholoogia kursused, mille teadmisi sai kohe töös rakendada.

Oma magistritöös keskendub Liisbeth tööstuselektroonika tootmise keerukale väljakutsele: pliid sisaldavate ja pliivabade protsesside kooseksisteerimisega seotud riskidele. Kuigi traditsiooniline pliiga jootmine tagab toodete parema töökindluse karmides töötingimustes, on see kahjulikum nii tervisele kui keskkonnale. Tootmise vaates tekitab see täiendavaid väljakutseid.

Liisbethi uurimistöö otsib tehniliselt ja majanduslikult põhjendatud lahendusi, kuidas vähendada pliid sisaldavate toodete osakaalu ja sellega kaasnevaid tootmisriske, ohverdamata toodete kvaliteeti. Tema töö ei jää vaid teoreetiliseks aruteluks, vaid toetab reaalset otsust investeerida uude selektiivjootemasinasse, mis aitab märkimisväärselt parandada tootmise efektiivsust ja keskkonnasõbralikkust.

Töö ja õpingute ühendamine nõuab siiski suurt pühendumist. Liisbeth töötab täiskohaga Tartumaal ning õpib samal ajal Tallinnas. See tähendab sageli pikki autosõite ja tihedat graafikut. Samas peab ta oluliseks ka tasakaalu hoidmist – isegi kiire elutempo juures tuleb leida aega puhkamiseks ja akude laadimiseks.

Soovitus tulevastele inseneridele

Tulevikku vaatab Liisbeth selge sihiga panustada Eesti inseneeria ja tööstuse arengusse. Samal ajal soovib ta olla eeskujuks järgmistele noortele, kes alles mõtlevad insenerikarjääri peale. 

Tema jaoks on olulised väärtused ausus, läbipaistvus ja julgus võtta vastutust. Need on omadused, mis aitavad teha häid otsuseid nii meeskonnas töötades kui ka keerulisi probleeme lahendades.

Gümnasistidele, kes alles kaaluvad oma valikuid, annab ta lihtsa soovituse: ülikooli ei tasu karta. Kui valida eriala, mis päriselt huvitab, muutub õppimine hoopis põnevamaks.

Samuti soovitab ta võimalikult varakult otsida praktilisi kogemusi. Praktika, projektid ja päris probleemide lahendamine aitavad teadmisi paremini kinnistada ning annavad enesekindlust tööturule sisenemisel.

Liisbeth rõhutab, et inseneeria ei ole ainult teooria. See on tee, mis viib valemitest reaalsesse maailma – sinna, kus inseneride otsused ja lahendused kujundavad meie igapäevast elu.