Konverents inimene tehnoloogiliste murrangute ajastul

Sessiooni juhid: Tiina Randma-Liiv, Kati Orru

Abstrakt: Sessiooni eesmärgiks on kokku tuua kriiside uurimisega tegelevad teadlased erinevatest ülikoolidest ning kriisijuhtimise praktikud.  Sessioon vaatleb kriise kahest vaatepunktist. Esiteks, ohud nagu kliimamuutustega kaasnevad äärmuslikud ilmaolud, küberjulgeoleku probleemid, pandeemiad või sõjakonfliktid ei küsi riigipiire, sotsiaalset klassi ega inimeste füüsilist või vaimset võimekust. Ohtude mõtestamisel on sage arusaam inimeste toimetulekust kui individuaalsest ja ajas muutumatust nähtusest (nt arusaam puudega või vaesuses elavate inimeste kehvemast toimetulekust kriisides). Paneel käsitleb sotsiaalse haavatavuse ja toimetuleku mehhanisme kriisides ja võtab lisaks individuaalsetele teguritele vaatluse alla ka sotsiaalse konteksti ja ohusündmuse kulgemise dünaamilise mõju. Haavatavuse ja toimetuleku võtmeküsimusteks on kuidas indiviidid, kogukonnad ja asutused suudavad ohte ette näha, nendeks valmistuda, neile reageerida või neist taastuda. Teiseks käsitleme seda, kuidas kuidas kriise ja ka laiemalt turbulentset keskkonda (paremini) juhtida. Vaatleme kriiside ennetamist ja äratundmist, nende operatiivset juhtimist, kriisijärgset analüüsimist ja neist õppimist nii mikro- kui makrotasandil. Samuti on teretulnud ettekanded, mis käsitlevad tehnoloogilisi lahendusi kriiside ennetamisel ning kriisidest tulenevate väljakutsete adresseerimisel. Kriiside uurimine tõstatab ka metodoloogilisi väljakutseid andmete kättesaadavusest, inimrühmade ja sotsiaalsete kontekstide esindatusest uurimistöös. 

Selle sessiooni ettekanded toimuvad kõigi 3 paralleelsessiooni ajal. Vaata täpsemat ettekannete infot iga sessiooni juures. 

I  Innovaatilised lahendused kriisiplaneerimises:

Ingeliis Siimsen - “Strateegilise arenguseire praktikad Euroopa kriisihalduses”

Abstrakt: Et kaasaegsed kriisid on keerukad ning kõikehõlmavad, nõuavad need kriisihaldajatelt üha komplekssemaid lahendusi. Paraku keskendutakse riski ning kriisohtu käsitledes sageli mineviku kogemustele, arvestamata ajas toimuvaid muutusi ning nende mõju kriisihaldusele (Riddell et al., 2020).  Strateegilise arenguseire meetodite integreerimine kriisihaldusesse võiks olla üks lahendus, mille abil potentsiaalseid tulevikusuundumusi mõista ning tulevikukriisideks valmisolekut parandada.   Meie töö eesmärk on uurida, kuidas on strateegilise arenguseire meetodeid rakendatud Euroopa riikide kriisihaldussüsteemides ning millised tegurid on nende rakendamist mõjutanud. Selleks viisime läbi poolstruktureeritud intervjuud ning veebipõhise seminari kriisihalduse ekspertidega eri Euroopa Liidu riikidest. Ekspertide hulgas olid Eesti, Soome, Iirimaa, Taani, Norra, Luksemburgi ja Rumeenia esindajaid, kes töötavad kriisihalduse ja elanikkonnakaitse eest vastutavates asutustes.    Tulemustest nähtub, et kriisihalduse protsessides on arenguseirele omaseid meetodeid küll kasutatud, kuid sageli puudub selleks selge metodoloogiline raamistik ning arenguseire ja riskianalüüsi meetodid on omavahel segunenud. Enim eelistatakse kasutada stsenaariumite loome ning horisondiseire metoodikat. Strateegilise arenguseire eelisena toodi välja selle interdistsiplinaarne haare ning selle rakendamist soodustava tegurina koostöö eri valitsusasutuste ning valitsusväliste organisatsioonide vahel. Strateegilise arenguseire rakendamist raskendab asjaolu, et see on ressursikulukas ning tihti napib asutustel selleks vahendeid. Meie töö aitab kaardistada olemasolevaid strateegilise arenguseire praktikaid ning anda praktilisi soovitusi nii kriisihaldajatele kui poliitikakujundajatele nende meetodite rakendamiseks.

Kerli Onno - “Katsetamine kriisi ajal: võimalused ja vastuolud”

Abstrakt: Kriisid toovad kaasa ootamatuid väljakutseid ja loovad vajaduse uudsete poliitikalahenduste järele. Eksperimendid pakuvad võimalust testida uusi lahendusi enne nende laiemat rakendamist. Seetõttu võib eksperimentaalset poliitikakujundamist pidada kasulikuks lähenemiseks kriiside juhtimisel. Samas mõjutavad kriisiolukorras poliitikatega katsetamist mitmed võimalikud väljakutsed. Uurimuse teoreetilises osas toome välja paradoksid, millega eksperimentaalne poliitikakujundamine kriisi ajal silmitsi seisab. Empiirilises osas uurime, kuidas need paradoksid on mõjutanud katsetamist kriisiaegadel tuginedes 66 Eesti ja Soome avaliku sektori ametnikuga läbi viidud intervjuudele. Leiame, et kuigi kriisid tekitavad surve leida innovaatilisi lahendusi, muudavad eksperimentide ajaraamid ja nendega kaasnev ebakindlus katsetamise kasutamise kriisijuhtimises keeruliseks. Samuti, et kriisi ajal läbi viidud katsetused on enamasti lühiajalised, piiratud ulatusega ja lähtuvad disainmõtlemise loogikast, mitte juhuslikustatud kontrollkatsete meetodist.

Eva Peeters -  “Crisis-induced lesson-drawing processes shaped the European Union’s formulation of the Recovery and Resilience Facility”

Abstract: This study examines whether crisis-induced lesson-drawing processes shaped the European Union’s formulation of the Recovery and Resilience Facility (RRF) in response to the COVID-19 pandemic, focusing on the role of policy and political entrepreneurs and the dynamic between inter and intra policy learning. Anchored in policy learning theory and crisis governance, this research applies the concepts of single and double loop learning to analyse how crisis experiences created a shift in the EU’s crisis response paradigm. This shift involved moving from intergovernmental coordination to limited supranational delegation, as exemplified by the RRF (Ladi & Tsarouhas, 2020; Capati, 2024; Capati, 2023; Fabrini & Capati, 2023). The findings contribute to EU crisis governance as well as (crisis) policy learning literature by highlighting if crisis experiences facilitate ideational shifts. Political entrepreneurs, motivated to avoid the Eurozone crisis’s mistakes, played a critical role in shaping the RRF’s development, leading to a departure from traditional intergovernmental coordination towards more supranational delegation. The RRF thus exemplifies a process in which initial single loop responses during the pandemic progressed into double loop learning, informed by crisis induced lessons from the Eurozone crisis. By harnessing the necessary political will, these entrepreneurs, in turn enabled policy entrepreneurs to propose and implement innovative solutions. This shift highlights how crises may act as a catalyst for ideational collapse, consolidation and change, ensuring greater robustness in the EU. The RRF’s development thus illustrates the EU’s capacity to learn from past crises and move toward a more robust crisis governance framework.

Ago Tominga - “Inimeste liikumis- ja paiknemisandmete kasutamine elanikkonnakaitses”

Abstrakt: Inimeste kaasas kantavad seadmed (nt mobiiltelefonid) pakuvad lisaks täienevatele kommunikatsioonivõimalustele võimalust senisest detailsemalt mõista ka inimeste liikumis- ja paiknemismustreid. Perspektiivikaimaks andmeallikaks kogurahvastiku liikumise ja paiknemise kirjeldamisel peetakse mobiilpositsioneerimise andmeid. Nendel andmetel põhinevaid tööriistu arendatakse kogu maailmas, eesmärgiga kasutada neid näiteks hindamaks hädaolukorrast (nt maavärin, maastikutulekahju) mõjutatud inimeste arvu või ennustada viiruste leviku kiirust. Samas saavad taolised lahendused tihti kriitilist tagasisidet, sest andmetööriistade tõlgendamine on keerukas ja päästetöötajad on seni saanud taolistele tööriistadele ligipääsu tihti alles pärast kriisi akuutse faasi algust, mil on liiga hilja andmete kasutamise põhimõtteid läbi mõelda. Sealjuures pole andmetööriistade loomise ajal põhjalikult uuritud, kuidas päästetöötajad andmeid kasutada soovivad.   Ettekande eesmärk on tutvustada mobiilpositsioneerimise põhist andmetööriista kaardirakenduse näol ja päästjate tagasisidet rakenduse kasutusjuhtudele, eelistele võrreldes seniste lahendustega ja tõlgenduspiirangutele elanikkonnakaitse ülesannete täitmisel. Ettekanne toetub Siseministeeriumi algatatud teadlaste, mobiilioperaatori ja Päästeameti ühisprojektile. Projekti jooksul loodi eeskirjad mobiilpositsioneerimisel põhinevate rahvastikustatistikute töötlemiseks ja visualiseerimiseks kogudes prototüüpimise jooksul korduvalt tagasisidet andmetööriista lõppkasutajatelt. Lõpplahenduse funktsionaalsus ja kasutuspiirangud valideeriti Päästeameti kriisi-, ohutusjärelvalve ja päästetöö osakonna ning regionaalsete kriisibüroode töötajatega läbi viidud fookusgrupp-intervjuudega. Selle uuringu peamine panus on senisest oluliselt sügavam päästetöötajate vajaduste sidumine andmete võimalustega ning võimaldab laiemalt arutleda innovatiivsete andmelahenduste kasutuselevõttu takistavate ja soodustavate tegurite üle. 
 

Sessiooni juht: Oliver Nahkur

Abstrakt: Praegusest mitmikkriiside ajast võimalikult valutult läbi tulemiseks on oluline monitoorida ühiskonnaliikmete heaolu. Heaolu ühiskondliku monitoorimise ja andmepõhise otsustamise olulisust rõhutavad mitmed rahvusvahelised organisatsioonid. Heaolu andmeid on võimalik koguda mitmetel erinevatel viisidel, kusjuures kiirete tehnoloogiliste muutuste kontekstis on tekkinud mitmeid uusi andmekogumise kui ka nende mudeldamise/analüüsimise ja kasutamise võimalusi. Samamoodi on üles kerkinud mitmeid väljakutseid. Selle sessiooni eesmärk ongi adresseerida heaolu mõõtmise ja andmetega seotud võimalusi ja väljakutseid. Oodatud on teoreetilised, empiirilised kui ka arutelu ettekanded.

Selle sessiooni ettekanded toimuvad kõigi 3 paralleelsessiooni ajal. Vaata täpsemat ettekannete infot iga sessiooni juures. 

Gunnar Piho - “Suur Tervisepilt”

Abstrakt: TalTech eMedLab uurimisgrupp (https://taltech.ee/en/emed-lab), mida juhivad professor Peeter Ross ja dr Gunnar Piho peamiseks uurimisteemaks on  üksikisikute omanduses ja kontrolli all olevate terviseandmete esmase ja teisese kasutamise võimalused. Kooskõlas Euroopa Terviseandmete Ruumi (European Health Data Space) eesmärkidele, otsib eMedLab lahendusi terviseandmete ligipääsetavuse, omandiõiguse, koostalitluse ja kliinilise kasutatavuse väljakutsete lahendamiseks, keskendudes tervise järjepidevusele, haiguste ennetamisele ja aktiivsele pikaealisusele. Põhifookus on personaalse terviseandmete ruumi (Personal Health Data Space) arendamisel, et võimaldada üksikisikutel konsolideerida, hallata ja kontrollida ligipääsu erinevatest allikatest ühtseks tervikuks koondatud terviseandmetele, sealhulgas elektroonilise terviseloo (Electronic Health Record) andmetele (näiteks patsiendiportaal Eestis), kantavatest seadmetest ja kodustest meditsiiniseadmetest koondatud andmetele, ning patsiendi enda kogutud ja sisestatud andmetele. Sellist isikliku struktureeritud terviseandmete teadmusgraafi kutsume “Suureks Tervisepildiks”. Seejuures annab kasutatav detsentraliseeritud sisu-adresseeritavate salvestusvõrkude tehnoloogia inimestele täieliku omandiõiguse ja kontrolli enda terviseandmete üle, tagades samas turvalisuse, privaatsuse ja GDPR-i nõuetele vastavuse. Suur Tervisepilt pakub loodetavasti võimalusi ka heaolu mõõtmiseks ja toetab personaliseeritud tervishoiuteenuste pakkumist, võimaldades sujuvat terviklike terviseandmete jagamist diagnoosi, ravi ja ennetuse jaoks. Teisese kasutusena võimaldab see eetilist ja nõusolekul põhinevat ligipääsu anonüümsetele ja pseudonüümitud andmetele meditsiiniliste uuringute, avaliku tervise, poliitikakujunduse ja tehisintellekti rakenduste jaoks.

Oliver Nahkur - “Tervikliku valdkondadeülese laste heaolu andmepildi loomine Eestis: võimalused ja väljakutsed”

Abstrakt: Eestis on tervikliku valdkondadeülese laste heaolu andmepildi loomise poole püüeldud vähemasti viimased 25 aastat. Muuhulgas on avaldatud valdkondadeüleseid ülevaatlikke raporteid Eesti laste heaolust, kirja pandud lapse heaolu mõõtmise käsitlus ning korraldatud kohalikke ja ülemaailmset laste heaolu ja selle mõõtmise konverentse. Ehkki laste heaolu, eriti subjektiivse heaolu andmeid on Eestis varasemaga võrreldes rohkem, on nii teadlastele, aga ka poliitikakujundajatele ja praktikutele endiselt probleemiks nende andmete killustatus ja kättesaadavus. Antud ettekanne arutlebki erinevate võimaluste ja väljakutsete üle, kuidas jõuda tervikliku valdkondadeülese laste heaolu andmepildi loomiseni Eestis.

Kristi Asser - “STAR andmestiku potentsiaal laste heaolu mõõtmiseks ja kirjeldamiseks.”

Abstrakt: Sotsiaalpoliitikad, mis keskenduvad keskmisele perele ja lapsele ei ole piisavalt tõhusad katmaks ebasoodsates tingimustes kasvavate laste vajadusi. Samas pole enamikes riikides häid andmeid ega tugevat andmetaristut heasse lapsepõlve tõenduspõhiseks investeerimiseks ning eriti vähe on haavatavatesse gruppidesse kuuluvate laste heaolu kirjeldavaid andmed. Eesti lastekaitsesüsteemi mõistes on haavatavatesse gruppidesse kuuluvad lapsed abivajavad lapsed, näiteks puudega lapsed, perekonnast eraldatud või kinnise lasteasutuse teenusel lapsed. Kui laps vajab intensiivsemat toetust, siis on lastekaitsetöötaja kohustus algatada lapsele menetlus Sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistris (STAR) ning lapsega seotud asjaolusid registris dokumenteerida. Seega omab STAR potentsiaali täitmaks tühimikku andmetes, mis kirjeldavad haavatavatesse gruppidesse kuuluvate laste heaolu.    Ettekandes tuuakse välja STARi võimalused ja väljakutsed tuginedes kogemustele andmestiku teisesel kasutamisel uurimistöös. STARi kasutamine statistilistel eesmärkidel ning andmestiku põhjal uuringute läbiviimine on seotud andmekaitseliste piirangute ja tehniliste keerukustega. Andmestiku peamiselt vabaväljadest koosnev struktuur on väljakutseks uurijatele, kuid pakub pikaajalist ja detailset vaadet inimeste heaolust. Abivajavate laste puhul sisaldab andmestik lapse heaolu kolmnurgast lähtuvalt kogutud informatsiooni, lapse või perega tehtud toimingute andmeid ning neile osutatud abinõusid. Oluline on ärgitada süsteemi arendusi, õiguslikke regulatsioone ja koostööleppeid, mis võimaldaksid andmestikku kasutada senisest enam riikliku statistika eesmärgil, kuid ka erinevate uuringute alusandmetena, mis pakuvad sisendit laste heaolu terviklikuks mõistmiseks ja seeläbi tõhusama sotsiaalpoliitika kujundamiseks.

Maria Žuravljova - “Noorte heaolu mõõtmine kinnistes lasteasutustes: noortekeskse metoodika arendamine.”

Abstrakt: Kinniste lasteasutuste sisekliima mõjutab noorte heaolu, mistõttu on oluline seda mõõta noorte vaatenurgast, et paremini mõista nende kogemusi. Kuid seni kasutusel olnud instrument ei peegeldanud noorte vaateid, mistõttu oli vaja töötada välja uus, noortekeskne metoodika sisekliima mõõtmiseks. Kinnistes lasteasutustes on noored harjunud totaalse institutsiooni kultuuriga, kus nende hääl jääb tagaplaanile ja osalus on formaalne. Noorte arvamuse esiletoomiseks ning nende osalusõiguse praktiseerimiseks on oluline kaasata neid otsuste tegemisse, sealhulgas nende heaolu mõõtvasse uuringusse. Sellest lähtudes olen arendanud uut uurimismetoodikat. Noored osalesid ekspertidena, kommenteerides küsimustiku sisu, skaalasid ja vastusevariante ning jagades oma kogemusi. Metoodika arendamise põhietapid olid: 1. Esmaste küsimuste sõnastamine uurija poolt. 2. Küsimuste arutamine kuue noorega vabas vestlusvormis. 3. Noorte sisuline tagasiside küsimustele ja skaaladele ning teemade pakkumine, mida hea sisekliima instrument peaks sisaldama. Vestluste käigus jagasid noored ka oma kogemusi ja tundmusi kinnises lasteasutuses elamisest. 4. Koostöös noortega töötatud mõõtmisvahend, mis kajastab paremini nende kogemusi ja toetab agentsust. Konverentsil tutvustan metoodika arendamise protsessi ja tulemusi, rõhutades noorte osalusõiguse praktiseerimist. Tegemist ei ole pelgalt mõõtmisvahendi, vaid osalusprotsessiga, mis edendab kaasavamat ja õigusi austavat teenuste arendamist.

Oliver Nahkur ja Mare Ainsaar - “Eesti esimene heaolu pikiuuring LongEstWell: võimalused ja väljakutsed”

Abstrakt: Maailmas on üha rohkem erinevaid inimeste heaolule keskenduvaid ristläbilõikelisi küsitlusuuringuid. Ka Eestis viiakse läbi mitmeid riiklikke ja rahvusvahelisi heaolule keskenduvaid ristläbilõikelisi küsitlusuuringuid nagu Euroopa Sotsiaaluuring, Rahvusvaheline laste heaolu uuring, riiklik koolirahulolu uuring jne. Oluliselt vähem on aga longituudse disainiga heaolu küsitlusuuringuid, sh Eestis seni selliseid veel pole. Nüüd on Heaolu tippkeskuse raames planeerimisel esimene Eesti heaolu pikiuuring LongEstWell. Antud ettekandes tutvustatakse selle uuringu plaane, sh heaolu mõõtmise ja andmetega seotud võimalusi ja väljakutseid. 
 

Sessiooni juhid: Kairi Kasearu, Mare Ainsaar, Anu Toots, Eleri Lillemäe, Tiia-Triin Truusa

Abstrakt: Viimane dekaad on toonud kaasa mitmeid kriise ning uusi sotsiaalseid, ökoloogilisi ja majanduslikke väljakutseid. Riigil ja ühiskonnal tervikuna on suur roll selles, kuidas reageerida nendele muutustele olgu selleks siis geopoliitiliste julgeolekuriskide kasv, turvatunde vähenemine, ebavõrdsuse suurenemine või tehnoloogia surve igapäevaelule. Tegemist on komplekssete riskide kuhjumisega, kus ressursside piiratuse tõttu on suurem surve prioriteetide määratlemisele ehk küsimusele kelle heaolu ja turvatunne on olulisem. Prioriteetide sidumist riigi julgeolekuga saab mõtestada kui julgeolekustumist. Sellises olukorras võib toimuda erinevate rühmade mobiliseerimine. Ühelt poolt võib see tugevdada ühiskonna toimepidevust, kuid teiselt poolt võib avada ka võimalusi ühiskonna destabiliseerimiseks.
Sessiooni eesmärk on kokku tuua erinevate distsipliinide teadlased, kelle uurimistöö analüüsib turvatunde allikaid ja avaldumisvorme, ühiskonna julgeoleku erinevaid tahke, alates riigikaitsest kuni sotsiaalse sidususe ja heaoluni. 

Sessioon ootab ettekandeid, mis analüüsivad:

• julgeolekustumise erinevaid ilminguid ühiskonnas (nt elanikkonna osalemine riigikaitses, tehnoloogiliste arengute mõju julgeolekustumisele ning laiemalt militaar-tsiviilsuhted;
• sotsiaalkaitse ja -poliitika toimimist ja kujunemist, kuidas on see inimeste elu muutnud, kuidas poliitika muutub, kuidas inimesed ise muudavad sotsiaalpoliitikat, sotsiaalkaitse standardid;
• (sotsiaal)meedia võimalustest ja riskidest julgeoleku tagamisel ja sotsiaalkaitse toimimisel;
• kultuurilist mitmekesisusest selles valdkonnas (erinevate kultuuriliste rühmade osalus, suhtumine, mõju).

Eriti teretulnud on empiirilised analüüsid ja rahvusvahelised võrdlused. Sessioonile oodatakse ettekandeid nii teadlastest kui praktikutelt, nii eesti kui inglise keeles. 

Kristjan Silm - “Avalik arvamus ja riigikaitse: Eesti ühiskonna reaktsioonid julgeolekuohtudele 25 aasta jooksul“

Abstrakt: Viimase kümnendi kriisid ja geopoliitilised vapustused on asetanud riigid surve alla, nõudes kiiret kohanemist ja julgeolekuprioriteetide ümberhindamist. Eesti on eesliiniriigina kogenud nende muutuste teravat mõju, mida peegeldab ka avaliku arvamuse dünaamika riigikaitse ja turvatunde osas. Käesolev uurimus tugineb 2000–2024 perioodil kogutud pikaajalistele esinduslikele küsitlusandmetele, et analüüsida, kuidas erinevad globaal- ja piirkondlikud kriisid – Venemaa agressioon, terrorism, pandeemiad ja desinformatsioon – on mõjutanud ühiskondlikku ohutunnet, kaitsetahet ning usaldust riiklike institutsioonide vastu.  Uurimus näitab, et turvatunde langus on järjepidevalt suurendanud Eesti elanike toetust riigikaitsele ja valmisolekut panustada selle tagamisse. Samas ilmneb sügav etniline lõhe – venekeelne elanikkond tajub julgeolekuohte erinevalt, mida kujundavad nii ajaloolised narratiivid kui ka meedia eristuvad infoökoloogiad. See lõhe võib mõjutada ühiskonna mobiliseerimisvõimet kriisiolukorras.  Eesti kogemus pakub ainulaadset perspektiivi, kuidas väikeriigid tasakaalustavad riiklikku julgeolekut ja sotsiaalset sidusust üha keerulisemas ohukeskkonnas. Uuring aitab mõista julgeolekustumise protsesse, riigikaitse legitimeerimist ja ühiskondlike prioriteetide määratlemist tingimustes, kus ressursid on piiratud ja kriiside kuhjumine nõuab strateegilisi valikuid.

Tiia-Triin Truusa, Kairi Kasearu ja Liina-Mai Tooding - “Elanikkonna tajutud hübriidohud ja laiapindne riigikaitse“

Abstrakt: Käesolev uuring käsitleb hübriidohtude ja riigikaitse teemalisi küsimusi väikestes ja mitmekesistes ühiskondades, keskendudes Eesti näitele. Muutuv julgeolekukeskkond ja hübriidohtude kasvav esinemine alandavad ühiskondlikku turvatunnet tekitades ebakindlust. Toimetulek sellises keskkonnas eeldab ühiskondlikku vastupanuvõimet ja ühtsust. Ettekandes keskendume küsimusele, kuivõrd polariseerunud on elanikkonna kaitsetahe ja ohutaju vastavalt etnilisele kuuluvusele. Analüüs tugineb andmetele, mis on kogutud Eesti Kaitseministeeriumi tellimusel läbi viidud "Avalik arvamus ja riigikaitse" uuringu raames aastatel 2000-2024. Etniliste gruppide vahelised erinevused ohutajus ja institutsioonide usalduses on märkimisväärsed. Eestlased näitavad kõrgemat kaitsetahet ja usaldust riigikaitse institutsioonide vastu võrreldes mitte-eestlastega. Samuti on eestlaste seas kõrgem valmisolek osaleda riigikaitses ja jääda Eestisse kriisiolukorras. Uuring toob esile, et suuremad kriisid, nagu Ukraina sõda, võivad suurendada mitte-eestlaste ohutaju ja kaitsetahet, kuigi jääb siiski alla eestlase omale. Samuti tuleb toonitada, et ühiskonna ühtsus on võtmetähtsusega hübriidohtude vastu seismisel, kuid etniline mitmekesisus võib seda ühtsust nõrgendada, eriti kui erinevad etnilised grupid tõlgendavad ohte erinevalt. Etniline mitmekesisus ja ühiskonna ühtsus on omavahel tihedalt seotud ning tõhus kommunikatsioon, eri sihtrühmadele suunatud strateegilised narratiivid on olulised ühiskonna vastupanuvõime suurendamiseks.

