Viljatus on ülemaailmne probleem, mis mõjutab hinnanguliselt 15% viljakas eas paaridest. Viljatuse nii mehe- kui naisepoolseid põhjuseid teatakse palju, samuti on olemas mitmeid ravivõimalusi. Üheks enamkasutatud meetodiks on kehaväline viljastamine (ingl k in vitro fertilization e IVF), mis võimaldab viljatutel paaridel saada oma enda geneetilisi järglasi. Paraku on IVF-i tulemuslikkus madal – keskmiselt vaid iga kolmas protseduur lõppeb lapse sünniga.
Reproduktiivbioloogia grupp uurib molekulaarseid mehhanisme, mis tagavad inimese viljakuse või mille hälbed põhjustavad viljatust. Eelkõige keskendume naisepoolsele viljatusele ning täpsemalt nende munasarjas toimuvate prosesside uurimisele, mis tagavad elujõulise munaraku küpsemise. Munaraku küpsemist mõjutavad nii ajuripatsi hormoonid, munasarja poolt toodetavad steroidhormoonid ning mitmed signaalmolekulid, mis liiguvad munaraku ja teda ümbritsevate granuloosrakkude vahel. Tuvastades munaraku küpsemiseks olulisi signaaliradu granuloosrakkudes, on võimalik neid rakke kasutada diagnostikas ning IVF protseduuri tulemuslikkust oluliselt parandada.
Oma töös kasutame nii klassikalisi laboratoorseid meetodeid kui ka suure läbilaskevõimega analüüsimeetodeid (geeniekspressiooni analüüs süvasekveneerimise teel, mikrokiibi või mass-spektromeetria meetodite abil). Lisaks tegeleme bioinformaatilise andmeanalüüsi, biostatistika ja signaaliradade modelleerimisega.
Teeme tihedat koostööd Tervisetehnoloogia Arenduskeskusega ning kõikide Eesti viljatusravi kliinikutega.