Andu Rämmer, Maria Anderson

Abstrakt: Olulisteks ühiskonna turvatunde indikaatoriteks on minevikukogemuste põhjal välja kujunenud väärtused. Kuna venekeelsed noored on saanud täiskasvanuks iseseisvas Eestis, siis annab nende väärtuste analüüs sisuka ülevaate nende mentaliteedist. 2021. aasta Baltimaade noorte väärtusuuringus ilmnes, et sellal kui noorte eestivenelaste toetus erinevate institutsioonide poliitilisele ja majanduslikule sooritusele ei erinenud kuigipalju nende eestikeelsete kaasmaalaste omast, olid nende hinnangud venekeelsete lätimaalaste omadest kõrgemad kõigis poliitilise ja majandusliku soorituse aspektides. 2024. aasta üleeestilises küsitluses selgus juba, et nii tänased nii eesti- kui ka venekeelsed noored hindavad varasemast madalamalt kodanike majandusliku heaolu olukorda. Venekeelsete noorte arvates on halvemaks läinud ka demokraatia, inimõiguste ja eriti tööhõive olukord. Samas on eestikeelsete noorte arvates suurenenud inimestevaheline võrdsus ja inimõiguste olukord. 2023. aastal tehtud Ida-Virumaal õppivate noorte küsitlusest selgus, et nad väärtustasid kõrgelt saavutuslikkust ning pidasid enesväljenduslikke väärtusi varasemates uuringutes osalenud eestikeelsetest noortest vähemolulisteks. Sarnaselt varasemates uuringutes osalenud venekeelsetele noortele olid ka Ida-Virumaa noored orienteeritud tugevasti turvalisuse, saavutuste ja võimu suunas. Respondentide füüsilisele ja materiaalsele ebakindlustundele osundab ka Eesti eakaaslastest üle kahe korra suurem materialistide osakaal nende seas. Samuti oli küsitluses osalenud Ida-Viru noorte hirm töötuks jäämise ees suurem kui ülejäänud Eestis. Nende nõrgale turvatundele osundab ka eestikeelsetest noortest suurem hirm ühiskondliku ebaõigluse süvenemise ja füüsilise vägivalla ohvriks sattumise võimaluse ees. Kokkuvõttes võib öelda, et kuigi uuritud Ida-Virumaa venekeelsete noorte väärtused ei erine enamasti oluliselt varasemates uuringutes osalenud Eesti noorte omadest, ilmnesid peamised erinevused tugevamates püüdlustes materiaalse ja füüsilise turvatunde järele. Olulise turvatunde kindlustajana nähti hästimakstud töökohta, millest pole ohtu ilma jääda. Kuna uuritute puhul on tegemist õppuritega, siis näevad nad tähtsa ihaldatud eesmärkideni jõudmise kanalina hea hariduse omandamist.

Eleri Lillemäe - “Demokraatlik militariseerumine kui vabaduse hind? Varajane sotsialiseerimine hariduse kaudu”

Abstrakt: Kriitilistes militaaruuringutes peetakse riigikaitselise hariduse andmist üldhariduse osana sageli ühiskonna militariseerumise taset peegeldavaks teguriks. Selline haridus täidab eri riikides peamiselt kahte rolli. Esiteks võib seda käsitleda sõjaväkke värbamise meetodina, seda eriti riikides, mille militaarsüsteem põhineb vabatahtlikul professionaalsel sõjaväel. Teiseks täidab riigikaitseline haridus tähtsat osa kodanikukasvatuses, mille eesmärk on tugevdada elanikkonna kaitsetahet ja patriotismi. Siiski võib riigikaitselise hariduse puhul eristada veel üht lähenemist, mis on iseloomulik demokraatlikele riikidele, kus vahetu julgeolekuoht tingib vajaduse pöörata riigikaitsele suuremat tähelepanu ning suunata sellesse enam ressursse. Eesti näitel toome esile riigikaitselise hariduse kolmanda lähenemise, mis illustreerib protsessi, mida võiks nimetada demokraatlikuks militariseerumiseks. Gümnasistidele kohustuslik riigikaitseõpetus täidab mõlemat eelpool nimetatud rolli ning toimib nii värbamisvahendina kui ka kodanikutunde kujundajana, kuid samal ajal rõhutatakse tugevalt iga kodaniku valmisolekut võimalikele ohtudele reageerida, lisades seeläbi teemade ringi tsiviilkaitse ja kriisivalmiduse. Kohustuslik riigikaitseõpe on Eesti ühiskonnas laialdase toetusega. Seda nähakse olulise osana laiapindsest riigikaitsest ja selle kohustuslikuks muutmine on olnud osa demokraatliku riigi protsessidest. Siiski on see ka peegeldus riigi laiemast julgeolekustumisest  ning globaalsele militariseerituse indeksile tuginedes on Eesti 2023. aasta andmetele tuginedes väga tugeva militariseeritusega riik. Ettekandes käsitleme põhjalikumalt riigikaitseõpetuse olemust ja rolli kui demokraatliku militariseerumise näidet, kasutades empiirilist lähenemist, mis avab nii noorte, õpetajate kui ka laiema avalikkuse vaatenurki.

Raili Nugin - "Migratsioon kui julgeolekuoht." 

Abstrakt: Pärast täiemahulist Vene sõjalist kallaletungi Ukrainale, on kerkinud Eestis veelgi aktuaalsemaks integratsiooniteemad. Eestis elab 2024 aasta seisuga 79 332 Vene kodanikku, keda poliitiliselt raamistatakse sageli julgeolekuohuna. Ehkki Vene kodanike seas on neid, kes lähtuvalt Vene meediaruumi kuulumisest on ideoloogiliselt n-ö valel poolel, näitab hiljutine integratsioonimonitor, et poliitilise meelsuse ja kodakondsuse korrelatsioon on meelevaldne, sest ideoloogilised jooned jooksevad teisi trajektoore mööda (Voog et al. 2023. lk 8).  Teise julgeolekuohuna on kujutatud Vene kodanikke, kes on saabunud Eestisse pärast sõja algust Venemaalt (põgenedes näiteks mobilisatsiooni eest). Taas, kuigi Vene Föderatsiooni kodanike meelsuse raamistamine julgeolekuohuna on mitmel juhul õigustatud, on siingi pilt mõnevõrra kirjum. Käesolev ettekanne põhineb etnograafilisel uurimusel, mille keskmes olid inimesed, kes olid Venemaalt saabunud Eestisse sõja tõttu. Lisaks osalusvaatlustele viidi läbi üheksa süvaintervjuud Venemaalt saabunud migrantidega. Tegemist on suhteliselt homogeense valimiga, mis koosneb haritud keskklassi esindajatest, kes paistavad silma oma Putini-vastasusega. Ettekandes uuritakse, kuidas suhtub see konkreetne (uus)sisserännanute segment sanktsioonidesse ning Eesti sisepoliitikasse ning milline on nende suhtumine kohalikku venekeelsesse kogukonda. Kas oleks võimalik või mõeldav pöörata üks n.-ö julgeolekuoht teise vaigistamiseks või liigume oma poliitikatega julgeolekuriskide suurendamise poole?
 

Sessiooni juhid: Karmen Toros, Oliver Nahkur, Koidu Saia

Abstrakt: Tehnoloogiliste murrangute ajastul, millega paralleelset on ühiskonnas hiljuti toimunud mitmed kriisid (nt Covid-19 pandeemia, Venemaa sõda Ukrainas), on mitmel pool täheldatud laste vaimse tervise probleemide kasvu ja subjektiivse heaolu alanemist, aga ka laste heaolu toetavate spetsialistide suurenevat koormust ning läbipõlemisohu suurenemist. Sessioonile ootame ettekandeid, mis käsitlevad Eesti laste heaolu olukorda, laste häält ja osalusõigust, erilise fookusega abivajavatel, haavatavamas positsioonis lastel ning nende peredel, aga ka heaolu mõjutavaid  tegureid, sh lastega töötavate spetsialistide rolli heaolu edendamisel. Oodatud on nii Eesti uuringute kui ka rahvusvahelised võrdlused antud teemal. 

Ootame nii kvantitatiivsetel kui kvalitatiivsetel empiirilistel andmetel tuginevate uuringute kui ka originaalsete teoreetiliste lähenemistega ettekandjaid ning eelkirjeldatud teemade vastu huvi tundvaid teadlasi, praktikuid, üliõpilasi, poliitikakujundajaid ja teisi kaasa mõtlema ja arutlema. 

Oliver Nahkur "Laste subjektiivse heaolu muutumise profiilid COVID-19 pandeemia ajal ja sellega seotud tegurid"

Abstrakt: “Muutuste profiilide" lähenemisviisi abil püüame rahvusvahelises võrdluses uurida laste üldise subjektiivse heaolu muutusi COVID-19 pandeemia ajal, sealhulgas sotsiaalse distantseerumiskogemuse, pandeemiaga seotud ärevuse ja psühholoogiliste vajaduste rahuldatuse rolli selles. Kasutame Rahvusvahelise laste heaolu COVID-19 eriuuringu andmeid, mis koguti 2021. aastal ligikaudu 20 000 lapselt vanuses 9–13 aastat 16 riigist neljal kontinendil. Analüüsimetoditena kasutame kirjeldavat statistikat ja binaarset logistilist regressioonianalüüsi. Leidsime, et kõigis riikides laste üldine subjektiivne heaolu kõige sagedamini langes. Siiski leidus igas riigis ka lapsi, kellel heaolu tase ei muutunud või hoopiski tõusis. Kõige märgatavam oli langus Türgis, aga ka Saksamaal ja Bangladeshis. Eestis langes üldine subjektiivne heaolu 55%, ei muutunud 31% ja tõusis 14% lastest. Erinevatest teguritest aitas pandeemiaga seotud suurem kooliärevus kõige järjekindlamalt, peaaegu kõigis riikides, selgitada laste kuulumist „langejate” profiili. See uuring pakkus meile võimaluse laiendada tõendusbaasi sotsiaalse distantseerumise meetmete mõju kohta laste heaolule, eriti üldisele subjektiivsele heaolule, erinevatesse riiklikesse kontekstidesse. /Nahkur, O., Zarina, K. (2025). Children’s Profiles of Subjective Well-being Change During the COVID-19 Pandemic and Its Correlates: A Multi-national Study. In: Suter, C., Chesters, J., Fachelli, S. (eds) Well-being During the Pandemic. Social Indicators Research Series, vol 90. Springer, Cham. https://doi.org/10.1007/978-3-031-63440-6_12  

Oliver Nahkur "Laste haavatavus: kontseptuaalne raamistik ja empiirilised tulemused"

Abstrakt: Ettekanne tutvustab hiljuti publitseeritud (Nahkur 2024) originaalset laste haavatavuse kontseptuaalset raamistikku, mis käsitleb lapse haavatavust kui kahju riski lapse heaolule sõltuvalt tema sitkusest (resilience). Antud raamistik tugineb Bronfenbrenneri lapse arengu ökoloogilisele mudelile (1979), Ungar jt. (2013) sitkuse sotsiaal-ökoloogilisele mudelile ja varasematele multidistsiplinaarsetele teadmistele levinumate haavatavuse ja sitkuse tegurite kohta. Lisaks tutvustatakse selle kontseptuaalse raamistiku empiirilise testimise tulemusi lähtudes Rahvusvahelise laste heaolu uuringu 2017/2018. aasta 10- ja 12-aastaste laste andmetest. Muuhulgas antakse rahvusvahelises võrdluses ülevaade, mis panustab enim Eesti laste haavatavuse kujunemisesse.  Viide: Nahkur, O. (2024). Conceptual Framework for Understanding Child Vulnerability. In: Kutsar, D., Beilmann, M., Nahkur, O. (eds) Child Vulnerability and Vulnerable Subjectivity. Children’s Well-Being: Indicators and Research, vol 27. Springer, Cham. https://doi.org/10.1007/978-3-031-61333-3_2

Marju Medar, Kerli Kõiv, Katrin Saks, Triinu Kärbla. "Osalustegevusuuring Võrumaa kohalike omavalitsuste võrgustikutöö suutlikkuse tõstmiseks tegeleda haridusest väljalangemise ohus laste ja noorte riskide vähendamisega".

Abstrakt: Osalustegevusuuring Võrumaa kohalike omavalitsuste võrgustikutöö suutlikkuse tõstmiseks tegeleda haridusest väljalangemise ohus laste ja noorte riskide vähendamisega. Marju Medar, Kerli Kõiv, Katrin Saks, Triinu Kärbla. Laste ja noortega seotud probleemid on Eestis erilise tähelepanu all olnud juba aastaid, kuid rahuldavate tulemusteni pole veel jõutud. Põhjusi on mitmeid, näiteks pole suudetud rakendada kõikides maakondades ja koolides kaasava hariduskorralduse põhimõtteid, püsib õpetajate ja tugispetsialistide nappus koolides ning vähene koostöö erinevate lapsi ja noori toetavate institutsioonide vahel. Käesoleva ettekande aluseks on osalustegevusuuring Võrumaa kohalike omavalitsuste võrgustikutöö suutlikkuse tõstmiseks tegeleda haridusest väljalangemise ohus laste ja noorte riskide vähendamisega (LÕIM projekt). Tegevusuuringu eesmärk oli teenuste süsteemi struktuuri ja tegevusmeetodite väljatöötamine Võrumaa valdades, et suurendada kohalike omavalitsuste suutlikkust pakkuda ebasoodsas olukorras olevatele lastele ja noortele tugiteenuseid, mis ennetavad nende varast haridusest väljalangemist ning edendavad kaasatust hariduses. Uuring keskendus erinevate teoreetiliste lähtekohtade ja mudelite disainimisele haridussüsteemis ja koostöö tõhustamisele kohalike omavalitsuste asutuste, valdkondlike institutsioonide ja võrgustike vahel, et suurendada projekti käigus läbiviidavate tegevuste kaudu omavalitsuste suutlikkust tegelda haridusest väljalangemise ohus laste ja noorte riskide vähendamisega.  Projektis kasutati uurimismeetodina osalustegevusuuringut, mis on oma olemuselt erinevate uurimisvaldkonnaga seotud osapoolte kaasamine protsessi, et koos läbiviidud tegevuste kogemustest õppida ja neid kogemusi edasises arengus kasutada. Sekkumisprogrammi fookuses olid varajane märkamine, mitme valdkonna koostöine sekkumine ja juhtumikorraldus koos strateegilise planeerimisega.

Keiu Virro "Teatrisündmuste mõju (erivajadustega) noortele: Mida me teame ja mida peaksime veel teadma?"

Abstrakt: Murrangulise ajastuga kaasneb noorte vaimse tervise probleemide süvenemine, ent samas ka tähelepanu võimalikele heaolu toetavatele lahendustele. Selle uurimistöö fookuseks on teatrisündmuste mõju.  Palju on erivajadustega noorte puhul uuritud teatri kui teraapilise või haridust toetava vahendi mõju koolides. Vähem on uurimusi, mis puudutavad professionaalsete ligipääsetavate (kohaldatud või spetsiaalselt mõnele erivajadustega noorte sihtrühmale suunatud) lavastuste mõju. Käesolev uurimus vaatleb nii teatri mõju sihtgrupile, kui ka teatripforessionaalidele, hooldajatele ja ühiskonnale laiemalt. Uurimuse laiemaks kontekstiks on rahvusvahelised uuringud teatri mõjust noorele vaatajale. Konkreetsem fookus on teatri mõjul haavatavale publikule, peamiselt erivajadustega noortele. Seda mitmest vaatenurgast. Sotsiaalse õigluse raamistikus on igal lapsel õigus kultuurile, sealhulgas teatrile. Sellise vaatenurga puhul on kultuur väärtus iseeneses ja ei vaja õigustamist näiteks teraapilise mõjuga. Ometi on võimalik välja tuua ka teatrisündmuste spetsiifilisem mõju: noorte kaasatusele, nende vaimsele ja füüsilisele tervisele, nende hooldajatele ja isegi teatritegijatele. Teater pakub võimalusi toetada laste emotsionaalset, sotsiaalset ja kognitiivset arengut ning on samas platvormiks, mille kaudu noori ühiskonda paremini kaasata.   Analüüsin olemasolevat teaduskirjandustja näiteid ligipääsetavatest lavastustest, mis on suunatud neuroligiliste erivajadustega, füüsiliste erivajadustega ja sensoorsete eripäradega lastele. Samuti toon välja uurimislüngad. Viimaks puudutan oma doktoritöö esimese etapi intervjuusid vaegnägijatest lastele suunatud lavastuse “Mu meel ununes mägede taha” vaatajatega, kelle hulka kuuluvad nii vaegnägijatest lapsed kui nende õpetajad. Intervjuud noortega illustreerivad ühe lavastuse mõju; intervjuud õpetajatega aitavad avada nii teatri mõju kui ka võimalusi, mis erivajadustega lastel Eestis praegu on.

Helen Saarnik "Lapse osalusõigus asendushooldusele paigutamisel: lastekaitsespetsialistide tõlgendused"

Abstrakt: Probleemipüstitus: Lapse aktiivne osalemine lastekaitsetöös on keskne põhimõte, kuid selle tagamine  on spetsialistidele keerukas ülesanne. Spetsialistid peavad otsima tasakaalu vastandlike arusaamade vahel, mistõttu kujunevad nende tõlgendused osalusõigusest  erinevate,  sageli vastandlike diskursuste pingeväljas. Lapse autonoomiat ja õigust otsustes kaasa rääkida peetakse oluliseks, kuid samas nähakse teda haavatava ja kaitset vajavana, kelle eest otsustavad täiskasvanud. Need vastandlikud käsitlused tekitavad arutelu lapse õigustest – kas rõhk peaks olema lapse iseseisvusel, autonoomial ja enesemääramisel või suhtekesksel lähenemisel, mis arvestab tema haavatavust? Ettekandes tutvustatakse lastekaitsespetsialistide tõlgendusi lapse osalusõigusest ja rakendamist lastekaitsetöö praktikas. Meetod: Uuring põhineb kaheksa lastekaitsespetsialistiga läbi viidud individuaalintervjuudel. Analüüsis uuriti, kuidas spetsialistid mõtestavad lapse osalusõigust individualistlikus ja suhtekeskses raamistikus ning kuidas need arusaamad mõjutavad lapse osalemist asendushooldusele paigutamisel. Tulemused: Lastekaitsespetsialistide arusaamad lapse osalusõigusest varieeruvad. Autonoomiat pooldavad spetsialistid peavad lapse osalust oluliseks sõltumata vanusest või olukorrast, samas kui suhtekeskse lähenemise esindajad seovad osalusõiguse lapse lähisuhete ja peredünaamikaga. Lapse osalemine sõltub tema suhetest täiskasvanutega, sealhulgas lastekaitsespetsialistidega, kuid praktikas piiravad seda sageli aeg ja ressursid. Kuigi spetsialistid tunnistavad osalusõiguse tähtsust, näitab uuring, et asendushooldusteenuse valikul on lapse arvamusel vähene või puuduv mõju. See viitab, et osalusõiguse rakendamine ei pruugi praktikas realiseeruda, mistõttu on vaja tegeleda nii spetsialistide arusaamade kui ka struktuursete takistustega.

Sessiooni juhid: Kadri Täht, Marge Unt

Abstrakt: On oluline mõista, kuidas indiviidi tasandil ebavõrdsused kumuleeruvad ja kuidas kohaliku ja riigi tasandi võimaluste struktuurid võivad vähendada või isegi võimendada ebavõrdsust erinevates eluetappides ja valdkondades. See sessioon keskendub ebavõrdsuse kumuleerumisele üle elukaare hariduse, töö, heaolu ja tervise valdkondades viimastel kümnenditel.

Kutsume esitama ettekandeid (kuid mitte ainult) järgmistel teemadel:

• Kuidas hariduslikud erinevused kujundavad edasist töö- , heaolu- või tervisealast ebavõrdsust?
• Millised mehhanismid mõjutavad tööturule sisenemise ja tööturult lahkumise protsessi?
• Kuidas erinevad tööhõive mustrid (nt katkestused töötees, ajutised töölepingud) mõjutavad indiviidide majanduslikku ja sotsiaalset positsiooni (nt emaduslõiv)?
• Millised on (vaimse) tervise ja tööelu omavahelised seosed elukaare eri etappides?
• Kuidas mõjutavad erinevad institutsioonid (haridus, tööturu- jne poliitikad) ja makromajanduslikud tingimused ebavõrdsuse kujunemist?
• Millised on digitaliseerimise ja tehnoloogiliste muutuste mõjud hariduse ja tööturu ebavõrdsusele (automatiseerimise mõjud, elukestva õppe roll, platvormimajanduse mõjud, jne)?

Eriti julgustame esitama töid, mis pakuvad uusi empiirilisi teadmisi. Ettekanded võivad olla nii konkreetse riigi kesksed kui ka võrdlevad.

Kaire Põder

Abstrakt: Uuringud on näidanud, et selektiivne vastuvõtt gümnaasiumidesse ja ülikooli tõstab haridustulemusi, kuid suurendab samal ajal koolidevahelist segregatsiooni. Eesti gümnaasiumiturul, kus koolid kujundavad oma vastuvõtukriteeriumid iseseisvalt, eelistavad populaarsed koolid kasutada koolispetsiifilisi sisseastumiskatseid, samas kui madalama nõudlusega koolid tuginevad põhiliselt varasematele õpitulemustele. Samas on intervjuud pea kõigi koolide eelistatum meede on samuti sisseastumisinstrumendina laialdaselt kasutusel. Kasutasime diskreetset valikueksperimenti (McFadden 1974; Louviere eta al. 2000) koolide eelistuste analüüsil.  139 koolijuhi vastuste põhjal hindasime tingimuslikku logistilist regressiooni kasutades koolide heaolu erinevatest sisseastumisinstrumentidest.  Tulemused näitavad, et populaarsete koolide eelistust on õpilaste testimine ning kasu "heade" õpilaste (st kõrgete testitulemustega) vastuvõtmisest on märkimisväärne. Nende koolide valmidus maksta kõrge testitulemusega õpilase eest ulatub 50 000 euroni ehk kahe õpetaja aastase palgafondini.  Intervjuud on küll eelistatuim, aga statistiliselt olulist maksevalmidust me ei leidnud, ehk koolid hindavad intervjuude olulisust ja valmidust seda instrumenti kasutada erinevalt.   Uuringuga panustame koolivaliku kirjandusse, mis lähtub õpilaste heaolu maksimeerimisest koolide valikul.  Sellise kirjanduse põhitähelepanu on tsentraalsel paaripanekul, kus koolid saavad mehhanismile esitada oma eelistusjärjestusi üle õpilaste, aga ei oma õigust detsentraalselt õpilastele kohapakkumisi teha.  Lisaks eesmärgistame kulude dimensiooni sissetoomist diskusiooni, mida meie metoodika valik võimaldab.   

Meril Ümarik - "Haavatavad noored kutseõppes: noorte hariduslikke üleminekuid ja heaolu mõjutavad komplekssed tegurid"

Abstrakt: Haavatavad noored kutseõppes: noorte hariduslikke üleminekuid ja heaolu mõjutavad komplekssed tegurid  Ettekanne käsitleb haavatavate noorte hariduslikke üleminekuid mõjutavaid kompleksseid tegureid, toetudes uurimisprojekti EmpowerVET "Kutseharidus ja töökohapõhine õpe toetamas riskinoorte sotsiaalset kaasatust“ tulemustele. Uuringu teoreetiliseks raamistikuks on sotsiaal-ökoloogiline lähenemine  ja säilenõtkuse kontseptsioon. Sotsiaal-ökoloogilise lähenemisviisi järgi inimesed õpivad, arenevad ja tegutsevad erinevate sotsiaalsete keskkondade ja struktuuride, osalejate ja omavaheliste suhete keerulises süsteemis, mis mõjutavad nende õppimis- ja arenguteid. 20 haridusteelt väljalangemisohus kutseõppeasutuse õpilasega läbiviidud intervjuud võimaldavad mõista noorte perspektiivi, mis on võimestanud või takistanud nende toimetulekut ning olnud haridusteelt väljalangemise riskiteguriteks. Õpilaste narratiive mõtestatakse laiemas institutsionaalses kontekstis.  Eesti haavatavate noorte lood peegeldavad, et üleminek põhikoolist kutseõppesse ja erialavalik on olnud sageli juhuslik ja asjaolude kokkulangemise tulemus. Kutseõppe juures väärtustatakse praktilise õppe suurt osakaalu ning suuremat paindlikkust võrreldes põhikooli kogemusega. Samas nõuab uus kontekst tugevaid eneseregulatsiooni oskusi, mis võivad noorte toimetulekut takistavaks osutuda. Noorte toimetulekut kujundavaks keskseks teguriks on suhted pere, klassikaaslaste ja õpetajatega, mis mõjutavad nii sotsiaal-emotsionaalset heaolu laiemas mõttes kui ka õpitulemusi. Üheks haridusest väljalangemise riskiteguriks on vaimse tervisega seonduvad probleemid, sh stress, ärevushäired, mis on sageli saanud alguse juba põhikoolist (sh nt koolikiusamise tõttu) ning jäänud märkamata. Üleminekul põhikoolist kutseõppesse võib näha kolme erinevat transformatiivset mustrit, sõltuvalt noorte tegevusvõimekusest ja saadavast toest.

Iivi Riivits-Arkonsuo

Abstrakt: Sotsiaalministeeriumi 2023-2030 aasta heaolu arengukavas on  välja toodud, et Eestis on vanuselist diskrimineerimist ja seda kõige rohkem töösuhetes. Vanusesurve teema tõstatamine tähendab, et tegemist on sotsiaalmajandusliku probleemiga, mille lahendamist peetakse riikliku tähtsusega teemaks. Järelikult mõistetakse vajadust luua kõigile töötajatele võrdsemad võimalused, olenemata nende east, et jõuda lähemale sotsiaalsele ühtehoidmisele ja seeläbi  majanduslikule efektiivsusele. Erinevalt teistest diskrimineerimise vormidest  erineb vanusesurve  selle poolest, et see ei ole terve elu inimesega kaasas käiv stereotüüp, vaid sellega võivad kõik oma elukaare teatud etapil kokku puutuda. Traditsiooniliselt eeldatakse, et noortel on rohkem vajalikke oskusi tehnoloogia valdkonnas, vanematel aga tekib hirm uute tehnoloogiliste lahenduste ees. Nii kaasneb  eelarvamus vanemate töötajate suhtes. Sellepärast tõrjutakse vanemaid töötajaid välja  valdkondadest, kus käib tööga kaasas tehnoloogia tundmise pädevus.  On teada eelarvamuslik suhtumine  turundusvaldkonnas töötavate vanemate  inimeste suhtes, kes peavad end palju rohkem tõestama, et säilitada oma väärtust ning tunduda tööandjale vajalik. Samas ei mõista noored turundajad vanema sihtturu vajadusi ja väärtusmaailma.  Turundusjuhtidega läbiviidud intervjuude materjali asetamine sotsiaalse identiteedi teooria raamistikku lubab järeldada, et turundusjuhid ( samuti teiste valdkondade juhid ja tippspetsialistid), kes tunnevad oma ametirolliga tugevat sidet, ei pea vanust oma karjääriotsuste puhul takistuseks. See näitab, et väljakujunenud professionaalne identiteet võib töökohal pakkuda kaitset vanusest tulenevate stereotüüpide ja eelarvamuste eest.

Marit Rebane

Abstrakt: Ettekanne annab ülevaate Eesti vanemaealise elanikkonna majanduslikust toimetulekust ning sellega seonduvatest teguritest, nagu sooline pensionilõhe, samuti põlvkondadevahelistest siiretest. Kvantitatiivne analüüs baseerub SHARE 2024. aastal avaldatud Eesti andmetel.  Rahvastiku vananemist võib käsitleda ressursina, kuna see seostub rikkuse ümberjagamisega põlvkondade vahel. Põlvkondadevahelised siirded jagunevad rahalisteks (näiteks rahaline tugi lastele või vanematele) ja ajalisteks (näiteks hooldus, lastehoid või praktiline abi). Nende siirete mõju on laiaulatuslik, ulatudes peresüsteemide tugevdamisest kuni majandusliku heaolu muutusteni. Siirete roll on eriti oluline vanemaealiste seas, kes toimivad sageli nii andjate kui ka saajatena. Vanemaealised võivad anda rahalist abi oma täiskasvanud lastele või panustada ajaga (näiteks lastelaste hoidmine), kuid samal ajal võivad nad ise vajada hooldust või rahalist tuge oma lastelt. Lisaks võib 50+ vanuses inimesel olla veel vajadus toetada oma vanemaid. Eestis, kus sotsiaalhoolekandesüsteem on vähem ulatuslik kui Põhja-Euroopas, on siirete roll avalike teenuste asendajana eriti oluline (Brandt, 2015; Hammer et al., 2017). Samas võivad siirded süvendada ebavõrdsust, sõltuvalt perede majanduslikust seisust ja kultuurilistest normidest (Albertini, 2016). Kuigi varasemad uuringud (nt Litwin & Vogel, 2008; Scodellaro et al., 2016; Roll & Litwin, 2012) on käsitlenud siirete mõju vanemaealiste heaolule, puudub põhjalik analüüs Eesti kontekstis. Lisaks uurtakse, kas ja kui suur on Eestis sooline pensionilõhe sissetulekutes ning millest see sõltub.

Olga Lupanova - "Eesti pensioniealiste meeste töötamise mitterahalised põhjused ja piirangud"

Abstrakt: Eesti pensioniealiste meeste töötamise mitterahalised põhjused ja piirangud. Võrreldes teiste EL riikidega on vanaduspensioniealiste tööhõive Eestis kõrge. Tavaliselt seletatakse seda madalate pensionidega. Kuigi meestel on vanemas eas väiksem vaesuse risk, on nad rohkem kui naised huvitatud töötamise jätkamisest vanaduspensionieas. Samas on vähe teada, millised mitterahalised aspektid hoiavad vanemaealisi mehi tööturul. Doktoritöö raames analüüsin 31 poolstruktureeritud intervjuud 55-75-aastaste meestega, kes elavad Harjumaal või Ida-Virumaal ning räägivad eesti või vene keelt.  Temaatilise analüüsi esialgsed tulemused näitavad, et kuigi pensioni saamine annab meestele vabaduse tööturult lahkuda, soovivad paljud jätkata töötamist võimalikult kaua, kui töötingimused neile sobivad. Mehed tunnevad, et töötamine vanaduspensionil mõjutab positiivselt nende enesetunnet, pakub tegevust ja suhtlemist, loob päevale struktuuri, võimaldab rakendada oma pädevusi, tunda end vajalikuna ja leevendada üksildust. Tööturult lahkumine aga ei sõltu ainult meeste enda otsusest, vaid ka terviseseisundist ning perekondlikest ja tööturu teguritest. Ühest küljest näitavad tulemused meeste soovi vananeda aktiivsena, sh jätkata panustamist ühiskonna heaks. Teisalt peegeldavad need aga vanemate meeste jaoks atraktiivsete sotsiaalse osalemise võimaluste vähesust väljaspool tööturgu, samuti töötingimusi, mis ei soosi tööelu jooksul muud sotsiaalset osalemist töötamise kõrval. Seega, lisaks pensioniealistele meestele sobivate töötingimuste pakkumisele, tuleks soodustada sotsiaalse osalemise võimaluste laiendamist ja osalemisega arvestavate töötingimuste loomist kogu tööelu vältel.
 

Sessiooni juhid: Airi-Alina Allaste, Mai Beilmann ja Veronika Kalmus

Abstrakt: Nii Eestis kui ka maailmas laiemalt eristuvad nooremad sotsiaalsed põlvkonnad vanematest nii võimaluste, käitumise kui ka hoiakute poolest. Tehnoloogiliste murrangute ajastul on just nooremaid nimetatud digitaalseks põlvkonnaks, digitaalseteks kodanikeks või ka digitaalseteks pärismaalasteks. Tänaseks on üles kasvanud põlvkond, kelle elustiil, suhtlemine, õppimine ja väärtushinnangud on kogu elu olnud mõjutatud digitehnoloogilistest võimalustest.

Noorsoouurimuste sessioonile on oodatud nii rahvusvahelised kui ka Eesti-kesksed erinevate meetoditega läbi viidud analüüsid, mis seostavad tehnoloogilisi võimalusi erinevate teemadega, nagu noortekultuurid, migratsioon ja mobiilsus, formaalne ja mitteformaalne haridus, ühiskondlik ja poliitiline osalus, haavatavus, ebavõrdsus jne. 

Tarmo Koppel - "Tehisintellektiga kaasnev ühiskonna segregatsioon" 

Abstrakt: Tehisintellektiga kaasnev ühiskonna segregatsioon. ChatGPT kasutuselevõtust ja generatiivse tehisintellekti revolutsiooni algusest on möödunud kaks aastat. See on ühiskonda muutnud palju rohkem kui kõik varasemad tehisintellekti edusammud, peamiselt tänu tehisintellekti demokratiseerimisele – masinale on nüüd võimalik anda juhiseid loomuliku keele kaudu. Generatiivne tehisintellekt näitab ka enneolematut kognitiivset võimekust, mis võimaldab paljudes valgekraede tööülesannetes asendada inimtööjõu AIga. Kuid mitte kõik inimesed ei ole tehnoloogiaga sina peal ega innukad uusi töömeetodeid õppima. Mõnedel inimestel on loomupäraselt raskusi kohaneda tehnoloogiakeskse töö- ja mõtlemisviisiga. Need arengud toovad kaasa ühiskonna kihistumise, kus teatud rühmadel on tööturul oluliselt vähem väljavaateid. Autor, tuginedes oma kogemusele tehisintellekti ja digitaliseerimise teemade õpetamisel, toob välja neli eristatavat segmenti: 1) tehisintellekti ehitajad, 2) tehisintellekti konfigureerijad, 3) tehisintellekti kasutajad ja 4) kaotajad.  Tehisintellekti loojad on tehniliselt andekad inimesed, kes valdavad ka tarkvarainseneeriat, võimaldades neil luua uusi tehisintellektisüsteeme. Nende järele on suur nõudlus igas tööstusharus. Tehisintellekti kohandajatel on samuti suurepärased tööperspektiivid, sest nad oskavad konfigureerida kättesaadavat tehisintellektitarkvara praktilisteks rakendusteks. Nad on osavad äri- või ühiskonnaprobleemide analüüsimisel ja suudavad luua rätsep-tehisintellektilahendusi. Tehisintellekti kasutajad on õppinud ära uued töömeetodeid ja saavad kasu suuremast efektiivsusest ja täpsusest oma tööülesannete täitmisel. Tehisintellekti kasutajad moodustavad ühiskonna suurima osa. Alarühm, kes ei suuda aga uusi tehnilisi tööoskusi omandada, nimetatakse kaotajateks. Nendel saab olema senisest oluliselt vähem võimalusi tööjõuturul kuna automatiseerimine on jõudnud kõikidesse sektoritesse ja ülejäänud töötav elanikkond on oma uute oskustega tõstnud töökohtadele sisenemise lati kõrgemale.

Andra Siibak - "Tehis(arutu) abimees: Generatiivse tehisintellekti rakenduste kasutamise kogemused ja AI-kirjaoskus Eesti noorte hulgas"

Abstrakt:Tehis(arutu) abimees: Generatiivse tehisintellekti rakenduste kasutamise kogemused ja AI-kirjaoskus Eesti noorte hulgas   (Andra Siibak, Veronika Kalmus, Iiris Tuvi, Signe Opermann) Ajal, mil generatiivse tehisintellekti rakendused (nt ChatGPT, My AI, Gemini jms) leiavad maailmas üha laiemalt kasutust ning koguvad populaarsust eri eagruppides, on oluline uurida Eesti noorte kasutuspraktikaid ja “AI-kirjaoskust” - suutlikkust kriitiliselt ja eetiliselt mõtestada, hinnata ning kasutada tehisarupõhiseid tehnoloogiaid. Nendele küsimustele vastuste saamiseks tegime koostöös EU Kids Online’i uurimisvõrgustikuga 16 poolstruktureeritud individuaalintervjuud genAI rakendusi kasutavate 13-17-aastaste Eesti noortega. Intervjuude käigus uurisime noorte oskusi ja harjumusi genAI rakenduste kasutamisel ning hinnanguid tehisaru rollile tulevikus. Intervjuudest nähtus, et genAI rakendused, nt ChatGPT, on hakanud noorte jaoks asendama Google’i otsingumootorit ning pigem ei teadvustata, milles seisneb tekstiroboti ja otsingumootori põhimõtteline erinevus. Noori paelub võimalus saada kiirelt vastused kõikvõimalikele neile huvipakkuvatele küsimustele, seevastu loomingulisteks katsetusteks rakendatakse tehisaru pigem harva. Oluliseks abivahendiks on tehisaru muutunud erinevate koolitööde tegemisel: kõrgelt hinnatakse genAI oskust keerulisi küsimusi või lahenduskäike lahti seletada ehk õppimist toetada. Samas nähakse rakenduse abil võimalust kerge vaevaga koolitööd tehtud saada ehk delegeeritakse õppeülesanne masinale. See mõtteviis ei iseloomustanud siiski kõiki osalejaid: mõni väärtustas just iseseisvalt heade tulemuste saavutamist. Noored on edukalt omandanud käskluste sõnastamise oskused, kuid nende üldine AI-kirjaoskus on tagasihoidlik ning selle parendamiseks on kindlasti vaja formaalhariduse tuge.    

Paula Joanna Sillat - "Twitteri arengutest lähtuvad muutused noorte poliitilises osaluses"

Abstrakt:Twitteri arengutest lähtuvad muutused noorte poliitilises osaluses   Digitehnoloogia ja sotsiaalmeedia on suurendanud noorte võimalusi poliitiliseks osalemiseks. Kui endise sotsialistliku riigi sotsiaalpoliitilise konteksti tõttu on Eesti noored parteipoliitikas vähem aktiivsed kui noored teistes riikides, siis on nad informeeritud globaalsetest poliitilistest teemadest nagu näiteks kliimaaktivism, LGBTQ+ õigused, BLM ning sotsiaalmeedial on noorte poliitiliste vaadete kujundamisel oluline roll.  Artikkel keskendub noortele, kes on olnud poliitiliselt aktiivsed peamiselt Twitteris (nüüd X). Empiiriline osa põhineb 2022. aasta kevadel ja 2024. aasta sügisel Twitteris läbi viidud etnograafilisel uurimusel, mida täiendavad mõlemal perioodil avatud intervjuud samade osalejatega. Artiklis analüüsitakse, kuidas noorte poliitiline osalus on muutunud Twitteris tehtud muudatuste tõttu. Varasemalt toetas Twitter ülemaailmset mobilisatsiooni, kuid hiljutised muudatused tekitavad kasutajates muret valeinformatsiooni ja tehisintellekti põhjustatud väljakutsete üle. Noored tunnistavad eksitava informatsiooni suurenemist ja kahtlevad oma võimekuses tuvastada valeinfot ja tehisintellekti kasutamist. Varem aktiivsed Twitteri kasutajad on vähem altid  kasutama platvormi uudiste tarbimiseks ja poliitiliseks organiseerimiseks, eriti ülemaailmsete kriiside ajal. Veebirobotite suurenenud hulk vähendab Twitteri rolli poliitilisi arutelusid toetava platvormina ning mõned kasutajad on osaliselt üle läinud Instagrami ja teistele platvormidele. Lisaks pöörduvad noored nüüd rahvusvaheliste uudiste tarbimiseks, mida nad varem tegid Twitteris, meediaväljaannete poole ning arutelud ülemaailmsete liikumiste teemadel väljaspool veebi on intensiivistunud.
 

Sessiooni juhid: Aive Pevkur, Peeter Müürsepp, Margus Vihalem, Kevin Rändi

Abstrakt: Martin Heideggeri mõjukas kirjutis „Küsimus tehnika järele“ on tehnika üle mõtlemist mõjutanud pea kolmveerand sajandit. Teemast filosoofiliselt kõneldes on inimese ja tehnika suhete mõistmisel ja selgitamisel mitmeid karisid. Esiti tehnika ja tehnoloogia mõisted ise, kus saksa ja inglise keeleruumi mõjud on kujundanud inimeste käsitlusi eesti keeles tehnikast kõnelemisel ja mõisteline hämaolek raskendab dialooge ja polülooge. Teiseks väljakutseks on teaduse ja tehnika ning sellest tulenevalt teadusfilosoofia ja tehnikafiloosofia piiritlemine. Kolmandaks väljakutseks on inimese enda mõistmine looduse-tehnoloogia pingeväljas.
Ettekannete sessioonil arutlevad filosoofid inimese ja tehnoloogia suhete aluskontseptsioonide üle. Sessiooni eesmärgiks on arutleda küsimuste üle, kuidas me sisustame tehnika, tehnoloogia, inimese ja looduse mõisteid, sellest sõltub see, kuidas me mõtleme erinevate nähtuste omavahelistest seostest, mis omakorda mõjutab meie otsustamist ja käitumisstrateegiaid, laiemalt ühiskondlike protsesside arenguid. Käsitluste fookuses on inimene ning tema kas püsiv või muutuv/ muutunud olemus tehnoloogiliste arengute laines. Käsitleme ettekannetes küsimusi, kuivõrd saab tehnoloogia mõjutada loomulikku-looduslikku inimeses ja millised on tehnoloogia mõjud sellele, kuidas käsitleme inimest või kuidas toimub interaktsioon inimese ja looduse, inimese ja tehnoloogia vahel.

Sessiooni põhiteemad: 

• Tehnika ja tehnoloogia muutunud käsitlused tehnoloogia murrangulisel arengujärgul
• Inimese olemuse mõtestamine läbi suhte loodusesse, tehnikasse ja teadusesse
• Teaduse rolli mõtestamise uued väljakutsed tänases (digi)tehnoloogilises maailmas
• Kultuurilis-sotsiaalse mõõtme tähtsus tehnoloogiliste praktikate ja kujutluste vaheliste seoste mõistmiseks.  

Sessioonile oodatakse osalema kõiki inimesi, keda huvitab tehnoloogia, looduse, inimese ja ühiskonna suhete mõtestamine, et paremini mõista konkreetseid sotsiaalteaduste ja tehnoloogiateaduste probleeme.

Aive Pevkur - “Kes kardab Virginia Woolfi?”

Abstrakt: Ettekande pealkiri parafraseerib Edward Albee 1962.a kuulsat näidendit “Kes kardab Virginia Woolfi?”, kus uuriti suhete komplekssust ja komplitseeritust. Mõeldes inimese suhtumisele tehnoloogiasse, sisaldub ka siin draama, komplekssus ja komplitseeritus. Alates Antiik-Kreeka technēst kui praktilisest teadmisest või oskusest, logiast kui õpetusest, läbi ladina ja keskaegse artes mechanicae kui mehaaniliste kunstide on tehnikat ja tehnoloogiat käsitletud kui mingit inimtegevuse aspekti, selle praktilisi väljundeid, rakenduslikku teadmist. Inimene on olnud tegutseja (actor), tema tegutsemise meetodid või väljundid -  tehnoloogia. Inimene loob reeglid tehnoloogia arendamiseks ja kasutamiseks ja seeläbi kontrollib tehnoloogiat. Enne Martin Heideggeri olid tehnoloogia ja tehnika teadlaste jaoks passiivne uurimisobjekt. Heidegger muutis tehnika aktiivseks, inimese suhet maailma ja olemisega kujundavaks. Tehnika roll ja olemus küll mõtestatakse ümber, kuid see ei tegutse iseseisvalt. Kui tehnika ei tegutse, pole vaja seda karta. Tehisintellekt kuulub tehnoloogia maailma. OECD (2023) määratleb tehisintellekti süsteemi kui masinapõhist süsteemi, mis ... tuletab antud sisendi põhjal väljundeid, näiteks ennustusi, sisu, soovitusi või otsuseid, millel võib olla mõju füüsilistele või virtuaalsetele keskkondadele. Sel on erineval tasemel autonoomsus ja kohanemisvõime. Tehisaru rakendused praktiliselt igal elualal on kaasa toonud ühelt poolt lootuse paremale elule, teisalt hirmu tehnoloogia ees ning düstoopiliste tulevikuühiskonna mudelite vohamise. Ettekandes käsitletakse inimese ja tehnoloogia suhte muutuseid ning analüüsitakse, kuidas see avaldab mõju inimese käsitlusele enda olemusest, suhetest inimese vahel, ühiskonnast ja keskkonnast. Kas tehisaru on Frankenstein, mida me ei suuda kontrollida või Matrix, mis kontrollib meid? Miks me kardame tehnoloogiat?

Kevin Rändi - "Läbipaistvuse mõiste postfenomenoloogilises tehnikafilosoofias ja märkamatu tehnika"

Abstrakt: Läbipaistvuse mõiste postfenomenoloogilises tehnikafilosoofias ja märkamatu tehnika.Mida tähendab rääkida suhtest inimese ja tehnika vahel? Mitmed tehnikafilosoofia harud, eeskätt postfenomenoloogia ja -hermeneutika, toetuvad seisukohale, et viisid, kuidas inimene kogeb maailma ja leiab mooduseid selles toimida, on alati tehnika poolt vahendatud. Postfenomenoloogia rõhuasetus inimese ja tehnika suhtele ei piira end ainult meie ümber või kasutuses oleva tehnika analüüsiga, vaid mõtestab, kuidas näiteks GPS muudab arusaama, mida tähendab olla hea lapsevanem ja kuidas seejärel võidakse selle kasutusviisiga ühiskonnas hilisemalt kas negatiivselt või positiivselt suhestuda. Kuidas see ja teised erinevad inimese ja tehnika suhted võimalikuks saavad? Postfenomenoloogia vastuseks on teatavas mõttes ja muutuval määral tehnika võimaldatud läbipaistvus. Näiteks navigeerimisrakenduse puhul tajume ekraanil kuvatavat maailma sageli tuttavana, aga satume segadusse, kui ekraanile ilmub mitut kattuvat marsruuti samaaegselt. Esimesel juhul sulandub tehnoloogia meie kogemusse peaaegu märkamatult, teisel juhul astub ta nähtavalt esile. Läbipaistvuse teemal inimese ja tehnika suhete osas on ettekandel kaks eesmärki. Esiteks on läbipaistvuse kontseptsioon tehnikafilosoofia esemelist ja teoreetilist konteksti arvestades esmane kirjeldamaks tehnika vahendatud suhet inimesega, kuid selle täpsem tähendus on jäänud suurema tähelepanuta. Teiseks on läbipaistvus väärtusküsimus, mida saadavad mitmed esemelised praktikad. Postfenomenoloogia peaks seadma eesmärgiks mõista, kuidas läbipaistvuse arusaama mitmetahulisus tehnikaga koos moodustub ja tooma välja olulised erisused.

Peeter Müürsepp

Abstrakt: Lewis Mumford eristas monotehnikat polütehnikast. Esimesel oli negatiivne, teisel positiivne konnotatsioon. Monotehnika oli tehnika iseenese jaoks, polütehnika eesmärgiks oli inimese ees seisvate reaalsete probleemide lahendamine. Aga selle jaotuse väljapakkumise ajal polnud digitehnoloogiat olemas. Soovin arutleda selle üle, kas Mumfordi jaotus digimaailmas üldse mõtet omab ja kui nii, siis kas digitehnoloogia kuulub pigem mono- või polütehnika valda. Sellelt taustalt toon sisse ka Mumfordi megamasina mõiste. Püstitan küsimuse, kas digitehnoloogiline maailm aitab ära hoida ühiskonna megamasinaks muutumise ohtu või pigem hoopis suurendab seda. Kui tõenäolisem tundub viimane perspektiiv, siis kuidas niisuguses olukorras toime tulla, st kuidas hoiduda võtmekeeramise (keyturn) totalitarismi sattumisest.Kas (sotsiaal)teadus saab aidata? Või peab aitama filosoofia?

Margus Vihalem

Abstrakt: Heideggeri artikkel “Küsimus tehnika järele” esitas küsimuse tehnika mõjust inimese ja olemise suhetele. Siiski jäi selles artiklis rohkem või vähem varju küsimus looduse iseolemisest ning eluslooduse protsesside sügavamast tähendusest. See sunnib küsima: kas peaksime küsimuse tehnika järele esitama uuesti ja teisiti nüüd, kus seisame silmitsi katastroofiliste kliimamuutuste, liikide massilise väljasuremise, ökosüsteemide hävimise ja teiste taoliste muutuste valguses? Kuidas puudutavad need protsessid inimest? Kuidas puudutavad need protsessid inimeseks olemise ja inimese ühiskondliku loomuse muutumist? Vastus küsimusele tehnika järele näib olevat kardinaalselt muutunud, sest tehnika hõivab üha suurema osa meie elust ning muudab märkamatult ka meie arusaama inimese rollist ja tähendusest ümbritseva elukeskkonna osana ning võib-olla isegi meie arusaama eluslooduse tähendusest tervikuna. Ettekande eesmärkiks ongi eelpool toodud küsimuste kaudu püüda määratleda kuidas tuleks inimese ja tehnika mõjust elusloodusele praegu mõelda ja kuidas see omakorda mõjutab meie arusaama inimesest ja ühiskonnast.
 

Sessiooni juhid: Siiri Silm

Abstrakt: Tehnoloogilistel lahendustel põhinevad võimalused (rendirattad, sõidujagamine) on muutunud tavapäraseks osaks inimeste igapäevasest liikumiskäitumisest ja linnaruumist. Samuti võimaldavad erinevatel tehnoloogiatel põhinevad lahendused koguda automatiseeritumalt andmeid inimeste liikumiste kohta. Sessiooni eesmärk on ettekannete põhjal näidata, milliseid uusi tehnoloogilisi vahendeid ja meetodeid inimeste liikuvusuuringutes kasutatakse ning milliseid uusi aspekte inimeste liikumiskäitumise kohta võimaldavad uued tehnoloogia põhised lahendused teada saada. Uute tehnoloogiatena käsitletakse nii andmete kogumise (nt nutitelefoni rakendused), osalejate kaasamise, analüüsimise meetodeid kui ka uute tehnoloogiate põhiseid liikumisviise. Sessioonis arutletakse uute tehnoloogiliste lahenduste tugevuste ja nõrkuste üle, milliseid rahvastikurühmi võimaldavad uute tehnoloogiliste lahenduste põhised meetodid uurida ning kas ja milliseid riske toob uute tehnoloogiate kasutamine näiteks valimi esinduslikkusele, uuringu tulemuste omaks võtmisele ja praktikas kasutamisele.  

Sessiooni on oodatud ettekanded, milles kasutatakse uusi tehnoloogilisi lahendusi inimeste liikumiskäitumise uurimiseks (nt nutitelefonid) või uuritakse uutel tehnoloogilistel lahendustel (nt elektri tõukerattad) põhinevaid liikumisviise. 

Kuulama on oodatud kõik, kes on huvitatud inimeste liikuvusuuringutest.

Janika Raun

Abstrakt: Elektritarbimise andmete kasutamine teise kodu mobiilsuse uurimisel Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kiire areng on soodustanud kaugtöö populaarsuse kasvu ühiskonnas. See loob omakorda inimestele võimaluse valida, millisest asukohast kaugtööd teha. Sageli osutub valituks linnakärast eemal asuv maakodu, mis pakub pärast tööpäeva lõppu rahulikumat keskkonda. COVID-19 pandeemia andis sellele suundumusele kõvasti hoogu juurde. Paraku ei ole aga teiste kodude külastuste kohta saadaval head ja piisava täpsusega andmestikku, mis võimaldaks analüüsida, millal ja kui kaua inimesed oma teises kodus viibivad. Samas on selline info väga oluline kohalike teenuste paremaks pakkumiseks või ka hädaolukordades tegutsemiseks.  Üheks uueks võimaluseks inimeste suvekodude külastamist täpsemalt mõista ja analüüsida on elektritarbimise andmete kasutamine. Majapidamistesse paigaldatud targad kaugloendatavad elektriarvestid võimaldavad tänu oma tihedale ja pidevale andmereale mõista seda, millal ja kui kaua inimesed oma teises kodus viibivad. Esmased analüüsid Soomest ja Eestist kinnitavad, et koroonapandeemia ajal kasvas suvekodude kasutamine, eeskätt just väljaspool tüüpilist suvist tipphooaega. Majapidamiste põhiste tarbimisandmete kasutamine inimeste liikumise ja paiknemise uurimisel on veel üsnagi lapsekingades, aga see omab suurt potentsiaali, täiendamaks seniseid klassikalisi lähenemisi ja andmestikke.

Daiga Paršova - “Elektriautode laadimistaristu planeerimine olemasolevasse korterelamupiirkonda: elanike ootused, võimalused ja takistused”

Abstrakt: Ettekanne käsitleb elektriautode laadimistaristu rajamise vajalikkust ja võimalikkust olemasolevas korterelamupiirkonnas Annelinna näitel. Seejuures käsitletakse elektriautode laadimistaristu rajamise seoseid korterelamute renoveerimise, päikesepaneelide paigaldamise ja inimeste igapäevase liikumiskäitumisega sotsiaalmajanduslikult haavatavates piirkondades. Analüüsitakse elanike, korteriühistu juhatuse liikmete, majahaldurite, elektritootja ja teiste osapoolte seisukohti, ootuseid, muresid ja valmisolekut nii ühe- kui ka kahesuunalise laadimistaristu planeerimisel, rajamisel ja hinnastamisel. 
Intervjuude ja fookusgruppide käigus kogutud andmed avavad elektriautode laadimistaristuga seotud tuntud murekohtade kõrval aspekte, mis on iseloomulikud tehnoloogilise innovatsiooni rakendamisele just olemasolevates korterelamute ja garaažiühistute piirkondades. Nii leiavad näiteks sõiduulatusest tingitud ärevuse, soetusmaksumuse või aku degradeerumise kõrval käsitlust ka vastuolud investeeringute teostamise pika tsükli ja tehnoloogilise innovatsiooni lühikese tsükli vahel, raskused ühistutele sobilike ärimudelite arendamisel, konsensuse saavutamine korteriühistus, elektriautoga seotud turvalisuse ja tuleohutuse küsimused, soov oma autot ise remontida, ning elektriauto kasutuse ja koduse laadimis- või tühjendamistsükli ajatamine. Elektriautode kahesuunalise laadimistaristu rajamine asetatakse ka tulevikutrendide konteksti, kus muutused puudutavad nii üldist liikumiskäitumist, jagamismajanduse teenuste levikut kui ka ja elektrivõrgu võimekust koha peal toodetud elektrit vastu võtta.

Õnne Kask

Abstrakt: Multimodaalse liikuvuse võimaldamine on paljulubav arengusuund hajaasustuspiirkondades,, kus ühistransport ei suuda rahuldada kõiki liikumisvajadusi. Siiski eeldab integreeritud ja ligipääsetava multimodaalse süsteemi planeerimine kasutajate vajaduste mõistmist ning erinevate osapoolte koostööd. Koosloome pakub võimalusi kaasavamaks planeerimispraktikaks, kuid selle rakendamine transpordiplaneerimises on seni olnud piiratud. Katsetamine, mis on koosloome oluline komponent, võimaldab saada uusi teadmisi kasutajatelt reaalses keskkonnas ning testida sekkumiste mõju liikuvusharjumistele.    Antud uuring viis läbi eksperimendi Tallinna linnaregiooni ühe aleviku elanikega, et uurida, kuidas äärelinna elanikud kogevad multimodaalset liikuvust. 24 osalejat kutsuti kasutama kolme nädala jooksul rohkem ühistransporti, jalgrattast ja erinevaid liikumisteenuseid, et asendada tavapärased autosõidud.  Liikumispäevikuna kasutati  mobiilirakendust, mis jälgis liikumisi, tuvastas liikumisviisid ning nende keskkonnamõju. Säästvama liikumise soodustamiseks anti osalejatele tasuta sõidukaart linnaregioonis liikumiseks.   Küsitluste, intervjuude ja liikumispäevikus kogutud andmete analüüsi tulemusena saab väita, et sellisel viisil igapäevaste liikumisvõimalustega katsetamise võimaldamine suurendas  osalejate teadlikkust olemasolevatest transpordivõimalustest ja julgustas neid leidma või kaaluma alternatiive autokasutamisele ka pikemas perspektiivis. Mobiilirakendus tegi võrreldes traditsioonilise liikumispäevikuga osalemise lihtsamaks, kuid ei registreerinud liikumisi alati korrektselt. Sellegipoolest oli kogutud GPS info põhjal võimalik saada esinduslik ülevaate osalejate liikumisviisidest ja nende muutustest.  Eksperiment tõi lisaks esile sarnase lähenemise potentsiaali liikuvusharjumuste muutmisele ning osalejate teadmiste suurenemisele, mille põhjal suutsid nad teha sisukaid ettepanekuid liikuvuse edendamiseks.  

Siiri Silm - "Nutitelefoni rakenduse MobilityLog kasutuskogemused inimeste liikuvuskäitumise uuringute läbiviimisel"

Abstrakt: Nutitelefoni rakenduse MobilityLog kasutuskogemused inimeste liikuvuskäitumise uuringute läbiviimisel. Inimeste liikuvuskäitumist on traditsiooniliselt uuritud küsitluste ja reisipäevikute meetodil, kus inimesed annavad uurijatele teada oma liikuvusega seotud infot. Tänu tehnoloogilistele arengutele ja digivahenditele on tänapäeval võimalik inimeste paiknemist ja liikuvuskäitumist uurida ka inimeste tegelikke asukohti salvestades, nt nutitelefoni rakenduste abil. Uute tehnoloogiliste vahendite põhised andmekogumismeetodid toovad aga uuringute läbiviimise ja analüüsi metoodikasse uusi nüansse, definitsioone ja metoodikaid. Oma ettekandes toome välja nutitelefoni rakenduse põhiste uuringute tugevused ja nõrkused põhinedes rakenduse MobilityLog kasutamisele inimeste liikuvuse uurimisel Tallinnas ja Helsingis elavate inimeste näitel. Uuringute läbiviimise kogemus näitab, et detailseid ruumilisi andmeid koguvate digivahenditega saab indiviidi põhiselt hõlmata väikseid valimeid, aga mitte kogu rahvastikku, oluline on eelkõige digilahenduste kasutamise oskus ja tahe. Samas jäävad uuringust välja ka väga nutitelefonist sõltuvad inimesed, sest andmekogumine enamasti vajab ressussi ning seetõttu kulutab akut. Nutitelefoni põhise andmekogumise eeliseks on pikema perioodi kohta liikuvuse andmete saamine ja andmed iseloomustavad inimeste tegelikke paiknemisi, lisaks on võimalik küsida inimeste käest asukoha ja aja põhiselt küsimusi ning siduda inimeste paiknemine ja liikuvus küsitlemise kaudu inimeste uskumuste ja hoiakutega. Nutitelefonipõhised uuringud võimaldavad kombineerida nii digitaalset andmekogumist kui traditsioonilisi küsitluse ja intervjuu andmestikke.

Sessiooni juhid: Tiina Randma-Liiv, Kati Orru

Abstrakt: Sessiooni eesmärgiks on kokku tuua kriiside uurimisega tegelevad teadlased erinevatest ülikoolidest ning kriisijuhtimise praktikud.  Sessioon vaatleb kriise kahest vaatepunktist. Esiteks, ohud nagu kliimamuutustega kaasnevad äärmuslikud ilmaolud, küberjulgeoleku probleemid, pandeemiad või sõjakonfliktid ei küsi riigipiire, sotsiaalset klassi ega inimeste füüsilist või vaimset võimekust. Ohtude mõtestamisel on sage arusaam inimeste toimetulekust kui individuaalsest ja ajas muutumatust nähtusest (nt arusaam puudega või vaesuses elavate inimeste kehvemast toimetulekust kriisides). Paneel käsitleb sotsiaalse haavatavuse ja toimetuleku mehhanisme kriisides ja võtab lisaks individuaalsetele teguritele vaatluse alla ka sotsiaalse konteksti ja ohusündmuse kulgemise dünaamilise mõju. Haavatavuse ja toimetuleku võtmeküsimusteks on kuidas indiviidid, kogukonnad ja asutused suudavad ohte ette näha, nendeks valmistuda, neile reageerida või neist taastuda. Teiseks käsitleme seda, kuidas kuidas kriise ja ka laiemalt turbulentset keskkonda (paremini) juhtida. Vaatleme kriiside ennetamist ja äratundmist, nende operatiivset juhtimist, kriisijärgset analüüsimist ja neist õppimist nii mikro- kui makrotasandil. Samuti on teretulnud ettekanded, mis käsitlevad tehnoloogilisi lahendusi kriiside ennetamisel ning kriisidest tulenevate väljakutsete adresseerimisel. Kriiside uurimine tõstatab ka metodoloogilisi väljakutseid andmete kättesaadavusest, inimrühmade ja sotsiaalsete kontekstide esindatusest uurimistöös. 

Selle sessiooni ettekanded toimuvad kõigi 3 paralleelsessiooni ajal. Vaata täpsemat ettekannete infot iga sessiooni juures. 

II Haavatavustega arvestav kriisihaldus

Kristi Nero - Haavatavus hädaolukordades: õppetunnid sotsiaalselt tõrjutud inimeste COVID-19 pandeemia kogemustest

Abstrakt: Haavatavus hädaolukordades: õppetunnid sotsiaalselt tõrjutud inimeste COVID-19 pandeemia kogemustest Inimeste ja kogukondade kriisikindlus on tõusnud kriise uurivate teadlaste  ja kriisijuhtimise praktikute tähelepanu keskmesse. Kriisivalmisoleku suurendamine algab aga haavatavuse ning selle kujunemise dünaamika mõistmisest. Viimastel aastatel on staatiline käsitlus haavatavusest kui teatud rühmade omadusest (nt eakad, puuetega inimesed) üha enam asendunud arusaamaga, et haavatavust kujundavad mitmed erinevad tegurid ja nende koostoime. Varasemad kriisid on näidanud, et kõige valusamalt saavad pihta need inimesed, kes on juba eelnevalt raskemas olukorras. Empiiriliselt on haavatavuse kujunemise mehhanisme seni siiski vähe uuritud.  Ülemaailmne COVID-19 pandeemia tõi sotsiaalmajanduslikes raskustes inimestele kaasa kõrgema riski viirusega nakatuda ja haiglaravi vajada, ning ka suurema suremuse. Viisime sotsiaalabi pakkuvate asutuste (nt supiköögid, päevakeskused, varjupaigad) juhtide ning töötajatega kolmeteistkümnes Euroopa riigis läbi 32 intervjuud, millele järgnesid viis töötuba ning rahvusvaheline kollokvium kuue keelepõhise arutelugrupiga. Lisaks osales küsitlusuuringus 313  sotsiaalabiasutuse klienti. Uuringu tulemused näitavad, et otsustajate vähene teadlikkus sotsiaalselt tõrjutud inimeste olukorrast kriisimeetmete rakendamisel halvendas nende olukorda. Samuti ei võtnud kriisikommunikatsioon arvesse erinevate inimeste vajadusi, mistõttu jäi ametliku kriisiinfo kättesaadavaks tegemise ja selgitamise koormus sotsiaaltöötajatele. Haavatavuse mehhanismide kohta saadud teadmiste rakendamine aitab kujundada ühiskondlikke ja institutsionaalseid tugistruktuure selliselt, et need toimiksid turvavõrguna kõigile, kes kriisiolukorras haavatavaks muutuvad.

Kersti Kriisk - Sotsiaaltöötad kui strateegilised eesliini ametnikud

Abstrakt: Sotsiaaltöötad kui strateegilised eesliini ametnikud.(Mega)kriisid haavavad või halvavad terve ühiskonna või piirkonna normaalse toimimise, mis omakorda muudab inimeste ja kogukondade sh haavatavate rühmade toimetuleku keeruliseks (Boin, et.al, 2021) sõltumata kas tegemist on pandeemia, sõjalise konflikti või looduskatastroofiga. Inimeste ja kogukondade sh haavate sihtrühmade toimetuleku ja normaalse tegevuse taastamisel on oluline roll kohalike omavalitsuste sotsiaaltöötajatel kui kriisiolukorra eesliini ametnikel. Teisalt eeldab kriisijuhtimine avalikus sektoris adaptiivset valitsemist (Boyd & Folke 2012) seda nii organisatsiooni kui ka spetsialistide tasandil. Olulisel kohal on muutustega kohanemine, varasemate kogemuste analüüsimine ning neist õppimine ehk sotsiaalne säilenõtkus ja uue normaalsuse loomine. Eesti kohalike omavalitsuste sotsisaaltöötajad on olnud vahetult haaratud nii COVID-19 pandeemia (Sirotkina, et.al, 2023) kui ka Ukraina sõjapõgenike kriisi (Toros, et.al 2024) lahendamisse. Mõlemad oma loomult erinevat kriisid on eeldanud sotsiaaltöötajatelt säilenõtkust sh kiiret tööalast kohandumist uue tundmatu olukorraga.  Planeeritava ettekande keskmes on 229 kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja kogemused ning hinnangud: mida on õpitud nende kriiside kontekstis ja milliseid ressursse oodatakse tulevasteks kriisisituatsioonideks. Andmed on kogutud sotsiaaltöötajate tööheaolu uuringu raames 2023/2024 detsember-jaanuar.  Diskussioon kriisijuhtimisest kohaliku tasandi sotsiaaltöös ja professiooni  uue normaalsuse mõistmine on oluline nii tulevate kriiside ennetamisel, juhtimisel kui ka analüüsimisel ehk kuidas kaasata efektiivsemalt ja ennetavalt sotsiaaltöötajaid  kriisitöösse inimeste, haavatavate sihtrühmade ja kogukonnadega.

Ida Joao-Hussar - Erivajadustega arvestav kriisihaldus

Abstrakt: Erivajadustega arvestav kaasas kriisihaldus Suurenenud kriiside ja hädaolukordade esinemise riskid nõuavad kriisideks valmisoleku suurendamist, riskide vähendamist ning tõhusat reageerimist kriisidele ning neist taastumise võimet. On oluline kaasata neisse protsessidesse ka haavatavad sihtrühmad ja nende esindajad, et edendada suuremat vastupanuvõimet üksikisikute ja kogukondade hulgas. Varasemad uuringud on uurinud tegureid, mis mõjutavad puuetega inimeste kaasamise tõhusust, kuid terviklik ülevaade seda soodustavatest ja takistavatest teguritest puudub. Puuetega inimeste kaasamise vajadus tuleneb nende madalast kriisideks valmisoleku tasemest, sealhulgas vähesest osalemine riskide vähendamise planeerimises ja otsuste tegemise protsessides. Seetõttu on oluline kaasata erivajadustega inimesed ja nende organisatsioonid, et rakendada kogu ühiskonda hõlmavat lähenemisviisi. Autori doktoritöö keskendub füüsilise puudega inimeste  kaasamisele kriisideks valmisolekus ja nende haavatavuse vähendamisele. Esimese artiklis viidi läbi 32 artiklil põhinev kirjanduse ülevaade, et tuvastada tegurid, mis takistavad ja soodustavad füüsilise puudega inimeste osalemist kriisideks valmisolekus ja reageerimises. Tulemused näitavad, et nende kaasamise potentsiaalsed takistused kriisihalduses hõlmavad teadlikkuse ja arusaamise puudumist kriishaldajate hulgas, ligipääsetavuse probleeme ja negatiivseid hoiakuid, mis võivad viia tõrjutuseni. Kuid kaasamist võivad soodustada kasvav teadlikkus kaasavatest tavadest, abitehnoloogiate areng ja kaasavate poliitikate ja juhiste väljatöötamine. Kokkuvõttes võib eelmainitud takistuste kõrvaldamine ja kaasavate tavade edendamine tagada kõigile inimestele ja kogukondadele võrdsed võimalused kriisideks valmistumiseks ja nendest taastumiseks.

Kristina Seimann - Kuidas minust sai vaktsiiniskeptik? Eesti vaktsiinipelglike inimeste kogemused

Abstrakt: Kuidas minust sai vaktsiiniskeptik? Eesti vaktsiinipelglike inimeste kogemused   Vaktsiinipelgus (vaccine hesitancy), teistesõnadega vaktsiiniskeptilisus (Kate, de Koster & van der Waal 2021), ehk vaktsiinidest loobumine või vaktsiinide edasilükkamine hoolimata nende kättesaadavusest (WHO SAGE report 2014), on saanud peamiseks vaktsineerituse languse põhjuseks. Vaktsiinipelgus ei ole staatiline seisund (Browne 2018), vaid pigem teekond, mida mõjutavad nii positiivses kui ka negatiivses suunas väga mitmed tegurid. Seega on oluline lähemalt teada vaktsiinipelglike inimeste subjektiivseid vaateid, infovajadust ja meediatarbimise harjumusi, mõistmaks, mis on on nende vaktsineerimisotsuseid suunanud.          Eesti vaktsiinipelglike inimeste otsustusprotsessi paremaks mõistmiseks kombineerisin Q-meetodi uuringu individuaalintervjuudega inimestega (N=29), kes olid kas vaktsiinidest loobunud või neid edasi lükanud.   Intervjuudest nähtus kolm peamist teekonda, mis on olnud tõukeks vakstiinipelglikkuse kujunemisel: 1) lapsevanemaks saamine; 2) negatiivne kogemus meditsiinisüsteemiga; 3) COVID-19 pandeemia ja sellest tõukuv riiklik kriisijuhtimine.  Kõigil kolmel puhul kasvas inimeste vajadus teemakohase info järele hüppeliselt, kuid ametlikud infokanalid ei rahuldanud nende infovajadusi. Tulemustest ilmneb, et vakstiinipelglikkuse kujunemisel mängivad olulist rolli nii inimeste infotarbimise harjumused kui riiklik kommunikatsioonijuhtimine.   Empiirilistest tulemustest ajendatuna toon ettekandes välja mitmeid võimalusi, kuidas vakstiinipelglike inimeste otsuseprotsessi toetada, arvestades nende eripärast infovajadust ning vältides sildistamisega kaasnevat kiiret teema polariseerumist.

Sten Hansson - Kriisivalmidus ja riskikommunikatsioon: Dünaamilise sotsiaalse haavatavuse perspektiiv

Abstrakt: Kriisivalmidus ja riskikommunikatsioon: Dünaamilise sotsiaalse haavatavuse perspektiiv  Kui kriisihalduses räägitakse kriisivalmidusega seonduvast kommunikatsioonist, peetakse enamasti silmas inimestele antavaid ametlikke juhiseid, milliseid ettevalmistusi tuleks teha, et võimalikes ohuolukordades paremini hakkama saada. Oma ettekandes pakume värsketele sotsiaalse haavatavuse dünaamilistele käsitlustele tuginedes välja uudse lähenemisviisi kommunikatsiooni funktsioonide täpsemaks määratlemiseks kriisideks valmistumisel.   Esiteks toome välja, kuidas kriisivalmidust puudutaval kommunikatsioonil võib olla kolm erinevat fookust: see võib aidata valmistuda kas (1) otsesteks ohtudeks, nagu vigastused, mürgitus või nakkused, (2) ohtudeks, mis tulenevad elutähtsates teenustes tõrgetest, nt elektrikatkestustest, või (3) ohtudeks, mis tulenevad riskikommunikatsiooni tõrgetest, näiteks hoiatussüsteemide mittetoimimisest või inimeste kokkupuutest kahjuliku väärinfoga.   Teiseks selgitame, kuidas kriisivalmiduskommunikatsiooni praktikaid ja tulemusi mõjutavad kolme laadi tegurid: (1) individuaalsed tegurid, nt inimeste harjumused info tarbimisel, (2) olukorraspetsiifilised tegurid, nt suhtlusbarjäärid, mis võivad tekkida teatud ohusündmuste käigus, ja (3) sotsiaalsed-struktuurilised tegurid, mis hõlmavad erinevaid (sh kommunikatsiooniga seotud) võimelünki kriisihaldussüsteemis. Nende teguritega arvestamiseks peavad kriisihaldajad korraldama süsteemseid sihtrühma-uuringuid, stsenaariumi-põhiseid õppusi ja haavatavuse hindamisi, ning tagama erinevate riskidega seotud kommunikatsioonioskuste ja -protokollide väljaarendamise oma organisatsioonides.   Kolmandaks täpsustame, kuidas kommunikatsiooni funktsioonid kriisivalmiduse faasis on seotud ülejäänud kolme faasi: riskiennetuse, kriisi lahendamise ja kriisijärgse taastumisega. Kokkuvõtteks pakume välja uued kriteeriumid, kuidas hinnata, millised tegevusi võiks lugeda kriisivalmiduskommunikatsiooni „headeks praktikateks“.
 

Sessiooni juht: Oliver Nahkur

Abstrakt: Praegusest mitmikkriiside ajast võimalikult valutult läbi tulemiseks on oluline monitoorida ühiskonnaliikmete heaolu. Heaolu ühiskondliku monitoorimise ja andmepõhise otsustamise olulisust rõhutavad mitmed rahvusvahelised organisatsioonid. Heaolu andmeid on võimalik koguda mitmetel erinevatel viisidel, kusjuures kiirete tehnoloogiliste muutuste kontekstis on tekkinud mitmeid uusi andmekogumise kui ka nende mudeldamise/analüüsimise ja kasutamise võimalusi. Samamoodi on üles kerkinud mitmeid väljakutseid. Selle sessiooni eesmärk ongi adresseerida heaolu mõõtmise ja andmetega seotud võimalusi ja väljakutseid. Oodatud on teoreetilised, empiirilised kui ka arutelu ettekanded.

Selle sessiooni ettekanded toimuvad kõigi 3 paralleelsessiooni ajal. Vaata täpsemat ettekannete infot iga sessiooni juures. 

Arno Lõo “Eesti ühiskondliku hüveolu indikaatorid”

Abstrakt: Eesti ühiskondliku hüveolu indikaatorid Arno Lõo  Uurimisobjekti moodustavad Eesti ühiskonna hüveolu indikaatorid viiest mudelist LPI :: Legatum Prosperity Index 2023. –   index.prosperity.com EIS :: European innovation scoreboard –   research-and-innovation.ec.europa.eu    TPI :: Transitions Performance Index. –  research-and-innovation.ec.europa.eu BTI :: Der Bertelsmann Transformation Index. Bertelsmann Stiftung (2024). RCI 2.0 :: Dijkstra et al. (2023) The EU Regional Competitivenss Index 2.0 –   https://ec.europa.eu/regional_policy/information-sources/ Laaman, E. (1936), Eesti ühiskond, selle koostis, areng ja iseloom. Tartu: EKS.  Esituse ainestik Kõigepealt püütakse kinnitada, et nii naturaalse kui terminaalse  min-max ehk [0;1]-skaala ning samuti Bertelsmanni  skaala {1, 4, 7, 10} esitustel on ühine muusikaline olemus. Teise asjana arutatakse, mispärast on vahel hea määrata indikaatorite momentumit. Kolmanda sammuga jõuamegi tõdemuseni, et Eesti ühiskonna praegust seadumust või iseloomu tabab ehk parimal moel TPI ning EIS mudelite integreerimine. Märksõnadega :: terminaalsete transitsioonide toimumine sofistikatsiooni kordistavas mõjuväljas.  Lõpetuseks meenutus: Eduard Laaman on omaaegse Eesti ühiskonna iseloomu kõige kompaktsemal ja elegantsemal kombel kirjeldanud  juba 90 aastat tagasi.  

Bogdana Androsjuk “Väärikas töö heaolu indikaatorina ning selle operatsionaliseerimine Ida-Viru siirdemajaduse kontekstis”

Abstrakt: Väärikas töö heaolu indikaatorina ning selle operatsionaliseerimine Ida-Viru siirdemajaduse kontekstis  Ida-Virumaa on siirdumas põlevkivikeskselt majanduselt uuele, mitmekesisemale majandusmudelile, seda protsessi toetavad EL  Õiglase Ülemineku meetmed. Investeeringute kõrval on oluline eesmärk elanike sotsiaal-majandusliku haavatavuse leevendamine ja heaolu tõus pikas perspektiivis. Tööturu paindlikkuse suurendamine, ümberõpe ja täiendõpe on selles protsessis kesksel kohal. Grandiprojekti „Ida-Viru elanike sotsiaal-majandusliku heaolu seire“ eesmärk on toetada andmepõhist otsustamist, pakkudes mõõdikuid ja metoodikat  piirkonna tööturu ja sotsiaalse heaolu arengute kohta ning teadmussiirde tegevuste kaudu õpetada kohalikke eestvedajaid neid kasutama.   Kvalitatiivsete uuringute (tööandjate, töötajate ja koolitajate intervjuud) tulemused näitavad, et väärikas töö (i.k. decent work) on elanike heaolu seisukohalt määrava tähtsusega. Väärika töö tagamine, mis hõlmab töötingimusi, õigusi ja töötajate kohanemisvõimekuse arendamist, on fundamentaalne mitte ainult töötingimuste, vaid ka üldisema heaolu kontekstis.  Oma ettekandes analüüsin väärika töö teoreetilist kontseptsiooni, illustreerides seda Ida-Viru tööandjate, töövõtjate ja koolitajate intervjuude tulemustega. Samuti käsitlen selle kontseptsiooni operatsionaliseerimise ehk empiirilise mõõtmise küsimusi Ida-Viru elanike küsitlusuuringus. Diskussioon käsitleb väärika töö kui heaolu indikaatori kasutamise potenstiaali laiemalt, nt teistes Eesti ääremaastuvates piirkondades.

Madis Mikkor “„Ärge kutsuge meid eliidiks!“ - miks superrikkad eelistavad näida tavalistena”

Abstrakt: „Ärge kutsuge meid eliidiks!“ - miks superrikkad eelistavad näida tavalistena Varanduslik ebavõrdsus on alati olnud, kuid selle tajumine on ajas muutunud. Majandusliku eliidi liikmed võivad lasta end eksponeerida ajakirjakaantel, kuid  eelistavad, et neid enam selle nimega ei kutsutaks. Reeves & Friedmani (2016), Kantola (2019) ja Rutchkoffi (2023) järgi eelistavad lääne ühiskondade rikkaimad jääda tagasihoidlikuks. Vähemalt avalikes intervjuudes.  Tõsi, varandusega uhkeldamist ei pruugita alati küll tagasi hoida, kuid intervjuudes kuulutavad superrikkad „eliidi“ nimesildi „jamaks“ ja tahavad pigem, et uurija või avalikkus arvaks, et nende näol on tegu tavaliste inimestega, kelle edu võtmeks on töökus, haridus, korralik kasvatus, õnn ja head võrgustikud, kusjuures töökus seisab ülejäänutest selgelt eespool. Minu uuring intervjuude põhjal Eesti majanduseliidi liikmetega otsib vastust, kas see teooria peab paika ka Eestis.  Uuringu eesmärk on leida ka korrelatsioon majanduseliidi kultuuris osalemise, filantroopiliste harjumuste ja heaolu tunnetuse vahel. Poolstruktureeritud intervjuude käigus kogutud andmestik annab võimaluse enesehinnangu küsimust analüüsida ka arvesse võttes piirkondlikke erinevusi, põlvkondlikkust, sugu, tegevusvaldkonda ja haridust. Nii saab Eesti majanduseliidi puhul kõneleda tüpoloogiast: lihtne maapoiss (killukese õnnega), tagasihoidlik maailmakodanik ja „täiesti tavaline inimene“. Minu töö edasiarendusena jääb järgmistele uurijatele avatuks võimalus kõrvutada eliidi enesehinnangut nende kuvandiga teiste ühiskonnagruppide seas.

Agnes Aas “Vähist paranenud laste vanemate kohanemine igapäevaeluga: kas tagasipöördumine normaalsusesse on võimalik?”

Abstrakt: Vähist paranenud laste vanemate kohanemine igapäevaeluga: kas tagasipöördumine normaalsusesse on võimalik? Lapseea vähk on diagnoos koge perele. Selle uuringu fookuses on vähidiagnoosi saanud laste vanemate taastumisteekond ja kohanemine igapäevaluga pärast haiglaravi lõppu, mil algab „pikaajalise jälgimise periood“ (long-term follow-up).  Kasutades interpretatiivset fenomenoloogilist uuringudisaini, koguti andmeid poolstruktureeritud süvaintervjuude kaudu. Valimisse kuulusid viis ema, kelle laps on seljatanud vähidiagnoosi. Intervjuude analüüsimisel kasutati temaatilist sisuanalüüsi. Uuring tugines Richardsoni säilenõtkuse teooriale (resilience theory), mille kohaselt kogeb inimene pärast traumaga kokkupuutumist erinevaid taasintegreerumise faase: kaitsvate tegutite olemasolul saavutatakse säilenõtkus, ebasoodsate tegurite puhul jäädakse lõksu  düsfunktsionaalsesse faasi. Uuringu tulemused näitasid, et lapsevanemad ei suutnud düsfunktsionaalsesest faasist edasi liikuda, kuna neile ei osutatud õigel ajal psühhosotsiaalset tuge. Emad kogesid erinevaid vaimse tervise probleeme ja tundsid, et kogetud trauma tõttu on elu pöördumatult muutunud. Tulemustest järeldub, et vanematel on nii lapse ravi ajal kui selle järgselt suur vajadus psühhosotsiaalse toe järele ja et riigipoolsete tugiteenuste osutamine vanematele on vähene. Uuringu tulemused kinnitavad Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liidu (EVLVL) poolt perede toetamiseks loodud meetmete tõhusust. Paraku sõltub EVLVL rahastus üksnes heategevuslikest annetustest. Uuringu autor teeb ettepaneku, et riik võtaks enda kanda EVLVL poolt välja töötatud hästi toimiva tugisüsteemi.

Jana Holmar, Pirjo Spuul, Kerli Norak "Tervise- ja Toidutehnoloogiate Fookustippkeskuses Kohtuvad Teadus ja Tehnoloogia Innovatsiooniks ja Koostööks"

Abstrakt: "Tervise- ja Toidutehnoloogiate Fookustippkeskuses Kohtuvad Teadus ja Tehnoloogia Innovatsiooniks ja Koostööks"  Autorid: Jana Holmar, Pirjo Spuul, Kerli Norak. Eesti ja üleilmsete säästva arengu eesmärkide hulgas on arukas, tegus ja tervist hoidev inimene prioriteet number üks. Soovime, et Eestis elaksid targad, aktiivsed ja terved inimesed, sest terve ja teadlik inimene on ressursisäästlikum, paindlikum, säilenõtkem ja altim muutma oma hoiakuid ja seniseid käitumisharjumusi.  Maailma kasvava rahvastiku vajaduste rahuldamiseks peame minema üle lineaarselt massitarbimiselt ringmajandusele, mistõttu on vaja muuta meie toitumise norme ja harjumusi. Jätkusuutlik toidusüsteem tagab toiduga kindlustatuse, tervisliku toitumise ning arvestab sotsiaalse, majandusliku ja keskkonnasäästlikkusega. Jätkusuutliku majanduse ja tervishoiusüsteemi saavutamiseks on vajalik nõudluse vähendamine, pakkumise nõudlusega vastavusse viimine ja keskkonnajalajälje vähendamine. Selle eesmärgi saavutamiseks on üliolulised asjakohased ja tõhusad ennetustegevused ning nutikad tervise- ja toidutehnoloogiad. Tallinna Tehnikaülikooli tugevusteks tervise- ja toidutehnoloogiatega seotud õppe- ja teadustöös on lisaks pikaajalisele ja kõrgele akadeemilisele suutlikkusele ka interdistsiplinaarsus. Selle potentsiaali realiseerimiseks on asutatud Tervise- ja toidutehnoloogiate fookustippkeskus, mis võimaldab siduda tervikuks teadmised tervise- ja toiduteaduste, IKT, loodus-, majandus- ja inseneriteaduste sünergias. Fookustippkeskus koordineerib sisemiselt tervise- ja toidutehnoloogiate-alaseid tegevusi, et omada ülevaadet ja tutvustada ülikooli võimekusi ning süstematiseerida koostööd väliste partneritega. Läbi koostööprojektide algatamise tagame tervise- ja toidutehnoloogiate info parema kommunikeerimise ühiskonnale ning läbi nutikate ja innovaatiliste tehnoloogiate toetame paranenud tervisekäitumist, tervislikumaid ja keskkonnateadlikumaid toiduvalikuid ning aitame kaasa inimeste tervena elatud aastate kasvule. 

Sessiooni juhid: Kairi Kasearu, Mare Ainsaar, Anu Toots, Eleri Lillemäe, Tiia-Triin Truusa

Abstrakt: Viimane dekaad on toonud kaasa mitmeid kriise ning uusi sotsiaalseid, ökoloogilisi ja majanduslikke väljakutseid. Riigil ja ühiskonnal tervikuna on suur roll selles, kuidas reageerida nendele muutustele olgu selleks siis geopoliitiliste julgeolekuriskide kasv, turvatunde vähenemine, ebavõrdsuse suurenemine või tehnoloogia surve igapäevaelule. Tegemist on komplekssete riskide kuhjumisega, kus ressursside piiratuse tõttu on suurem surve prioriteetide määratlemisele ehk küsimusele kelle heaolu ja turvatunne on olulisem. Prioriteetide sidumist riigi julgeolekuga saab mõtestada kui julgeolekustumist. Sellises olukorras võib toimuda erinevate rühmade mobiliseerimine. Ühelt poolt võib see tugevdada ühiskonna toimepidevust, kuid teiselt poolt võib avada ka võimalusi ühiskonna destabiliseerimiseks.
Sessiooni eesmärk on kokku tuua erinevate distsipliinide teadlased, kelle uurimistöö analüüsib turvatunde allikaid ja avaldumisvorme, ühiskonna julgeoleku erinevaid tahke, alates riigikaitsest kuni sotsiaalse sidususe ja heaoluni. 

Sessioon ootab ettekandeid, mis analüüsivad:

• julgeolekustumise erinevaid ilminguid ühiskonnas (nt elanikkonna osalemine riigikaitses, tehnoloogiliste arengute mõju julgeolekustumisele ning laiemalt militaar-tsiviilsuhted;
• sotsiaalkaitse ja -poliitika toimimist ja kujunemist, kuidas on see inimeste elu muutnud, kuidas poliitika muutub, kuidas inimesed ise muudavad sotsiaalpoliitikat, sotsiaalkaitse standardid;
• (sotsiaal)meedia võimalustest ja riskidest julgeoleku tagamisel ja sotsiaalkaitse toimimisel;
• kultuurilist mitmekesisusest selles valdkonnas (erinevate kultuuriliste rühmade osalus, suhtumine, mõju).

Eriti teretulnud on empiirilised analüüsid ja rahvusvahelised võrdlused. Sessioonile oodatakse ettekandeid nii teadlastest kui praktikutelt, nii eesti kui inglise keeles. 

Kaide Tammel

Abstrakt: Kuigi "state capture" on ingliskeelses erialakirjanduses eksisteerinud juba pea veerandsada aastat, ei ole Eestis seda mõistet senini põhjalikult käsitletud. Selleks on viimane aeg, kuna kontseptsioon aitab mõista, kuidas toimivad protsessid, mis võimaldavad sekkuda riikide poliitikasse ning õigusloomesse. Kontseptsiooni abil saab selgitada demokraatia hääbumist ning asendumist autokraatliku režiimiga. Kuna ükski riik, sh Eesti, ei ole nende protsesside suhtes immuunne, on oluline aru saada, kuidas "state capture" toimib.  Kuna puudub mõiste "state capture" põhjalik eestikeelne käsitlus, on siinsel ettekandel kaks ülesannet. Esiteks, avada ja piiritleda "state capture" mõiste ning teiseks, algatada arutelu "state capture" mõistet kõige paremini edasi andva eestikeelse definitsiooni ja termini üle. Ettekandes annan esmalt ülevaate kontseptsiooni teoreetilistest käsitlustest. Seejärel vaatan, milliseid "state capture" eestikeelseid vasteid on siiani kasutatud ning toon välja nende puudused. Oskuskeeles kasutatavate terminite loomisel on põhiliseks eestikeelseks abimaterjaliks Tiiu Erelti 2007. aastal ilmunud raamat “Terminiõpetus”. Lähtun ettekandes selles raamatus toodud juhisest: “Mõiste defineerimine õnnestub, kui oleme: 1) kindlaks määranud mõiste olulised tunnused, 2) selgitanud mõiste suhted teiste mõistetega, 3) kindlaks teinud mõiste koha eriala mõistesüsteemis, 4) andnud heade keeletavade kohase sõnastuse. Defineerides õpitakse tundma objektide sarnasusi ja erinevusi.” (Erelt, 2007, lk 59).

Brigitta Davidjants, Marju Raju - “Muusika marginaliseeritud häälte võimestajana, turvatunde loojana ja vaimse heaolu toetajana"

Abstrakt: Muusika marginaliseeritud häälte võimestajana, turvatunde loojana ja vaimse heaolu toetajana   Ettekandes tutvustame kahe juhtumiuuringu tulemusi. Esimeses uurisime Eesti LGBTQ+ segakoori Vikerlased, teises trummiansamblit Rhythm of Resistance (RoR) Tallinn. Mõlemad võimestavad ühiskonnas marginaliseeritud hääli, esinedes näiteks rohe-, LGBTQ+, turvalisema linnaruumi, sõja- vms aktivismi üritustel. Ühisnimetajat otsides keskendusime kollektiivide LGBTQ+ aspektile, valides Vikerlaste uuringuperioodiks Helsingi 2022. aasta Pride festivali kontserdi ning RoRi puhul etteaste Tallinna 2023. aasta Pride rongkäigul. Kollektiivide võrdluses ilmnes sarnaseid leide, näiteks võimalus edastada muusika abil lokaalseid ja globaalseid poliitilisi sõnumeid ning suurendada isiklikku ja ühiskondlikku turvatunnet. Isikliku turvatunde suurendajana potentsiaalselt vaenulikus keskkonnas mainisid kollektiivide liikmed sõbralikku keskkonda, kus ei pea varjama identiteeti, veendumusi ega ka vaimse tervise muresid. Kollektiivina avalikult esinedes said nad ühiskondlikel teemadel muusika kaudu sõna sekka öelda ning tunda end laiemalt ühiskonnas teretulnuna. Samal ajal eristasid rühmi aktivismistrateegiad: Vikerlased kasutasid “pehmet” aktivismi oma kohaloleku ja hoolikalt valitud repertuaariga, mida esitasid traditsioonilise kontserdina. RoR jällegi on avalikult aktivistlik, andes kohalolust märku valjude löökpillide ja häälekate sõnumitega, ega korralda traditsioonilisi kontserte. Ka kollektiivide juhtimisstrateegiad on erinevad – esimene toimib laulukoorina, koos koorivanema ja dirigendiga, RoRi juhitakse horisontaalset ning maestra positsioonile võivad asuda kõik soovijad.   ETAGi uurimisprojekt PSG838 keskendub muusika kaudu subkultuursele identideediloomele (TÜ eetikakomitee luba No 374/T1).

Sigrid Aas - “From Policy to Practice: Gender Balance and Perspectives in Military Organizations"

Abstrakt: From Policy to Practice: Gender Balance and Perspectives in Military Organizations. This article explores the implementation of gender perspectives and the promotion of gender balance in various military systems. The research highlights both the opportunities and challenges associated with gender inclusion, offering insights into the transformation of military structures and the evolving role of gender in shaping modern armed forces. The findings contribute to the broader discourse on military sociology and organizational change, emphasizing the importance of gender-responsive policies in contemporary defense institutions.

Hendrik Lahi,  Ülle Säälik  - "Ajateenijate õpihoiakud, õpikeskkond ja riigi kaitsevõime"

Abstrakt: Võttes arvesse hiljutisi julgeolekuolukorras toimunud muutusi regioonis, on Kaitseväe õpivõime järjest olulisem. Uute võimete kasutusele võtmise kontekstis on vaja, et inimesed Kaitseväes oleksid võimelised õppima ja ümber õppima, seejuures on kesksel kohal õpihoiakud ja õpikeskkond. Varasemalt on selgunud, et Eesti ajateenijatel on teenistusse tulles sügavam õpihoiak pindmise õpihoiakuga võrreldes, kuid õpihoiakud langevad aja jooksul, eriti sügav õpihoiak. Seejuures tuleb silmas pidada, et sügav õpihoiak on seotud õppimise edukusega. Ettekanne keskendubki ajateenijate õpihoiakute muutumisele ajateenistuse jooksul 2017. ja 2023. aasta võrdluses. Uurimistöös kasutatakse riigikaitselise inimvara kompleksuuringu ankeetküsitluse andmeid. Andmete analüüsimisel kasutati keskmiste võrdlust, korrelatsioon- ja regressioonanalüüsi. Tulemused näitavad 2023. aastal endiselt sügava õpihoiaku langust teenistuse vältel, kuid väiksemas mahus kui 2017. aastal. Kahe aasta võrdluses on märgata positiivset muutust õpikeskkonna hinnangutes. Positiivne õpikeskkond on positiivselt korreleeritud hinnanguga ülematele, teenistuskaaslastele ja väljaõppele. Hinnang oma võimekusele täita sõjaaja ülesandeid on seotud näiteks positiivse õpikeskkonna, enesetõhususe ja teenistusse tuleku meelsusega.

Sten Torpan - "Kontekstitundliku väärinfotuvastuse algoritmi arendamine"

Abstrakt: Kontekstitundliku väärinfotuvastuse algoritmi arendamine Veebi- ning ühismeedia algusaegadest saati on loodud ja testitud rohkelt tuvastus- ja kontrollivahendeid, millest enamik sündis sotsiaalmeedia tulekuga. Mõningate eranditega on need vahendid kavandatud ja arendatud eeskätt ingliskeelsele keskkonnale, jättes tähelepanuta teiste keele- ning kultuuriruumide nüansid (nt kohalik riskipilt, keelelised tähendusvarjundid või fraseologismid) ja võimaliku kõrgema sotsiaalse haavatavuse info tarbimisel. Olemasolevad tööriistad toimivad ning on valideeritud peamiselt inglise keele peal, lisaks on olemasolevad tööriistad enamasti keskendunud kasutajale filtrite põhjal kohandatud sekundaarsete andmete esitamisele. Seejuures on aruandeid loovad algoritmid ehk valikuid määravad taustatunnused (ja nende vastastikmõjud) sageli varjatud ning neil puudub peale lihtsakoeliste filtrite (sisuliselt Boole’i loogikaoperaatorite) võimalus valida, milliste tunnuste alusel tulemusi kuvada. Sisu lõppvalik sekkumiseks nõuab omakorda rohkelt ajakulukat käsitööd. Oleme loonud ja esmaselt testinud kontseptsiooni kontekstitundlikule (nt kultuurilise või poliitilise keskkonna suhtes) väärinfotuvastuse algoritmile, mille eesmärk on esmakordselt luua eesti keele- ja riskipildi spetsiifikal põhinev süsteemsete riskide, sealhulgas eeskätt infomõjutustegevuse tuvastamise ja skoorimise tööriist. Olemasolevad lahendused on peamiselt klassifikatsioonipõhised, mitte skooripõhised. Meie skooripõhine lähenemine hoiab tööriista kasutamise kontrolli ennekõike kasutaja käes ning annab indikatsiooni ka tekstiaspektidest, mis väärinfot iseloomustavad. Samuti kombineerib skoorimudel nii statistilisi, masinõppe kui ka võrgustike põhiseid meetodeid, tehes ta efektiivsemaks nii andmekaeve täpsuse ja kiiruse kui ka sekundaarandmete mõistetavuse osas.

Sessiooni juhid: Karmen Toros, Oliver Nahkur, Koidu Saia

Abstrakt: Tehnoloogiliste murrangute ajastul, millega paralleelset on ühiskonnas hiljuti toimunud mitmed kriisid (nt Covid-19 pandeemia, Venemaa sõda Ukrainas), on mitmel pool täheldatud laste vaimse tervise probleemide kasvu ja subjektiivse heaolu alanemist, aga ka laste heaolu toetavate spetsialistide suurenevat koormust ning läbipõlemisohu suurenemist. Sessioonile ootame ettekandeid, mis käsitlevad Eesti laste heaolu olukorda, laste häält ja osalusõigust, erilise fookusega abivajavatel, haavatavamas positsioonis lastel ning nende peredel, aga ka heaolu mõjutavaid  tegureid, sh lastega töötavate spetsialistide rolli heaolu edendamisel. Oodatud on nii Eesti uuringute kui ka rahvusvahelised võrdlused antud teemal. 

Ootame nii kvantitatiivsetel kui kvalitatiivsetel empiirilistel andmetel tuginevate uuringute kui ka originaalsete teoreetiliste lähenemistega ettekandjaid ning eelkirjeldatud teemade vastu huvi tundvaid teadlasi, praktikuid, üliõpilasi, poliitikakujundajaid ja teisi kaasa mõtlema ja arutlema. 

Karmen Toros, Koidu Saia, Marina Järvis, Rafaela Lehtme - "Lapse tähenduslik osalus: eile, täna ja homme" 

Abstrakt: CIRICi (The Centre for Advanced Research on Integrity, Rights and Inclusion of the Child) uurimisrühma uuringud näitavad, et laps on lastekaitsesüsteemis üldjuhul passiivne osaleja, kelle tähenduslik osalus ja otsustusprotsesside mõistmine on piiratud. Uuringud rõhutavad vajadust muuta fookus küsimuselt „kas lapsed osalevad“ küsimusele „kuidas rakendada“ ÜRO lapse õiguste konventsiooni põhimõtteid praktikas. See hõlmab strateegiaid, mis edendavad lapse aktiivset ja mõtestatud kaasamist ning tagavad, et tema hääl oleks otsustusprotsessides kuuldav ja arvestatav. Lapse heaolu spetsialist on lapse õiguste elluviija, kaitstes iga lapse õigusi ja väärikust. Seetõttu on oluline uurida ka spetsialistidega seotud mõjutegureid, mis mõjutavad lapse õiguste praktilist rakendamist, sh organisatsiooni juhtimine ja tööheaolu – kuidas juhtimiskultuur ja töökorraldus toetavad või takistavad lapsekesksete lähenemist rakendamist ja lapse osaluse võimaldamist. Käesolevas ettekandes tutvustatakse CIRIC läbiviidud uuringute tulemusi, käimasolevaid uuringuid ja edasisi uurimissuundi laste ja perede heaolu uuringute valdkonnas, et toetada lastekaitsesüsteemi järjepidevat arendamist ning tõsta lastega töötavate spetsialistide pädevust süsteemse, eesmärgipärase ja kaasava praktika rakendamiseks.

Dagmar Kutsar "Laste kogemustes on tuleviku märgid: lastelt kogutavate andmete olulisusest"

Abstrakt: Laste kogemustes on tuleviku märgid: lastelt kogutavate andmete olulisusest Dagmar Kutsar Abstrakt Klassikaliselt oleme harjunud mõtlema, et täiskasvanu teab, mis on lapsele parim ja parimad lahendused on täiskasvanute käes, kuna just nemad vastutavad laste arendamise ja kasvatamise eest. Laste perspektiivi uurimine ja sellega arvestamine nii igapäevaelus, professionaalses töös kui ka poliitikakujundamises on läbi käimas pikka okkalist teed. Kaasaegsete (laste)uuringute väljakutseks on mõista sotsiaalseid protsesse tulevikku vaatavalt, hoides fookuses mitte ainult tulevast täiskasvanupõlve, vaid siin-ja-praegu elatavat lapsepõlve, kuna ühiskonna arengute kiirenedes ja kobarkriiside laienedes saab see üha enam väljakutseks ka täiskasvanutele. Mida me aga ei teaks, kui me lastelt ei küsiks? Rahvusvahelise laste subjektiivse heaolu uuringu „Laste maailmad“ (ISCWeB) 8-, 10- ja 12-aastased vastajad on aidanud uurijaid uuele maailmanägemisele. Ettekanne toob selle tõenduseks mitmeid näiteid.

Mai Beilmann

Abstrakt: ÜRO lapse õiguste konventsiooni artikkel 12 kohaselt on lapsel õigus osaleda tema elu puudutavate otsuste tegemisel. Ettekanne keskendub sotsiaalteaduslikes uuringutes ette tulevatele dilemmadele, mis tekivad, kui lapse õigus osaleda satub vastuollu siira, kuid mõnikord soovitule vastupidiseid tagajärgi andva sooviga lapsi kaitsta. Eetilist uurimistööd reguleerivad rahvusvahelised ja riiklikud eeskirjad seavad laste, eriti traumakogemusega, puudega või ebasoodsas ja vägivaldses keskkonnas elavate laste osalemisele uurimistöös mitmeid piiranguid. Eetikakomiteed, kes järgivad täpselt formaalseid nõudeid – sealhulgas vanemate aktiivset nõusoleku nõuet laste osalemiseks uurimistöös ja seda olenemata lapse vanusest –, et kaitsta lapsi võimaliku kahju eest, võivad sellega takistada lapsi kasutamast õigust avaldada oma seisukohti nende elu puudutavates olulistes küsimustes. Eelkõige võib vanema aktiivse nõusoleku nõue osutuda probleemiks laste väärkohtlemise uuringutes, kus väärkoheldud laste vanemate või eestkostjate nõusolekut hinnatakse kõige sagedamini lapse heaolust ja õigustest kõrgemale. Varasemad uuringud näitavad aga laste uurimistöös osalemise eeliseid osalevatele lastele, sest iseäranis just haavatavate laste uurimine loob ühtlasi võimalused sekkumiseks nende heaolu edendamiseks. Haavatavas olukorras laste uurimine on oluline ka seepärast, et teatud rühmade pidev uuringutest kõrvale jäämine võib viia moonutatud pildini lapsepõlvest. Uuringutes pääseb sel juhul domineerima n-ö „hegemooniline lapsepõlvekogemus“, mis ei hõlma vähemus- ja marginaliseeritud gruppidesse kuuluvate laste kogemusi ning marginaliseerib neid ja nende elukogemust seega veelgi. Küsimus ei peaks seega olema selles, kas haavatavas olukorras lapsi uurida, vaid kuidas uurida, sest paljudest eetilistest probleemidest saab üle, kui võtta kasutusele lapsesõbralikud meetodid.
Paneeldiskussion "Laste uuringud: võimalused ja väljakutsed". Paneeldiskussioonis arutlevad: Dagmar Kutsar, Karmen Toros, Aive Pevkur 
 

Sessiooni juhid: Kairit Kall, Birgit Poopuu ja Kadri Aavik

Abstrakt: Kutsume arutlema (sotsiaal)teadlaste rolli üle praegusel ajastul, mida iseloomustavad mitmete kriiside süvenemine, ebavõrdsuse kasv, polariseerumine, ulatuslikud tehnoloogilised, keskkondlikud ja ühiskondlikud muutused. Seejuures domineerivad avalikus diskursuses ja paljude teadlaste hulgas pigem tehno-optimistlikud kui kriitilised arusaamad sellest, kuidas (dig)tehnoloogia (sh tehisintellekt) meie igapäevaelu ja ühiskondi vormib.  Selles kontekstis tõstatame klassikalise küsimuse: kas teadlase roll peaks olema pelgalt neid nähtusi mõista või peaksime püüdma neid ka muuta?
Kuidas mõtestavad teadlased enda rolli ja teaduse rolli tehnoloogilise determinismi domineerimise ajastul? Miks on oluline teadlase-aktivisti roll? Mida peaksid teadlased arvesse võtma oma uurimisfookuse planeerimisel ja teadusrahastuse taotlemisel?  Kuidas mõista ülikoolide ja teadmiste dekoloniseerimise vajadust Eesti kontekstis? Mida tähendab eetiline teaduse tegemine? Kuidas haakuvad omavahel teadus ja aktivism, st mida tähendab mõte, et teadlased peaksid oma töös sotsiaalsest õiglusest juhinduma? Milline võiks olla kriitiliste ja kaasavate uuringute roll õiglasema ja jätkusuutlikuma teadustegevuse ning ühiskonna loomisel? Kuidas peaksid teadlased suhestuma digihiidude kontrolli all oleva tehnoloogia (sh AI) järjest laiema leviku ja hegemoonia ning tehnokapitalismiga laiemalt? 

Ootame ettekandeid, mis arutleksid mõnel ülaltoodud küsimusel, tutvustaksid oma kriitilist, aktivistlikku teadustegevust vms.  

Halliki Kreinin - "Õpetamine kokkuvarisemise ajal: Pedagoogika ümbermõtestamine kriisi ajastul" 

Abstrakt: "Õpetamine kokkuvarisemise ajal: Pedagoogika ümbermõtestamine kriisi ajastul" Maailm võitleb süveneva kliimakriisi, ebavõrdsuse, poliitilise polariseerumise ja tehnoloogilise determinismi kasvava domineerimisega, mis tähendab ka akadeemiliste ringkondade - ja eriti pedagoogika - rolli üle järgi mõtisklemist. Kuidas aitab “kokkuvarisemise pedagoogika” kõrghariduse õpetaminses mõtestatult tegeleda mitmete omavahel seotud kriiside tegelikkusega? Kuidas peaksid haridustöötajad reageerima üliõpilaste kasvavale masendusele? Mida tähendab õpetamine, kui tulevik, milleks me üliõpilasi ette valmistame, on lagunemas? Kuidas saab pedagoogiline lähenemine anda õppijatele kriitilisi, emotsionaalseid ja praktilisi vahendeid, mis on vajalikud, et liikuda ja muuta maailma kriisiolukorras? Kuidas saame tehnoloogilise optimismi hegemoonia tingimustes vaidlustada valitsevaid narratiive, mis on seotud tehisintellekti, digitaalse kapitalismi ja kasvupõhise innovatsiooniga, edendades samal ajal radikaalsemaid, õiglusele orienteeritud arusaamu teadmistest? Selles ettekandes jagan mõtteid kriitiliste, osaluslike ja transformatiivsete pedagoogikate kohta, mille eesmärk on valmistada õpilasi ette mitte ainult kokkuvarisemise mõistmiseks, vaid ka vastupanu osutamiseks ja oma rolli ümberkujundamiseks selles süsteemis. Arutlen dekoloniaalse lähenemise, eetilise uurimistöö, akadeemiliste ringkondade ja aktivismi kokkupuutepunktide ning ülikooli rolli üle ekstraktiivsusest ja ekspluateerimisest väljapoole jääva tuleviku kujundamisel. Uurides kriitiliselt omaenda õpetamispraktikaid, küsin: mida tähendab õpetada õiglase ja elamisväärse tuleviku nimel, kui kokkuvarisemine on juba käimas?

Kadri Aavik

Abstrakt: Selles ettekandes arutlen tehisintellekti järjest enam levivale kasutamisele ning selle normaliseerimisele ülikoolide õppeprotsessis. Ettekanne keskendub järgmistele küsimustele:  • Kuidas muudab generatiivse tehisintellekti (nt ChatGPT) kasutamine õppeprotsessi ja millised tagajärjed sellel on? • Kuidas suhestub tehisintellekti kasutamine teaduseetikaga? • Kuidas muudab tehisintellekti järjest suurem levik õppejõu rolli ja identiteeti? • Milline võiks olla ülikoolide roll tehisintellekti kasutamise reguleerimisel?  Väidan, et Eesti ülikoolid on seni tehisintellekti kasutamise osas võtnud valdavalt tehnooptimistliku ning mittekriitilise hoiaku, mis süvendab tehnoloogia hegemooniat ning aitab kujundada teatud tulevikku. Sellel on olulised tagajärjed ülikooli kui institutsiooni tulevikule.  Teoreetiliselt lähtun ettekandes kriitilistest lähenemistest ja mõistetest, mis aitavad mõtestada tehisintellekti levikuga kaasnevaid probleeme ja võimusuhteid, sh feministlikud teadus- ja tehnoloogiauuringud, kriitilised mees- ja maskuliinsusuuringud, kriitilised ülikooliuuringud ja kõrghariduse neoliberaliseerumine ning kriitilised lähenemised tehnokapitalismile. Ühtlasi toetun ettekandes isiklikule kogemusele õppejõuna—jagan praktilisi näiteid tehisintellekti kasutamise kohta üliõpilastöödes ning arutlen küsimuste ja dilemmade üle, millega õppejõud sellistes olukordades silmitsi seisab.

Kairit Kall - "Programmeerides tulevikku: digitehnoloogia professionaalide tööpraktikad ning jätkusuutlikkus-alased arusaamad"

Abstrakt: Ettekandes soovin arutleda oma planeeritava teadustöö üle, mis tõukub eelkõige vajadusest käsitleda tehnoloogilisi arenguid nüansirikkamalt ja kriitilisemalt kui Eestis (sh meie akadeemias) sageli tavaks. Fookuses on seejuures digitehnoloogia professionaalide tööpraktikad ning arusaamad oma rollist nii sotsiaalselt kui ökoloogiliselt jätkusuutlikuma tehnoloogia arendamisel. Digitehnoloogia professionaalid (nt tarkvara arendajad, andmeinsenerid) on töötajad, kelle töö on suhteliselt hästitasustatud ja väärtustatud ning kes kujundavad, arendavad ja haldavad digitaalseid tehnoloogiaid ja digitaalselt vahendatud teenuseid (Dorschel 2022; Selling and Stimling 2023). Kuigi neil on oluline roll tulevikutehnoloogiate arendamisel, sh vähem või rohkem keskkonnasõbralike ja eetiliste toodete ja teenuste kujundamisel, siis ei ole nad sotsiaalteaduslikus uurimistöös veel oluliselt tähelepanu saanud. Senini tehtud tööd keskenduvad eelkõige USAle või vähemal määral Lääne-Euroopale, aga Eesti-suguse „öko-digitaalse“ riigi (Annus 2022) käsitlemine oma spetsiifilise kontekstiga võiks meie teadmistesse palju juurde anda. Soovin ühendada poliitökonoomia-alase (digitaalne kapitalism) ning sotsioloogilise (töösuhete, jätkusuutliku töö alase) kirjanduse ja rakendada kvalitatiivseid ning kvantitatiivseid meetodeid, mõistmaks, millised töökultuurid ja -praktikad Eesti digitehnoloogia professionaale iseloomustavad. Lisaks on tööl praktilised/ühiskondlikud eesmärgid: leida võimalusi kestlikumate tööpraktikate kujundamiseks, mis võtaksid arvesse, milliseid tehnoloogiaid ja kuidas luuakse ning toetada demokraatlikumate töösuhete kujunemist, mis võimaldaksid tehnoloogiasektori töötajatel tööprotsessides ja organisatsioonide prioriteetide kujundamisel laiemalt kaasa rääkida.

Jaanika Puusalu - “Ühiskondliku turvalisuse mõtestamine vajab jätkuvalt tehnoloogiakriitlist vaadet”

Abstrakt: Ettekanne keskendub sellele, et tehnoloogiakriitiline teadustegevus on ajastul, mil ühest küljest on järjest enam ühiskonna toimimine sh elutähtsate teenuste tagamine aga teisalt ka ohud ühiskonna toimimisele digitaalsed, väga vajalik. Seda vaatamata ootusele, et just tehnoloogiliste lahenduste kiire areng ning laialdane integreerimine suudab tagada nii turvalise põhiõigusi tagava ühiskonna toimimise kui suurendab ka ohtude ennetamist ja tõkestamist.  Ettekanne selgitab, et teaduslikku tehnoloogiakriitilist vaadet on vaja just ühiskondliku turvalisuse jätkusuutliku tagamise kontekstis, kus: a)        Kaasaegse tehnoloogia täiendav rakendamine võib viia lubatud hüvele asemel uute probleemideni; b)        senine tehnoloogiakasutus on loonud situatsiooni, kus ühiskondlik kokkulepe riigi ja inimese vahel senises vormis ei päde:  Vaatamata sellele, et tehnoloogia kiire areng ja uued ilmingud panevad teadlase keerulisse rolli –  (teadusmaastikul) ajaga kaasas käimiseks tuleb uurida nii uusi fenomene kui ka uudset tehnoloogiat – on ühiskondliku turvalisuse mõtestamiseks ning jätkusuutliku toimimise tagamiseks tarvis ka tehnoloogiakriitilist lähenemist. Sellisel analüüsil on digilahendustest aga samast ka elektrienergiast järjest rohkem sõltuvuses olevale ühiskonnale kriiside ja hübriidohtude ajastul praktiline väärtus. Järjest suurenev tehnoloogiline sõltuvus muudab  ühiskonna turvalisuse ja jätkusuutliku toimimise hapraks. Kasutades Eesti digiarengut näitena selgitab ettekanne, et kriitiline analüüs annab võimaluse hinnata suhet toimepideva ühiskonna ja liigse tehnoloogiasõltuvuse vahel ning sellega toetada ühiskondliku turvalisuse mõtestamist.  
 

Sessiooni juht: Merle Ojasoo

Abstrakt: Digipööre on kaasa toonud olulisi muutusi inimeste elukorralduses ja organisatsioonide juhtimises, kuid see ei tohiks suurendada ebavõrdsust ühiskonnas, vaid peaks toetama kaasavat ja jätkusuutlikku tulevikukujundamist. Sessioonis arutleme teemat kahest aspektist:
I Digimuutused ja võrdsus 
Ühelt poolt on paljude elu muutunud lihtsamaks ja korrastatumaks, teiselt poolt on hulk inimesi, kes erinevatel põhjustel  ei suuda või ei saagi digimuutustest ja tehnoloogiaarenguga sammu pidada. Samuti ei kulge digimuutused võrdselt ladusalt kõigis ühiskonna valdkondades. Ülikooli roll tõstatud probleemi lahendamisel on ülioluline, kuna õpetame tippspetsialiste ja tulevikuotsustajaid väga erinevate valdkondade jaoks. 
Mõned näidisküsimused, millele vastuseid otsime:

1. Mida teha, et niigi suure ebavõrdsusega ühiskonnas lõhed ei suureneks, vaid võimalused mitmekesistuksid.
2. Kui suur on oht, et digioskusest kujuneb eeldus ligipääsuks põhiõigustele? Mida peaksime ettevõtluses, juhtimispraktikates, ülikooolis tegema, et nii ei juhtuks? 
3. Kuidas aitab innovatsioon kaasa erinevate avalike hüvede ligipääsetavusele ja ebavõrdsuse vähendamisele?

II Digimuutuste sotsiaalsed ja keskkonnaalased mõjud
Teise suunana käsitleme digi-ja tehnoloogiamuutuste seoseid sotsiaalsete ja keskkonnaalaste  väljakutsetega. Digitaliseerimisel on kaks efekti: jõupingutuse ja suurusjärgu efekt  ehk saame kiiremini rohkem asju tehtud  väiksema jõupingutusega. Suhtlemine muutub kiiremaks ja lihtsamaks, hüved on paremini kättesaadavad, kuid samas ka sotsiaalne haavatavus suureneb, tarbimise hoogustamine toob kaasa suurema keskkonnamõju ja energiavajaduse jne. 
Mõned näidisküsimused:

1. Millised ohud ja võimalused kaasnevad  digitaliseerimise trendiga sotsiaalses ja keskkonnaalastes aspektides? 
2. Kuidas tagada võrdne ligipääs digitaliseerimisega seotud tööülesannetele ja töökohtadele? 
3. Kuidas sotsiaalset haavatavust ennetada?
4. Kes on pikas perspektiivis digipöörde võitjad ja kaotajad?

Merle Ojasoo - "Digitaliseerimise varjupool – ebavõrdne ligipääs tervishoiule, haridusele ja sotsiaalsetele sidemetele"

Abstrakt: Digitaliseerimine on 21. sajandi reaktiivmootor, mis avab maailma külluse ja võimaluste ukse, kuid ainult neile, kellel on piisavad ressursid ja teadmised. Tehnoloogia areng võimaldab kiiremat ja tõhusamat juurdepääsu elutähtsatele teenustele, kuid samas loob ka uusi ebavõrdsuse vorme, eriti nende jaoks, kes ei ole digitaalsete lahendustega kohanenud.Mitmed uuringud on näidanud, et eeskätt eakatel täiskasvanutel puuduvad vajalikud teadmised ja oskused, et kasutada digitaalseid kanaleid tervishoiuteenustele, haridusele ja sotsiaalsetele tegevustele ligipääsemiseks. See loob olukorra, kus ühiskonna haavatavamad rühmad jäävad olulistest teenustest ilma, mis süvendab sotsiaalset tõrjutust ja vähendab elukvaliteeti.
Ettekandes keskendutakse peamiselt kolmele võtmevaldkonnale:
Tervishoiuteenuste kättesaadavus – paljud eakad ja madalama digipädevusega inimesed ei oska kasutada e-tervise lahendusi, näiteks digiretsepte, telemeditsiini või patsiendiportaalide süsteeme. Uurime, millised on peamised takistused ja kuidas neid ületada.
Täiendharidus ja elukestev õpe – digitaalsete oskuste arendamine on hädavajalik, kuid vanemaealised satuvad sageli õppimisvõimaluste osas ebasoodsasse olukorda. Käsitleme viise, kuidas parandada eakate ligipääsu täiendõppele ja digioskuste arendamisele.
Sotsiaalne suhtlus ja kogukondlikud sidemed – paljud eakad kogevad sotsiaalset isolatsiooni, kuna nende ligipääs digitaalsetele suhtlusvahenditele (nt videokõned, sotsiaalmeedia) on piiratud. Analüüsime lahendusi, mis aitaksid seda lõhet vähendada.
Ettekanne tugineb varasemate teadusuuringute analüüsile, mis võimaldab tuvastada kõige kriitilisemad takistused ja pakkuda välja lahendusi. Eesmärk on leida praktilisi viise, kuidas parendada eakate ligipääsu tervishoiuteenustele, huviharidusele ja sotsiaalsele suhtlusele Eesti ühiskonnas. Digitaalne kaasamine ei tohiks jääda vaid nooremate ja tehnoloogiliselt osavamate privileegiks – see peab olema ligipääsetav kõigile, et tagada õiglasem ja kaasavam ühiskond.

Bianka Plüschke-Altof - “Kõrvalejäetused Eesti digiriigis ning kuidas neid ületada - maal elavate eakate vaade”

Abstrakt: Eesti on oma digiüleminekuga jõudnud staadiumi, mil võime rääkida juba nn postdigitaalsest ühiskonnast, kus teenused ja lahendused kujundatakse sageli juba vaikimisi digitaalsena. Kui tehnoloogiapööre on paljudele inimestele muutnud elu ja asjaajamist lihtsamaks ja kättesaadavamaks, ei jõua need hüved ometi kõigini. Kõik ühiskonnagrupid ei saa võrdselt tehnoloogiarikkast ühiskonnast ja digiarengutest osa. Kuidas tajuvad maakohtades elavad eakad Eesti digitaalset arengut? Millised on digiriigist kõrvalejäämise tunnused ja põhjused? Kuidas on võimalik kõrvalejäämist vähendada? Just nende küsimuste üle arutame oma analüüsis, mis põhineb 2023. aj 2024. aastal neljas Eesti maapiirkonnas (Hiiumaa, Rõuge, Toila ja Paide) läbi viidud ekspertintervjuudel. Uuring teostati „Tarkmaaelu“ (PRG1919) projekti raames. Meie tulemused näitavad, et kõrvalejäetus ei ole maapiirkondade eakate puhul ainult digi-infrastruktuuri ja -pädevuste küsimus, vaid see on tihedalt seotud ka eakate ebapiisava kaasatuse ja regionaalse ebavõrdsuse küsimustega. Ääremaastumine ja digipööre sootuks võimendavad üksteist. Seega peitub võti ebavõrdsuse vähendamiseks nii erinevate ühiskonnagruppide pädevuste tõstmisel ja infrastruktuuri arendamisel kui ka digipööre vastuolulise mõju mõistmisel. Viimane aitaks kaasa regionaalselt ja sotsiaalselt kaasavamate digipöörde strateegiate kujundamisele.

Moonika Raja

Abstrakt: Tervishoiusüsteemides, sarnaselt mitmetele teistele sektoritele, investeeritakse üha enam digitaalsetesse lahendustesse. Samaaegselt toovad demograafilised muutused kaasa elanikkonna vananemise. Uue ja harjumatu digitehnoloogia kasutamine võib olla vanemaealistele väljakutseks ning mõjutada seeläbi nende väärikust ja heaolu. Kvalitatiivse uuringu eesmärk oli välja selgitada, kuidas uuenduslikud digitaalsed lahendused tervishoiussüsteemis on mõjutanud vanemaealiste heaolu ja väärikust. Esiteks kaardistati kirjanduse analüüsi käigus 75-aastaste ja vanemate eurooplaste kogemusi uute tehnoloogiate ja digitaalsete lahenduste kasutamisel. Teiseks uuriti, millised on Põhja-Norras elavate vanemaealiste kogemused digitaalsete lahendustega tervishoiusüsteemis. Empiirilisele uuringule järgnes teemakohane poliitika analüüs Skandinaavia riikides. Kolme uuringu tulemuste põhjal selgus, et tervishoiussüsteemis kasutatavad digitaalsed lahendused pakuvad uusi hooldusvõimalusi ja seeläbi mõjutavad positiivselt vanemaealiste heaolu, kuid väärikuse säilitamine uue tundmatu tehnoloogia kasutamisel on siiski märgatav väljakutse. Vanemaealiste digioskused vajavad uute tehnoloogiatega kohanemiseks toetust ja see omakorda muudab nad teiste abist sõltuvaks. Üha uuenevate digitaalsete lahenduste kasutamisel võib tekkida olukord, kus puuduvad oskused piiravad ligipääsu tervishoiuteenuste kättesaadavusele. Lisaks ei asenda tehnoloogia inimlikku kontakti, mis on samuti vanemaealiste heaolu jaoks väga oluline. Lahendust võivad pakkuda vabatahtlike võrgustikud, kes on tervishoiusüsteemide digipöördes valmis vanemaealiseid toetama ja kelle mõjule rahvusvaheliselt üha enam tähelepanu pööratakse. Uued digitaalsed lahendused tervishoiusüsteemis võivad küll olla kasulikud, kuid nende rakendamisel peaksid keskmes olema inimeste individuaalsed vajadused.

Lee Raudsepp - “Strateegilised hagid kui sotsiaalse vastutuse vältimise tööriist”

Abstrakt: Tehnoloogiaettevõtted on viimastel aastakümnetel saavutanud enneolematu mõjuvõimu, mis ulatub kaugemale majanduslikust domineerimisest, hõlmates ka sotsiaalset ja poliitilist sfääri. Üheks meetodiks, mille abil tehnoloogiaettevõtted oma ülemvõimu kindlustavad, on strateegilised hagid avaliku osaluse vastu ehk SLAPP-id (ingl k. Strategic Lawsuit Against Public Participation). Tavapäraselt on sellised hagid suunatud kriitikute, konkurentide ja aktivistide vaigistamisele, kes on tõstatanud olulisi küsimusi ettevõtte tegevuse kohta. Ettekandes käsitlen, millised on praeguseks teaduskirjanduse alusel tuvastatud SLAPP-ide tunnused, kuidas tehnoloogiaettevõtted neid enda kasuks pööravad ning millised on selliste hagide võimalikud tagajärjed. Analüüsides rahvusvahelises uudismeedias ilmunud lugusid (N=45; 2017- 2024), tutvustan juhtumeid, mis illustreerivad, kuidas suured tehnoloogiaettevõtted on SLAPP-e kasutanud ning millised on olnud nende tagajärjed. Lisaks arutlen, kuidas SLAPP-id aitavad tehnoloogiaettevõtetel oma ülemvõimu säilitada ja tugevdada. Oluline on mõista, kuidas need hagid mõjutavad ühiskondlikku arutelu ja demokraatlikke protsesse. Juhtumianalüüsis ilmnenud probleemkohtade ja minu advokaadikogemuse põhjal pakun välja võimalikke lahendusi, et piirata SLAPP-ide kasutamist ja kaitsta avalikku arutelu. Arutlen võimaluste üle, kuidas vaigistushagisid paremini ära tunda ning end nende eest kaitsta. Ettekande eesmärk on tõsta teadlikkust SLAPP-ide kasutamise ulatusest ja nende mõjust ühiskonnale ning pakkuda praktilisi lahendusi nende probleemide lahendamiseks.

Tiina Kasuk - "Kaugosalusrobotite ja robotassistentide võimalused hariduses: innovatsioon, kaasatus ja tulevik"

Abstrakt: Digitaliseerumine on muutnud hariduse maastikku, pakkudes uusi võimalusi õppimise ja õpetamise viisil. Käesolevas ettekandes keskendume kaugosalusrobotite ja robotassistentide rakendamise võimalusele hariduses, uurides nende rolli kaasaegse õpikeskkonna loomisel ning geograafiliste ja füüsiliste barjääride ületamisel. Kaugosalusrobotid võimaldavad reaalajas interaktiivset suhtlust hübriidõppe kontekstis, luues virtuaalse kohaloleku, mis toetab õpilaste kaasatust ja osalemist. Samuti on robotassistentid tõusnud esile abivahenditena, mis aitavad õpetada ning toetatavad õppijad õppimisprotsessi, võimaldades sulatada kokku virtuaalse ja füüsilise õpikeskkonna. Ettekande käigus tutvustame mitmeid praktilisi näiteid ja uuringuid, mis näitavad, kuidas need tehnoloogiad aitavad ületada traditsioonilise haridussüsteemi piiranguid. Arutleme nii tehniliste lahenduste rakendamise praktiliste väljakutsete kui ka nende sotsiaalsete ja eetiliste aspektide üle, rõhutades vajadust tagada kõigile võrdsed võimalused kvaliteetsele haridusele. Lisaks käsitleme, kuidas kaugosalusrobotid ja robotassistentid võivad aidata kaasa innovatsioonile ja kaasava õpikeskkonna edendamisele, toetades seeläbi ühiskonna jätkusuutlikku arengut. Lõpuks kutsume üles laiemale dialoogile ja koostööle, et leida parimad strateegiad nende tehnoloogiate integreerimiseks haridusse.

Sessiooni juhid: Mare Ainsaar, Anu Toots

Abstrakt: Viimane dekaad on toonud meile mitmeid kriise ning uusi sotsiaalseid, ökoloogilisi ja majanduslikke väljakutseid. Riigil ja ühiskonnal tervikuna on suur roll selles, kuidas reageerida nendega kaasnenud muutustele olgu selleks siis turvatunde vähenemine, ebavõrdsuse kasv või tehnoloogia surve igapäevaelule.
Sessioonile oodatakse analüüse sellest, kuidas kujuneb sotsiaalpoliitika mitmik-kriiside ja tehnoloogilise transformatsiooni ajastul, kuidas on see inimeste elu muutnud või kuidas inimesed ise muudavad sotsiaalpoliitikat. Eelistatud on ettekanded, mis otsivad vastust järgnevatele dilemmadele ja trendidele:

• Platvormtöö regulatsioonid ning platvormtöö mõju ettevõtetele ja töötajatele;
• Kaugtöö olukord ja trendid, sh. diginomaadide sotsiaalne kaitse;
• Sotsiaalteenuste digitaliseerimine/robotiseerimine riigihalduse, sotsiaaltöötajate ja kodanike perspektiivist – tõhususe ja võrdse juurdepääsu dilemmad;
• Sotsiaalmeedia võimalused ja riskid sotsiaalpoliitika rakendamisel;
• Kultuuriline mitmekesisus ja sotsiaalpoliitika standardid poliitikakujundajate või tänavataseme bürokraatide vaates.

Eriti teretulnud on empiirilised analüüsid ja rahvusvahelised võrdlused.

Airi-Alina Allaste - “Kultuurilise mitmekesisuse näide Eesti sotsiaalpoliitikas: LGBTQ+ poliitikate kujunemine” 

Abstrakt: Ettekande teemaks on kultuurilise mitmekesisusega arvestamine poliitikate kujundamisel, keskendudes      LGBTQ+ õigustele, kaasatusele ja võrdsele kohtlemisele. Kui Lääne-Euroopa riikides võib täheldada LGBTQ+ poliitikate intensiivsemat kujundamist viimase kahe aastakümne jooksul, siis Eesti puhul on parteide poliitikasse teemad jõudnud hiljem. Uurimuse eesmärk on analüüsida erinevaid esindatuse mõõtmeid LGBTQ+ poliitikate loomisel ja rakendamisel viimasel kümnendil. Analüüs tugineb Hanna Pitkini poliitilise esindatuse raamistikule ning on struktureeritud identiteedipõhise, sisulise ja sümboolse esindatuse alusel. Esiteks analüüsime LGBTQ+ inimeste esindatust parteide personalis, lähtudes identiteedipõhise esindatuse mõistest, mis viitab vajadusele, et poliitiline esindatus kajastaks ühiskonna mitmekesisust ning edendaks vähemusrühmade õiguste kaitset. Teiseks käsitleme LGBTQ+ õigusi edendavate erakondade (Sotsiaaldemokraatlik Erakond, Eesti 200, Eestimaa Rohelised) ning takistavate erakondade (EKRE, Isamaa) poliitikat, tuginedes sisulise esindatuse mõistele, mis keskendub valijate huvide arvestamisele poliitilises tegevuses. Kolmandaks uurime LGBTQ+ teemade politiseerimist sotsiaalsete liikumiste, huvigruppide, rahvusvaheliste osalejate ja avalikkuse poolt, lähtudes sümboolse esindatuse mõistest, mis rõhutab esindaja rolli sümboolse tähenduse kandjana. Uurimuse empiiriline osa põhineb erakondade programmide, Riigikogu eelnõude, uudiste ning poliitikakujundajate avalike sõnavõttude analüüsil. Ettekanne põhineb artiklil, mis on kirjutatud raamatusse European Political Parties and LGBTQ+ Politics ja käsitleb LGBTQ+ õiguste ja aktsepteerimise kujunemist Eestis rahvusvahelist konteksti arvestades.

Kadri Täht - "Vanemaealiste tööturuosalus piirkondlike majandusmuutuste kontekstis ning töötururegulatsioonide vahendav roll"

Abstrakt: Selles artiklis analüüsitakse majanduskõikumiste lühi- ja pikaajalist mõju vanemaealiste töötajate tööturul osalemisele ning tööturu reguleerimise leevendavat rolli. Küsimused, millele vastust otsime: Kas majanduslangused põhjustavad tööturult varakult lahkumist, kuna tööhõiveväljavaated halvenevad? Või viivad need pensionile jäämise edasilükkamiseni pensionisäästude negatiivse mõju tõttu? Kas majanduslangus suurendab ebakindlate töösuhete, nagu osalise tööajaga töö või ajutised töölepingud, tõenäosust? Kas töötururegulatsioonid võivad nii tööhõive kui ka töökvaliteedi osas leevendada kahjulikke mõjusid? Analüüsiks kasutame EL tööjõu-uuringu (EULFS) andmeid 26 riigi kohta aastatel 1992–2022. Teisendame mikrotasandi läbilõikeandmed pseudopaneelideks NUTS1 piirkonna- ja soopõhiste sünnikohortide tasemel ning rakendame paneelandmete fikseeritud mõjude regressiooni (panel fixed effects models).  Kirjeldava analüüs näitab vanemaealiste töötajate tööhõive määra pidevat kasvu kogu meie vaatlusperioodi jooksul ja seda enamikus riikides, isegi majanduskriisi ajal. Samal ajal jäi vanemaealiste töötajate osatähtsus ajutistel ja osalise tööajaga töödel valdavalt stabiilseks ning madalama positsiooniga ametite osakaal jäi samaks või vähenes. Esialgsed tulemused näitavad, et majanduslangus vähendab vanemaealiste töötajate tööhõivemäära lühiajaliselt, kuid suurendab seda pikemas perspektiivis, toetades argumente vajaduse kohta hüvitada saamata jäänud tulu enne pensionile jäämist. Samamoodi vähendavad piirkondlikud majanduslangused osalise tööajaga töötamise osakaalu pikas perspektiivis. Esialgsed tulemused näitavad ka, et tööturukaitse vahendab neid seoseid - näiteks maade kontekstides, kus tööturukaitse on rangem avaldub majanduslanguse pikaajaline mõju vanemaealiste töötajate suurenenud tööhõives.

Triin Lauri

Abstrakt: Haridusvalikud mõjutavad elukaart ja on üks olulisemaid tegureid sotsiaalses mobiilsuses. Vaatamata poliitilisele ja akadeemilisele üksmeelele varajase õpilaste selekteerimise vältimise osas kasvab haridusvõimaluste ebavõrdsus isegi süsteemides, mis taotlevad võrdsust ja püüavad koolivalikupoliitikaga selektiivsust piirata (Triventi et al., 2023). Samas näib ühiskond üha enam veendunud olevat, et tänased haridusvõimalused on välja teenitud meritokraatlikult – paradoksaalselt on see veendumus eriti tugev just ebavõrdsemates ühiskondades, olgugi et selle usu gruppidevaheline heterogeensus on kõrge (Mijs, 2021; Mijs et al., 2022). Säärane lõhe objektiivse ja subjektiivse heaolu vahel võib olla üks poliitilise lõhestatuse selgitajaid, mistõttu on oluline mõista mehhanisme, mis kujundavad inimeste õiglustaju ning poliitikate rolli selles. Siinne artikkel tugineb ISSP andmetel, et selgitada erinevate riikide koolivalikupoliitika tagasisidemehhanisme ja nende võimalikku rolli inimeste õiglusarusaamades. Täpsemalt on eesmärk näidata, kuidas hariduslik selektiivsus vahendab suhet sotsiaalse positsiooni (mõõdetuna sotsiaalse mobiilsuse erinevate näitajate kaudu) ja õiglusarusaamade vahel. Selle vahendatuse ning sellega seotud mehhanismide mõistmine on kriitilise tähtsusega, kuna selgitab, millised hariduspoliitika kontekstid soodustavad konflikti meritokraatia- ja ümberjagavate uskumuste vahel ning millised sotsiaalmajanduslikud, ideoloogilised ja institutsionaalsed tegurid neid seoseid mõjutavad. Artikkel käsitleb kõiki Euroopa riike, mis on osalenud ISSP ja ESS õigluseteemalistes voorudes eri aastatel, ning pakub mitmetasandilise statistilise analüüsi küsimusele, miks üha ebavõrdsemad haridusvõimalused käivad käsikäes tugevamate meritokraatiauskumustega. Süsteemi tasandi põhimuutujad on seotud koolivalikupoliitika selektiivsusega, indiviidi tasandil keskendume aga sotsiaalse mobiilsuse näitajatele (nii objektiivsetele kui ka subjektiivsetele) ning õiglustaju erinevatele dimensioonidele (meritokraatiauskumused, ümberjagavad uskumused, väärivususkumused).

Mare Ainsaar - “Sustainability of parental leave systems and determinants of well-being of men and women at home with children”

Abstract:  Introduction The aim of the chapter is to analyse the relationship between subjective personal well-being and parental leave in European countries. Since the practice and experience of men and women can be different when using parental leave, we analyse men and women separately. Previous studies suggest that men may be more influenced by work and economic circumstances. The satisfaction with life can be seen as an important indicator of quality of life. Several investigations seem to support argument that children are source of positive life satisfaction (Vignoli, Pirani, & Salvini, 2014; Ainsaar & Rootalu, 2015). At the same time, raising children requires additional resources (Becker, 1991), and children thus place an additional burden on their parents, including indirect costs like time out of labour market and career stop. The European Social Survey (ESS, 2021) 2010-2018 data is used for the analysis of life satisfaction of parents on leave. The database includes 27 countries. The ESS is an international comparative survey and part of the European scientific infrastructure. ESS data follow the highest quality standards for international comparisons. Sample for analyses are people at age 26-60 years with at least one child at home. We compare parents at home with other people in their age group.

Sessiooni juhid: Veronika Kalmus, Signe Opermann ja Andra Siibak

Abstrakt: Meediakesksel ajastul, mil igapäevaelu, kultuur, haridus ja teised eluvaldkonnad on meediaga (sh kommunikatsioonitehnoloogia kasutamisega) tihedalt läbi põimunud ning peaaegu kõik on meedia poolt vahendatud, pakub meediastumise kui suure ühiskondliku metaprotsessi uurimine üha uusi võimalusi, alustades inimestevahelisest kommunikatsioonist ja muutuvatest praktikatest pereelus ning lõpetades inimeste ja masinate vahelise automatiseeritud suhtluse ja koostööga.
Sessiooni eesmärk on heita pilk sellele, kuidas eri (sotsiaalsete) põlvkondade ja/või perekondade esindajad kasutavad meediat ja digiplatvorme, kuidas nad meediastunud keskkonnas üksteisega suhtlevad, kuidas sotsialiseeruvad ja üksteist toetavad-õpetavad ning kuidas andmestuvas ja tehisarustuvas ühiskonnas üldiselt hakkama saavad ja end tunnevad.

Sessioonile oodatakse osalema teadlasi, praktikuid, üliõpilasi ja kõiki teisi, kes soovivad tutvustada rahvusvaheliste või Eesti-kesksete uurimuste tulemusi, metodoloogilisi lähenemisi ja/või teoreetilisi ideid, mis haakuvad järgmiste märksõnade ja teemadega (kuid ei ole nendega piiratud): meediastumine, andmestumine, platvormistumine, tehisarustumine (AI-stumine), kriitilised andmeuuringud, sotsiaalsed transformatsioonid, digipädevus, digitaalne (ja AI-) kirjaoskus, tulevikuharidus, sotsialiseerumine, vanemlik vahendamine, põlvkondadevahelised suhted, vaimne heaolu jne.

Tarmo Strenze - „Sotsiaalsete põlvkondade defineerimisest: Eesti vajab oma põlvkonnateooriat“

Abstrakt: Sotsiaalsed põlvkonnad on populaarne idee. Nii välismaises kui eestikeelses meedias kohtab tihti lihtsustavaid ülevaateid Beebibuumeritest, Millenniumi põlvkonnast, Zuumeritest jne. See näitab, et põlvkonnad on olemas kui sotsiaalsed konstruktsioonid. Aga kas põlvkonnad on olemas ka objektiivselt? Osad sotsiaalteadlased pole selles kindlad, samas kui teised loovad keerulisi põlvkonnatüpoloogiaid. Igatahes on põlvkond huvitav, ja teoreetiliselt põhjendatud hüpotees, millel on eeldusi olla kasulik vahend ühiskonna analüüsimisel. Aga millisest põlvkondade liigitusest lähtuda, kui me tahame analüüsida Eesti ühiskonda põlvkonna mõiste abil? Viimasel ajal on maailmas olnud populaarne Strauss-Howe põlvkonnatsüklite teooria. Aga see teooria on loodud peamiselt USA ajalugu silmas pidades. Meil Eestis oleks vaja oma põlvkonnateooriat, mis defineeriks põlvkondi Eesti ajaloo baasil. Käesolevas ettekandes pakutakse välja Eestist lähtuv põlvkondade tüpoloogia, viimase umbes 100 aasta kohta, arutletakse põlvkondade eristamise põhimõtete üle ja esitatakse ka statistikat põlvkondade kohta.

Veronika Kalmus, Signe Opermann, Maris Männiste ja Andra Siibak - „Minu lapsed ikka väga kasvatavad mind: põlvkondlike mõtteviiside roll perede platvormistuvas elumaailmas“

Abstrakt: Ettekande aluseks on valmiv artikkel, milles rakendame põlvkondlike mõtteviiside kontseptsiooni, et uurida digiplatvormide rolli kolme põlvkonna esindajaid hõlmavate laiendatud perede igapäevaelus. Üldisemal teoreetilisel tasandil lähtume „meediastumise“ ja „platvormistumise“ mõistetest, pidades esimese all silmas kultuuri ja ühiskondlike suhete kasvavat vahendatust meedia poolt (Livingstone 2009) ning teise all süveneva meediastumise faasi, milles veebi-, andme- ja/või algoritmipõhised keskkonnad ja süsteemid (nt sotsiaalmeedia, voogedastusteenused, mängukeskkonnad) hõivavad inimeste ja perede elumaailmas üha kesksema koha, mõjutades (meedia)tarbimisharjumusi, ajakasutust, suhtlusviise ja sotsiaalseid interaktsioone, sh sotsialiseerumist. Konkreetsemalt toetume „analoogmõtteviisi ja andmestunud mõtteviisi kontiinumi“ kontseptsioonile (Figueiras, Bolin ja Kalmus 2024), püstitades kaks uurimisküsimust: (1) Mil määral ja kuidas aitavad erinevad mõtteviisid eri põlvkondi esindavatel pereliikmetel digiplatvorme „kodustada“ ja „taltsutada“ ning tähenduslikult, turvaliselt ja nutikalt kasutada? (2) Mil määral ja kuidas aitab põlvkondadeülene digiplatvormide kasutamine neid mõtteviise, eriti „andmestunud mõtteviisi” kujundada? Kasutame rahvusvahelise CHANSE-meetme projekti PlatFAMs („Pereelu platvormiseerumine: digitaalsed muutused perekondade igapäevaelus eri põlvkondade lõikes“) käigus Eesti peredelt 2023–2024 kogutud andmeid (osales 11 laiendatud peret, igast 9–17-aastane laps või noor, tema vanem ja vanavanem; n=33). Semistruktureeritud intervjuude kvalitatiivses sisuanalüüsis keskendume sellele, kuidas eri põlvkondi esindavad pereliikmed üksteiselt õpivad ning sel moel enda ja teiste mõtteviise üha enam platvormistuvate sotsialiseerumisprotsesside käigus vastastikku vormivad.  Viited:  Figueiras, R., Bolin, G. & Kalmus, V. (2024). Toward a datafied mindset: Conceptualizing digital dynamics and analogue resilience. Social Media + Society, 10(2). DOI: 10.1177/20563051241254369  Livingstone, S. (2009). On the mediation of everything. ICA Presidential address 2008. Journal of Communication, 59(1), 1–18. DOI: 10.1111/j.1460-2466.2008.01401.x

Allan Puur -„Sotsiaalmeedia kasutuse aeg ja sündimuskavatsused: Eesti pere- ja sündimusuuringu analüüs“

Abstrakt: Sotsiaalmeedia kasutuse aeg ja sündimuskavatsused: Eesti pere- ja sündimusuuringu analüüs Allan Puur  Sotsiaalmeedia kasutamine täidab märgatava osa inimeste igapäevasest. 2024. aasta kogutud andmetel veedab keskmine kasutaja sotsiaalmeedia platvormidel aega 2 tundi ja 23 minutit päevas ja üle 800 tunni aastas. Uuringud näitavad, et ülemäära intensiivne sotsiaalmeedia kasutus on seotud mitmesuguste vaimse tervise probleemidega, võib muutuda sõltuvuseks, mis tekitab raskusi sotsiaalse suhete loomisel ja hoidmisel pärismaailmas.  Märksõnade „sotsiaalmeedia“, „pereloome“ ja „sündimus“ abil tehtud kirjanduse otsing näitab, et võrreldes mitme teise valdkonnaga on sotsiaalmeedia kasutuse seoseid peredemograafiliste tulemitega seni väga vähe uuritud. Selle põhjuseks on vähemalt osaliselt sobivate andmestike puudumine, mis sisaldaksid teavet nii sotsiaalmeedia kasutuse kui peredünaamika ja sündimuse kohta.  Käesolev ettekanne püüab neile seostele veidi valgust heita kasutades aastatel 2021–2022 kogutud Eesti pere- ja sündimusuuringu andmeid. Ettekandes analüüsitakse seoseid i) igapäevaselt sotsiaalmeediale kuluva aja ning paarisuhetest kõrvalejäämise vahel ning ii) igapäevaselt sotsiaalmeediale kuluva aja ning soovitud ja ideaalse laste arvu vahel. Seoste uurimiseks kasutatakse statistilisi mudeleid. Tulemused näitavad statistiliselt olulist positiivset seost sotsiaalmeediale kuluva aja ning paarisuhetest kõrvalejäämise riski vahel ning negatiivset seost soovitud ja ideaalse laste arvuga. Püütakse ka hinnata, millist rolli ideaalse laste arvu põvkondlikes erisustes võivad mängida sotsiaalmeedia kasutuse mustrid.

Mari Liis Räis - „Madalate infotöötlusoskustega täiskasvanud Eestis“

Abstrakt: Madalate infotöötlusoskustega täiskasvanud Eestis  Heal tasemel infotöötlusoskused on hädavajalikud igapäevases elus toimetulekuks ja toetavad nii ühiskonnaelus osalemist ja üldist heaolu kui ka edukust tööturul. Täiskasvanute oskuste uuringu PIAAC 2023 andmetel on madalate infotöötlusoskustega täiskasvanute osatähtsus Eestis viimase 11 aastaga tõusnud. Seetõttu on kriitilise tähtsusega mõista paremini, millised tegurid on seotud madalate infotöötlusoskustega ning kuidas toetada oskuste tõstmist ja säilimist. Esmased analüüsitulemused näitavad, et infotöötlusoskuste tase hakkab eestimaalastel langema juba 35. eluaastast alates. Kui meie noored on OECD keskmisega võrreldes maailma parimate infotöötlusoskustega, siis 55. eluaastaks langeme OECD keskmisele tasemele. Võrreldes teiste riikidega on selline langus oskustes väga suur. Madalad infotöötlusoskused on seotud mitmete oluliste markeritega nagu keeleoskus, omandatud haridus, elukoha piirkond ja tööturul osalemine. Selle analüüsi keskmes on haavatavate rühmade intersektsionaalne tuvastamine ja madalate oskustega seotud tööturu ja heaolu väljundite analüüs. 

Sessiooni juhid: Tiina Randma-Liiv, Kati Orru

Abstrakt: Sessiooni eesmärgiks on kokku tuua kriiside uurimisega tegelevad teadlased erinevatest ülikoolidest ning kriisijuhtimise praktikud.  Sessioon vaatleb kriise kahest vaatepunktist. Esiteks, ohud nagu kliimamuutustega kaasnevad äärmuslikud ilmaolud, küberjulgeoleku probleemid, pandeemiad või sõjakonfliktid ei küsi riigipiire, sotsiaalset klassi ega inimeste füüsilist või vaimset võimekust. Ohtude mõtestamisel on sage arusaam inimeste toimetulekust kui individuaalsest ja ajas muutumatust nähtusest (nt arusaam puudega või vaesuses elavate inimeste kehvemast toimetulekust kriisides). Paneel käsitleb sotsiaalse haavatavuse ja toimetuleku mehhanisme kriisides ja võtab lisaks individuaalsetele teguritele vaatluse alla ka sotsiaalse konteksti ja ohusündmuse kulgemise dünaamilise mõju. Haavatavuse ja toimetuleku võtmeküsimusteks on kuidas indiviidid, kogukonnad ja asutused suudavad ohte ette näha, nendeks valmistuda, neile reageerida või neist taastuda. Teiseks käsitleme seda, kuidas kuidas kriise ja ka laiemalt turbulentset keskkonda (paremini) juhtida. Vaatleme kriiside ennetamist ja äratundmist, nende operatiivset juhtimist, kriisijärgset analüüsimist ja neist õppimist nii mikro- kui makrotasandil. Samuti on teretulnud ettekanded, mis käsitlevad tehnoloogilisi lahendusi kriiside ennetamisel ning kriisidest tulenevate väljakutsete adresseerimisel. Kriiside uurimine tõstatab ka metodoloogilisi väljakutseid andmete kättesaadavusest, inimrühmade ja sotsiaalsete kontekstide esindatusest uurimistöös. 

Selle sessiooni ettekanded toimuvad kõigi 3 paralleelsessiooni ajal. Vaata täpsemat ettekannete infot iga sessiooni juures. 

 III Uuenduslikkus kriiside haldamisel

Anne-Mai Nagel – KOV otsused seoses kriisiaja suursündmustega

Abstrakt: Enne riiklikke meetme kehtestamist seoses COVID-19 levikuga 2020. aasta varakevadel vastutasid kohaliku tasandi otsustajad kriitiliste otsuste tegemise eest seoses võimalike suursündmustega. Sündmuste võimalikku keelamist või lubamist arutati sageli mitmetasandilises koostöös. See uuring keskendub kriisi inkubatsiooniperioodile, kus otsustajate jaoks oli ebaselge, kas ja mil viisil kriis avaldub, ent siiski tuli langetada oluline otsus suursündmuse lubamise kohta. Uuringu teoreetiliseks raamistikus on andmete-raami (data-frame) teooria, mille kohaselt on taolistes olukordades otsustajate põhiülesandeks ka mitmetasandilise koostöö puhul olukorra mõtestamine (sensemaking). Läbi mõtestamise võrgustiku kaardistamise, 17 meediartikli sisuanalüüsi ning viie poolstruktureeritud intervjuu otsustajatega, annab artikkel ülevaate meeskonna mõtestamisprotsessist, mis viis suursündmuse lubamiseni ning tõsiste tagajärgedeni Saaremaal. Meie mudel näitab, et inkubatsiooniperioodi jooksul piirdub meeskonnatasandi mõtestamise-protsess vaid valitud tegevustega: andmete kaardistamine ja raami väljatöötamine, samas kui üksikud meeskonnaliikmed kasutavad laiemat valikut mõtestamistegevustest.

Oliver Nahkur -  “Spontaansed vabatahtlikud „uue normaalsusena“ Eesti kriisihalduses”

Abstrakt: Spontaansed vabatahtlikud „uue normaalsusena“ Eesti kriisihalduses / Spontaansete vabatahtlike roll kriisihalduses on nii Eestis kui mujal maailmas kasvamas. Seda soodustab kriiside sagenemine, inimeste vähesem valmisolek püsivalt vabatahtlikuna panustada, infoliikumine sotsiaalmeedia kaudu jne. Antud ettekandes käsitletakse spontaansete vabatahtlike kriisihaldusesse kaasamise regulatiivseid ja organisatoorseid aspekte Eestis ning tuuakse nende kaasamise õppetunde konkreetsetes kriisijuhtumites viimasel aastakümnel. Seejuures tuginetakse dokumendianalüüsile ning 2019-2020 ja 2024-2025. aasta ekspertintervjuudes kogutud andmetele.          
Spontaansed vabatahtlikud „uue normaalsusena“ Eesti kriisihalduses / Spontaansete vabatahtlike roll kriisihalduses on nii Eestis kui mujal maailmas kasvamas. Seda soodustab kriiside sagenemine, inimeste vähesem valmisolek püsivalt vabatahtlikuna panustada, infoliikumine sotsiaalmeedia kaudu jne. Antud ettekandes käsitletakse spontaansete vabatahtlike kriisihaldusesse kaasamise regulatiivseid ja organisatoorseid aspekte Eestis ning tuuakse nende kaasamise õppetunde konkreetsetes kriisijuhtumites viimasel aastakümnel. Seejuures tuginetakse dokumendianalüüsile ning 2019-2020 ja 2024-2025. aasta ekspertintervjuudes kogutud andmetele.

Ayberk Soner Kalayci - “Volunteering is vital for public services and resilience – individual motivation and perspective”

Abstract: Volunteering is vital for public services and resilience, especially during disasters when formal systems are overwhelmed (Roth & Prior, 2019; Torfing et al., 2019). Surges in informal volunteering often provide much-needed resources (Ansell et al., 2022), yet public officials struggle to predict and manage these spontaneous efforts (Whittaker et al., 2015). To address this, our study proposes an explanatory model focusing on four factors that motivate volunteering during crises: Perceived Urgency, Perceived Connectedness, Perceived Congruence, and Perceived Self-Efficacy.  We examine how each factor shapes an individual’s willingness to volunteer, hypothesizing that each exerts an independent effect. Perceived Urgency relates to the immediate need for assistance, amplified by inadequate system responses. Perceived Connectedness arises from empathy and shared social or emotional ties. Perceived Congruence captures how personal values and trust in relief efforts align with volunteering. Finally, Perceived Self-Efficacy reflects individuals’ belief in their capacity to contribute effectively.  We are testing these hypotheses via a 5×1 between-subjects survey experiment, using one control group and four treatment groups, each focusing on a single factor. Preliminary pilot analyses indicate significant effects for all four factors. Our approach provides valuable insights for policymakers, guiding effective volunteer mobilization strategies in disaster scenarios and improved outcomes.

Sessiooni juhid: Airi-Alina Allaste, Mai Beilmann ja Veronika Kalmus

Abstrakt: Nii Eestis kui ka maailmas laiemalt eristuvad nooremad sotsiaalsed põlvkonnad vanematest nii võimaluste, käitumise kui ka hoiakute poolest. Tehnoloogiliste murrangute ajastul on just nooremaid nimetatud digitaalseks põlvkonnaks, digitaalseteks kodanikeks või ka digitaalseteks pärismaalasteks. Tänaseks on üles kasvanud põlvkond, kelle elustiil, suhtlemine, õppimine ja väärtushinnangud on kogu elu olnud mõjutatud digitehnoloogilistest võimalustest.

Noorsoouurimuste sessioonile on oodatud nii rahvusvahelised kui ka Eesti-kesksed erinevate meetoditega läbi viidud analüüsid, mis seostavad tehnoloogilisi võimalusi erinevate teemadega, nagu noortekultuurid, migratsioon ja mobiilsus, formaalne ja mitteformaalne haridus, ühiskondlik ja poliitiline osalus, haavatavus, ebavõrdsus jne. 

Cathlyn Kirna - “Laste küberturve Eestis”

Abstrakt: Erinevad organisatsioonid ja lähenemised Eestis tegelevad laste küberturbe probleemidega erinevad isikud ja organisatsioonid, aga neil on väga erinevad teadmised ja lähenemised. Käesoleva uuringu fookuses on kaks olulist küsimust. Esiteks, kes ja kuidas kujundavad Eestis laste küberturbe õpetamise tegevusi ning millised on nende arusaamad probleemidest ja lahendustest. Teiseks, kellel on sisukaid ja selgeid andmeid selle kohta, et mis lastega tegelikult internetis toimub ning kuidas neid andmeid jagatakse.  Uurimuse peamine empiiriline alus on 2024. aastal läbi viidud intervjuud erinevate küberturbe küsimustega tegelevate organisatsioonide esindajatega, aga lisaks analüüs nende organisatsioonide uuringutest ja andmetest. Dokumendianalüüsi eesmärk on eelkõige tuvastada, et millist infot on kogutud ja kuidas seda avalikkusele jagatakse. Intervjuud ja analüüs näitavad, et tegelikult puudub selge kogutud ülevaade sellest, et mis tegelikult Eestis laste ja noortega internetis juhtub, materjalid on pigem laialivalguvad ning neid jagatakse omavahel vähe. Lastega tegelevate organisatsioonide vahel on ka mõningane lõhe, mis omakorda mõjutab seda, et andmed liiguvad pigem kaootiliselt.  

Reelika Pirk

Abstrakt: Üleilmastumine toob lisaks kaupade, teenuste ja tööturu vabale liikumisele kaasa ka sotsiaalsete ja poliitiliste liikumiste kontinentide ülese leviku. Digi- ja tehnoloogiaajastu kiire areng on seejuures muutnud füüsilise liikumise vajaduse sekundaarseks ning sotsiaal-poliitilised liikumised tekivad, arenevad ning laienevad üleilmseteks suuresti interneti toel. Seejuures on tänapäeva noored nn uutes sotsiaalsetes ja poliitilistes liikumistes ühtedeks eestvedajateks, tuues oma maailmatunnetusega rõhuasetuse ühiskonnas vähem kandepinda ja nö uue laadsetele probleemidele nagu näiteks seksuaalvähemuste kaitse või kliimasoojenemine. Selliseks uueks sotsiaal-poliitiliseks liikumiseks on ka loomaõiguslaste aktivism, mille eesmärk on muuta ühiskonda, kuid mitte niivõrd konventsionaalse parteipoliitilise aktivismi läbi, kuivõrd tuues muutused inimeste tasandile, hoiakutesse ja väärtushinnangutesse, mille järgi elame. Tehnoloogia ja digikommunikatsioon võimestavad ja võimendavad selliseid sotsiaalseid liikumisi, hõlbustades oluliselt teadmiste, instrumentide ja auditooriumi kättesaadavust. Seda näitab Eesti loomaõiguslaste seas läbi viidud uurimus. Ettekanne heidab pilgu digitehnoloogia rollile sotsiaal-poliitilistes liikumistes Eesti loomaõiguslaste aktivismi näitel. Ettekanne põhineb peamiselt 14 poolstruktureeritud intervjuu temaatilisele analüüsile. Intervjuud on läbi viidud 11 Eesti loomaõiguslasega  2013-2014 ja 2019.

Natalie Mets 

Abstrakt: Ettekande fookuses on alternatiivse klubikultuuri roll eesti- ja venekeelsete inimeste integratsioonis. Varasemad uurimused on esile toonud, et klubiskeene võib olla turvaline ruum erinevatele vähemustele ning klubikultuurid võivad hägustada rahvuslikke piire. Empiiriline analüüs tugineb osalusvaatlusele Põhja-Tallinna Sveta Baaris ja poolstruktureeritud intervjuudele klubilistega aastatel 2017–2023. Peamiseks uurimusküsimuseks oli, kuidas muusika ja ööelu võivad aidata ületada keele- ja kultuuribarjääre ning edendada kogukondlikku kuuluvust ja sotsiaalset heaolu.  Tulemused näitavad , et Sveta Baar toimis loomuliku lõimumiskeskkonnana, mis hõlbustab rahvusülest suhtlemist, motiveerib eesti keele õppimist ja võib pakkuda noortele uusi tegutsemisvõimalusi. Sveta Baar oli näide kultuuriasutusest, mis edendas lisaks meelelahutusele ka sotsiaalset integratsiooni ja kultuurilist mitmekesisust.
 

Sessiooni juhid: Tairi Rõõm, Merike Kukk, Jaanika Meriküll, Gerda Kirpson

Abstrakt: The recent surge in consumer prices has brought into the spotlight both inflation and the role of monetary policy in taming price increases. This is particularly relevant for Estonia, where cumulative price growth in recent years, like in other Baltic states, has exceeded that of the broader euro area. The impact of monetary policy is also felt more strongly in this region due to the prevalence of floating interest rate loans. This session will explore how inflation and monetary policy affect households and individuals, while also examining wealth inequality and the role of monetary policy in shaping disparities in income and wealth.
The first presentation will delve into how personal inflation exposure influences consumption and investment patterns, shedding light on backward-looking expectations and their role in inflation persistence. The second presentation will examine the distributional effects of monetary policy, particularly its disproportionate impact on income inequality during high-inflation periods and the cascading effects on aggregate consumption. The third presentation will focus on the shift in consumer inflation expectations after the recent inflation spike, emphasizing the interplay between perceived, realised, and expected inflation in shaping economic behaviour. Lastly, the fourth presentation will unpack wealth inequality, highlighting discrepancies between household- and individual-level measures and the implications of within-household dynamics. Together, these studies provide a nuanced understanding of economic behaviour in an era of heightened volatility and inequality.
The session includes the following presentations:

1. Merike Kukk, Jan Toczynski, Christoph Basten, „Beyond the headline: How personal exposure to inflation shapes the financial choices of households“
2. Jaanika Meriküll, Matthias Rottner, „Monetary policy and earnings inequality: Inflation dependencies“
3. Gerda Kirpson „The dynamics of consumer inflation expectations before and after the 2022 inflation spike: The role of perceived and realised inflation“
4. Jaanika Meriküll, Tairi Rõõm „Unravelling the overlooked dimension: Wealth inequality at the household vs individual level“

Merike Kukk - „Beyond the headline: How personal exposure to inflation shapes the financial choices of households“ 

Abstract: Using individual level panel data from a period of volatile inflation in Estonia in 2005-11 and interactive fixed effect estimation, we find individual consumption to respond to personal inflation beyond the headline rate. Households are exposed to different inflation due to different consumption baskets. For each percentage point of higher personal inflation exposure, they increase consumption by more than 1%, and also increase stock market investments. These responses are consistent with backward-looking inflation expectations. They are financed with savings or borrowing, except when the household is liquidity-constrained or over-indebted. Extra demand when inflation is already high can make inflation persistent and dependent on its current distribution.

Jaanik Meriküll - „Monetary policy and earnings inequality: Inflation dependencies“ 

Abstract: This paper studies the distributional effects of monetary policy and its dependency on the inflation environment. We document a novel inflation dependency for the earnings heterogeneity channel of monetary policy using high-frequency, administrative individual-level tax data from eurozone member Estonia. We find that monetary policy shocks substantially influence labour income inequality during high-inflation periods, while the impact is markedly reduced in a low-inflation environment. Specifically, monetary policy disproportionately affects low-income individuals when inflation is elevated. Extending our dataset with the granular marginal propensity to consume estimates, we show that the earnings heterogeneity channel amplifies the aggregate consumption response, contributing approximately 5%.

Gerda Kirpson - „The dynamics of consumer inflation expectations before and after the 2022 inflation spike: The role of perceived and realised inflation“

Abstract: This paper examines how the formation of consumer inflation expectations in the euro area changed following the inflation spike in 2022, focusing on the relationship between expected, perceived and realised inflation. The study uses individual-level panel data from the European Central Bank’s Consumer Expectation Survey and employs a mixed-method approach to estimate fixed and random effects across two sub-periods. It finds that before 2022, inflation perceptions influenced expectations strongly, while realised inflation had no impact, but from 2022 onwards, the influence of perceptions on expectations was reduced, and realised inflation mattered. The findings, which are robust across different specifications and country-level analyses, align with the rational inattention theory, suggesting that attention to inflation information shifts with economic conditions.

Tairi Rõõm, Jaanika Meriküll - „Unravelling the overlooked dimension: Wealth inequality at the household vs individual level“

Abstract: In recent decades, wealth inequality has been on the rise in many developed economies, prompting researchers to investigate its underlying causes. Our paper contributes to this field of research by estimating and comparing wealth inequality at both the household and individual levels. We assess the differences in wealth inequality at these two levels of disaggregation and derive the contributions of within-household and between-household inequality to overall individual-level inequality. Additionally, we examine how various wealth components and changes in household structure impact wealth inequality, comparing these effects across the two levels of measurement. Our findings indicate that wealth inequality is more pronounced at the individual level compared to the household level, indicating an uneven distribution of wealth within households. The rise in housing prices has contributed to a more equitable distribution of wealth, whereas increase in liabilities has widened wealth inequality.  
 

Sessiooni juht: Tauri Tuvikene

Abstrakt: Platvormitöö on kasvav töötamise vorm nii Eestis kui ka maailmas laiemalt, mõjutades sotsiaalkaitse võimalusi, karjääriteid ning nö tavamajanduse töövorme. Arvestades selle kasvu, on oluline mõista, milline on platvormitöö kaudu töötajate majanduslik ja sotsiaalne väljavaade ning mis on sektori tulevik Eestis, seostatuna arengutega Euroopa Liidus. Samuti on platvormitöö laienemisel kahtlemata mõju ka tööga seotud regulatsioonidele laiemalt. See interdistsiplinaarne sessioon pakub sissevaate platvormitöö valdkonda ja selle mõjudele Eesti majanduses ja ühiskonnas. Soovime sessiooniga pakkuda sissevaate platvormitöö ning platvormiettevõtluse edasiste võimalike arengute kohta Eestis, koos esile kerkivate riskide ja võimaluste käsitlusega, arvestades regulatsioonide arenguid Euroopas, majanduse (makro)trende ning tehnoloogia arengut ning võttes arvesse erinevate stsenaariumide mõju ühiskonnale (k.a. võimalikku haavatavuse kasvu). 

Teemad, mille kohta ootame ettekandeid, kuid millest tõukuvalt võib soovi korral ka muid teemakohaseid ettekandeid pakkuda: 

• Platvormitöö majanduslikud mõjud. 
• Platvormitöötajate sotsiaalne kaitse.
• Võimalused saavutada tasakaalustatud regulatsioon.
• Platvormide roll töötajate karjääriteede kujunemisel ja muutumisel.

Sessioon valmib projekti RITA-PLATV2 "Platvormitöö mõjud ja tulevikusuunad Eestis" raames.

Täiendamisel.

Sessiooni juhid: Andrea Annus, Kadri Koreinik, Karin Paulus

Abstrakt: Töötoa formaadis sessioonis harutame õpiruumi (learning space) olemust ruumi- ja tähendusloomest lähtuvalt nii õppesituatsioonis kui ka haridussüsteemis. Käsitleme õpiruume interdistsiplinaarselt – andragoogika, kriitilise geograafia, haridusantropoloogia, võrdleva haridusteaduse, arhitektuurianalüüsi – prisma läbi ja kasutajakogemusest lähtuvalt. Selline pilk (gaze)  ruumiloomele võimaldab uurida õpikogukondade identiteeti, heaolu ja väärtusi.
Arutleme töötoas, kuidas praegused ruumipoliitilised (nt hariduslinnakute, suurte ühisaladega koolihoonete soosimine) otsused on ennast õigustanud ja kuidas mõjutab digivahendite, muuhulgas tehisintellekti kasutus humanistlikku õpikäsitlust. 

Ootame töötuppa kaasa mõtlema ja aktiivselt arutlema kõiki, kes on seotud õppimise ja õpetamisega üld- ja kõrgharidusasutustes.
 

Kadri Koreinik, Karin Paulus

Abstrakt: Riigigümnaasiumide (alates 2012) rajamist on saatnud kõrgendatud meediatähelepanu: kuhu ja kellele ja milleks. Ometi pole silmatorkavalt uus haridusruum jõudnud veel Eesti haridus- ja teiste teadlaste huvikeskmesse. Laias maailmas on õpiruumi uuringud levinud. Uuritud on nii avatud planeeringu psühholoogilist mõju kui ka sotsiaalset ebavõrdsust nn ruumitööga (space work) seoses. Ruumi esteetilist aspekti uurivad nii arhitektid ise kui arhitektuurikriitikud. Meedias on viidatud nii koolide puudustele kui pühitsetud nende kestlikku postmodernsust. Narva on üks viimaseid kohti Eesti riigigümnaasiumide võrgustikus, mille eesmärk on pakkuda kvaliteetset kodulähedast haridust. Tegemist on keerulise minevikuga piirilinnaga, kus elavad venekeelne enamus, peamiselt Teise maailmasõja järgsete immigrantide järeltulijad, ja väike eestikeelne vähemus: mõlemad kogukonnad saabusid Narva pärast linna purustamist 1944. aastal. Lisaks eripärasele etnolingvistilisele taustale on Narva postindustriaalne ruum, mille barokne kesklinn on v.a mõned erandid linnaruumist kadunud Punaarmee pommitamiste ja sellele järgnenud tööstust eelistava linnaplaneerimise tõttu. Muutunud on tänavavõrk, nihkunud linnasüda. Säilinud on üksikud ajaloolised hooned, sh koolimajad. Narva linn oma kahe riigigümnaasiumiga on silmatorkav erand ka riigi koolivõrgu poliitikas. Selles ettekandes, tuginedes Narva Gümnaasiumi ja Narva Eesti Gümnaasiumi etnograafilise pikiuuringu tulemustele ning teiste riigigümnaasiumide võrdlusandmetele, analüüsime, kuidas ühelt poolt riik ja arhitektid kujutavad ette kvaliteetset haridust, eelkõige nüüdisaegset õpiruumi, teisalt anname põgusa ülevaate koolipere kasutajakogemusest. 

Karin Paulus

Abstrakt: Et tagada kvaliteetne haridus terves Eestis, on riigigümnaasiumid  rajatud praeguseks kõikidesse maakondadesse. Enamikel juhtudel on kontseptsiooniks hariduslinnak ning gümnaasiumi lähedal on näiteks põhikool, spordihoone, staadion, lasteaed, huvikool, raamatukogu jms. Riigi ja mõnikord ka omavalitsuse sooviks on asutuste koostöine omavaheline ruumide jagamine ja hoonete paindlik kasutamine ning seetõttu pole uutes koolides sageli võimlat ega aulat, õpilaskodu.  Samuti peaksid koolide toimimist toetama linnaruumilised valikud (nt ajalooline või alles kujunev keskus). Praegused andmed näitavad, et valdavalt riigi ja kohaliku omavalitsuse heale sünergiale lootmine on olnud ruumide jagamise osas ennatlik või ehk ka naiivne strateegia. Lisaks vähendab hea tasemega hariduse kättesaadavust koolipere huve eirav ühistranspordi korraldus. Ka koolide sisene hübriidsus pole pingevaba. Jah, uutesse koolidesse on  tulnud paindlikum, mitmeotstarbelisem, mitteametlikum kujundus, mis toetab valdkondadeüleseid tegevusi, õppijakeskseid ja uurimuspõhiseid lähenemisviise, ent hübriidne ruum nõutab suurt (tasustamata) ruumitööd nii töötajatelt kui õpilastelt ning esineb ka funktsionaalseid kitsaskohti (nt akustika, ohutus). Samuti ei näe kõik koolid vajadust siduda end kohaliku kogukonnaga ning pakkuda võimalusi seltsidele jms. Koolimajad näitavad, et uued ruumilised lahendused, mugavused, efektsed vormid vajavad noortele hea õpiruumi kindlustamiseks kas kohatist tagasipöördumist traditsioonilisemate valikute poole või toimivat ruumide jagamist.

Sessiooni juhid: Veiko Lember, Peeter Vihma, Tiit Tammaru

Abstrakt: Ootame artikleid ja ettekandeid Eesti Sotsiaalteadlaste aastakonverentsi 2025 “Inimene tehnoloogilise murrangute ajastul” raames toimuvale “Renoveerimislaine valitsemise ja sotsiaalmajanduslikud mõjud” paneelile. Paneel keskendub valitsemisprobleemidele ja -võimalustele, mis on seotud Euroopa Liidu ambitsioonika plaaniga luua 2050. aastaks jätkusuutlik, süsinikdioksiidivaba energiasüsteem ning selleks muuta olemasolevad elu- ja tööstushooned energiasäästlikumaks. 
Euroopa Liidu 2020. aasta strateegia „Euroopa renoveerimislaine – meie hoonete keskkonnahoidlikumaks muutmine, töökohtade loomine, elude parandamine” eesmärk on kahekordistada hoonete renoveerimise määr selle kümnendi lõpuks vähemalt 2%ni aastas. Kuna ligikaudu 75% olemasolevatest hoonetest üle Euroopa ei ole energiatõhusad, on hoonete renoveerimine muutunud kiireloomuliseks prioriteediks, eriti külmemates piirkondades, kus energiavajadus on suurem. Selline muutus eeldab kiiret ja süsteemset muutust mitte ainult hoonete ja energiaga seotud tehnoloogiates, vaid ka inimeste, kogukondade, ettevõtete ning riigi otsustes ja käitumises. See eeldab seniste hoonete ning energiaga seotud sotsio-tehniliste režiimide destabiliseerimist ning uute lahenduste laialdast juurutamist. 
See paneel uurib renoveerimislainega seotud sotsiaalmajanduslikke protsesse ning selle valitsemismudeleid ja -strateegiaid. Millised on olnud senised renoveerimislaine elluviimise mõjud ning õppetunnid? Kuidas saavad valitsused, avalikud institutsioonid ja erasektori osalejad teha koostööd, et kiirendada renoveerimise tempot? Millised poliitilised raamistikud ja institutsioonilised korraldused võivad seda ümberkujundamist võimaldada? Kuidas samas vältida sotsiaalse ebavõrdsuse suurenemist? Kuidas toetada tehnoloogilisi muutusi, mis renoveerimist kiirendaksid? Kuidas tagada sealjuures kodanike osalus ja nõusolek?
Huvipakkuvad teemad:
Ootame pabereid, mis käsitlevad järgmisi küsimusi, kuid ei piirdu nendega:

• Kuidas on renoveerimislaine kulgenud Eestis, Euroopas ja mujal?
• Kuidas on renoveerimislaine, sealhulgas massiline renoveerimine ja moderniseerimine, raamistatud erinevates riiklikes ja piirkondlikes kontekstides?
• Milliseid valitsemis- ja juhtimismudeleid kasutatakse massilise renoveerimise hõlbustamiseks ja kuidas need erinevad erinevates ühiskondlikes kontekstides?
• Milliseid renoveerimislaine poliitikaid on vaja turgude kujundamiseks ja tehnoloogilise innovatsiooni mõjutamiseks?
• Milliseid lähenemised võimaldavad elanike kaasamist renoveerimislainesse?
• Milliseid õppetunde saab tuua renoveerimislaine elluviimisest Eestis, Euroopas ja mujal?
• Millised on renoveerimislaine sotsiaalsed ja majanduslikud mõjud?

Me ootame nii teoreetilisi kui ka empiirilisi panuseid erinevatel erialadelt nagu politoloogiast, avalikust haldusest, inimgeograafiast, linnauuringutest, majandusteadustest, antropoloogiast, keskkonnajuhtimisest jms. Kutsume ka üles esitama töid, mis seovad omavahel sotsiaalteaduseid ning tehnika-, loodus- jm teaduse valdkondi. Artiklid võivad käsitleda renoveerimisega seotud teemasid erineval tasandil (kohalik, riiklik, Euroopa) ja erinevates ühiskondlikes kontekstides. Ettekanded võivad keskenduda regioonidele laiemalt (nt Euroopa Liidule) laiemalt või uurida üksikuid riike ja piirkondi. 

Kaspar Alev - “Eluasemestrateegia, renoveerimiskava ning juriidilised pudelikaelad renoveerimisel”

Abstrakt: Euroopa Liidu kliimapoliitika siht on jõuda 2050. aastaks heitmevaba hoonefondini. Lisaks näevad Euroopa liidu suured eesmärgid ja erinevad direktiivid ette nii eluaseme-, energia- kui renoveerimispoliitika ja -praktika kujundamises paradigma muutusi, pannes kohustusi teemaga tegelemiseks ka omavalitsuste kliimakavade, riikliku renoveerimiskava jm kaudu. 
Keskmine eestlane elab nõukogudeaegses paneel- või eramajas, ehitussektoris (hooneid ehitades, lammutades, renoveerides ja kasutuses hoidmiseks) kulutame üle poole oma energiavajadusest. Hoonete renoveerimisel tuleb lisaks energiatõhususele üha enam mõelda ka eluasemete kättesaadavusele, seda nii tõmbekeskustes kui neist väljas. Renoveeritud elamud on võimalus pakkuda taskukohaseid eluruume erinevatele leibkondadele ja vähendada ka piirkonna segregeeritust. Ometi kostub pigem kriitikat, et senise renoveerimispraktika ei ole piisav, tuleks olla ambitsioonikam, eriti ruumilise ja arhitektuurse kvaliteedi mõttes. Korterelamute tervikrenoveerimised pole enam ammu pelgalt soojustamise ülesanne (peno seina kleepimine), see on andnud võimaluse parandada nii energiatõhusust kui sisekliimat, aga ka ligipääsetavust ja kinnistu hooviala. Ka võimaluse lisada renoveerimise käigus lifte (kahjuks pole realiseerinud) või laiendada rõdu arvelt köögipinda ja ehitada rõdud hoovi- ja lõunapoole (Kuuma 4 näidismaja). Kohati tundub, et mida aeg edasi, seda enam on renoveerimisel takistusi ja vähem võimalusi nende ületamiseks. Kliimaministeeriumi eestvedamisel on alustatud nii eluasemepoliitika kui renoveerimiskava koostamisega. Kuidas see mõjutab meie kodupoliitikat, magalapiirkondade ruumilist arengut ning panustab omavalitsuste kestlikusse arengusse? Just nendele teemadele ettekanne keskendubki.

Kirils Gončarovs ja Anneli Kährik - “Who pays more? The assessment of housing and socio-economic differences in energy consumption in Tallinn”

Abstract: The introduction of the EU ETS system in the residential building sector in times of energy crisis posits a risk of increased energy poverty. Monitoring energy poverty and the distributional impacts of energy consumption by the governing bodies is important for facilitating just energy policies and reducing inequalities. To evaluate the patterns of varied energy costs, the study compares different classification and regression algorithms with publicly available data to significantly increase the total number of buildings assessed in the study. The outputs of the machine learning algorithm are further used with the neighbourhood-level data on the occupational, ethnic, and demographic characteristics to evaluate the variability of energy costs for different population groups. The study revealed three statistically significant variations in energy costs: the middle occupational and elderly population experience lower annual energy costs on the city level, whereas the increase in the number of individuals with Estonian as their mother tongue is associated with higher energy costs on a building level. Overall, the inner city of Tallinn was identified with the highest energy costs.  The study results are important in considering suitable financial impact reduction measures to alleviate the risks of increased energy poverty.

Siiri Silm - "Renoveerimise innovatsiooniprojektide eestvedajad põrkumas kohaliku kogukonna eelarvamuste ja meelsusega"

Abstrakt: Tehnoloogiamahukate innovatsioonide piloteerimine aitab uusi lahendusi reaalse elu tingimustes rakendada. Käesolev uuring käsitleb kogukonna kaasamise väljakutseid ambitsioonikatesse innovatsiooniprojektidesse, mida saab piloteerida vaid siis, kui kohalik kogukond on valmis rahaliselt panustama. Meie näide tugineb EL-i projektile oPEN Lab, mille eesmärk on piloteerida nõukogudeaegsete korterelamute renoveerimist energiatõhusateks, plussenergia naabruskondadeks.  Uuring pilootala elanike seas põhineb kahel küsitlusel: (1) enne projekti algust ja (2) pärast elanike otsust projektist loobuda. Küsitluse tulemusena tulid renoveerimist takistavate teguritena  välja sotsiaalsed ja finantsilised tegurid, rahulolu praeguse olukorraga, vähene huvi ja informeeritus ning usaldamatus. Tulemused näitavad, et enamik elanikest on rahul oma praeguste elutingimustega ning energiatõhusust ei peeta kiireloomuliselt lahendamist vajavaks probleemiks. Renoveerimise vastu olijad ei olnud huvitatud ka projekti poolt jagatava info vastu võtmisest ning infokoosolekutel osalemisest ning nad ei usalda renoveerimisega seotud spetsialiste, nõustajaid ning ametnikke. Märkimisväärsete rahaliste panuste vajaduse ja testimata tehniliste lahenduste suhtes valitseva umbusu kombinatsioon kujunes projektis osalemise peamisteks takistusteks.  Pilootala valiti mitmete eelduste põhjal, kuid elanike valmisolekut eelnevalt ei testitud. Projekti eestvedajad eeldasid, et kaasamisprotsess näitab vajaliku investeeringu ratsionaalsust ja et täiendavad toetused innovatiivse renoveerimislahenduse rakendamiseks veenavad skeptikuid. Uuringu õppetund on, et keerukate innovatsioonide praktilisel testimisel on oluline kogukonna meelsuse tuvastamine juba pilootala valikul, kuna ebaõnnestumine selles osas võib muuta  uuenduste testimise võimatuks.

Veiko Lember, Jinxiao Luo, Peeter Vihma, Tiit Tammaru - “Kuidas renoveerimislainet läbi viia? Süstemaatiline kirjanduse analüüs.“

Abstrakt: Käesoleva artikli fookuses on massilise renoveerimise koordinatsiooni- ja valitsemismudelid, keskendudes avaliku sektori rollile elamute renoveerimise hõlbustamisel. Artikkel käsitleb avaliku sektori strateegiaid, juhtimismudeleid ning võimekusi toetamaks läbimurret elamufondi massilisel renoveerimisel. Kui suur osa tänasest kirjandusest tegeleb küsimusega „mida“ tuleb renoveerimise kiirendamiseks teha, siis antud artiklis küsime (1) „kuidas“ saab avalik sektor renoveerimislainet koordineerida ning (2) millised on selle küsimusega seotud teadmuslüngad. Uurimisküsimustele vastamiseks viisime läbi süstemaatilise kirjanduse ülevaate.

Pealkiri: Eesti ettevõtted globaalsetes väärtusahelates murrangute ajastul
Sessiooni juhid: Tarmo Kalvet, Marek Tiits, MKM/EIS esindajad

Abstrakt: Turgude dünaamika, geopoliitika ja ebapiisava tootlikkuse kasvuga seotud väljakutsed sunnivad ümber mõtestama Eesti positsiooni globaalsetes väärtusahelates. Sessioonis uuritakse, kuidas suurendada Eesti ettevõtete ekspordivõimekust ja tugevdada nende positsiooni rahvusvahelistel turgudel.
Tõhus majanduskasv eeldab tootlikkuse tõusu olemasolevatel tegevusaladel, kuid olulisem on liikumine suurema teadmiste- ja tehnoloogiamahukusega sektoritesse. Sessioonis analüüsitakse Eesti võimalusi siseneda suurema lisandväärtusega tootegruppidesse ning teha teadlikumaid sihtturgude valikuid. Lisaks keskendutakse sellele, kuidas meelitada Eestisse tehnoloogiamahukaid ja kõrge lisandväärtusega välisinvesteeringuid, mis toetaksid ekspordi kasvu.
Andmepõhine ja analüütiline toodete ja sihturgude valik on kriitilise tähtsusega, sest hästi kavandatud ekspordistrateegia prioriteedid aitavad suurendada eksporditulu, hoides samal ajal kulusid kontrolli all.

Pealkiri: Tehnoloogia hõlbustamas kodanikke ja otsustajaid: Digitaalsest osalusest AI võimalusteni
Sessiooni juhid: Keiu Telve, Jaanika Kingumets, Marko Uibu, Kaie Koppel, Rasmus Pedanik, Marten Lauri

Abstrakt: Arutelu eesmärk on avada, kuidas tehnoloogia toetab kodanikuks olemist, ühiskondlikku aktiivsust ja mõjutab ühiskondade kujunemist. Tehnoloogiline areng laiendab avalikku ruumi ning seeläbi ka poliitilist ja ühiskondlikku välja. Paneel kutsub kaasa mõtlema, kuidas tehnoloogia toetab kodanikke osalemisel ja otsustajaid kaasamisel? 
Ühiskonnaelus saab osaleda digitaalseid suhtluskanaleid kasutades: töötades vabatahtlikuna virtuaalvõrgustiku eestvedamises; kaugelt oma aega, oskusi või raha panustades, e-valides, aga läbi väikeste igapäevaste ja tihti virtuaalruumis asetleidvate žestide, mis juurutavad kuuluvustunnet (Kallio et al. 2020). Digitaalne osalus etnilistes virtuaalruumis on eriti oluline hargmaiste gruppide jaoks, aga see võimestab ka teisi ühiskonna osasid, kellel pole ametliku kodakondsuse käsitluse kaudu sõnaõigust (sisserännanud, varjupaigataotlejad, noored jne). 
Lisaks on kodanikke ja ühiskonna arengut toetamas tehisintellekti (AI) tööriistad, mis avavad uusi võimalusi ideedega töötamiseks. AI suudab esindada erinevate ühiskonnagruppide positsioone, toetada ajurünnakuid ja pakkuda andmepõhiseid lahendusi, mis aitavad potentsiaalseid lahendusi valideerida. AI-ga kaasnevad ka mitmed ohud: tehnoloogia võib süvendada kallutatust ja marginaliseerida teatud gruppe, eriti kui andmed või algoritmid pole piisavalt mitmekesised.
Koosloomelises interaktiivses arutelusessioonis otsime vastuseid küsimustele, kuidas kasutatakse digitaalseid võimalusi, et luua ja esitleda ühiskondlikku positsiooni, millised on tänased ja tulevikuvõimalused distantsilt ühiskonnaelus osalemiseks ning kuidas AI areng mõjutab valitsemist ja kaasavat poliitikakujundamist tulevikus. Arutelusessiooni toetab eksperiment AI-loodud persoonadega ning katsetame koosloomelist otsustusprotsessi kvalitatiivsete andmekogude põhjal.