Kodanikuteaduse projekt LibOCS

Kodanikuteadust mõistetakse kui kollektiivset tegevust, mille käigus saame me kõik panustada mõnda konkreetsesse teadlaste juhitud projekti. 

Eestis on kõige tuntumateks näideteks kodanikuteaduse projektidest erinevad loodusvaatlused (aialindude vaatlus, nurmenukkude levialade kaardistus, samblikuvaatlus jms); Tallinna Tehnikaülikoolist näiteks NordForski projekt “Ennustava politseitöö kriitiline mõtestamine”, kus kaasatakse  aktiivselt erinevaid osapooli andmetehnoloogiate mõtestamisel ja uuritakse erinevaid selleteemalisi algatusi.

Tallinna Tehnikaülikooli raamatukogu kui üks avatud teaduse edendajatest Eestis osaleb 2022. aasta jaanuaris alanud Erasmus+ projektis LibOCS: University libraries strengthening the academia-society connection through citizen science in the Baltics. 

Projekti eesmärgiks on algatada dialoog ja leida toimivaid lahendusi teadlaste, kodanike ja mäluasutuste töötajate vaheliseks koostööks ning kaardistada Balti riikide kodanike seotus kodanikuteaduse projektidega. Projekti käigus toimub mitmeid networkingu üritusi ülikooli akadeemilisele personalile, teadlastele, tudengitele ja raamatukogutöötajatele.

Täpsemalt saab kuni 2024. aasta juulini kestva projekti kohta lugeda LibOCSi kodulehelt: https://www.libocs.ut.ee/ 

 
Tulemusliku diskussiooni algatamiseks ja taustainfo avamiseks palusime kodanikuteadusega kokku puutunud teadlastel oma mõtteid meiega jagada.

Sel korral vestleb raamatukogu arendusjuhi Tuuliki Tõistega Tallinna Tehnikaülikooli Ragnar Nurkse innovatsiooni ja valitsemise instituudi kaasprofessor tenuuris Anu Masso.

• Millist terminit kasutaksid sina väljendi citizen science jaoks eesti keeles? (nt kodanikuteadus, harrastusteadus, huviteadus, hobiteadus vms)?
  
  Termin “kodanikuteadus” on päris hästi eesti keeles omaks võetud. Termin võib küll mõjuda veidi pikalt ja kohmakalt, kuid annab täpselt edasi asja tuuma: see on teaduse liik, mida on loodud läbi kodanike aktiivse osaluse või ainuüksi kodanike eestvedamisel.
  
  Näiteks “andmekodanikud” on inimesed, kes mõjutavad läbi oma andmekogumise ja -tekitamise tegevuste ühiskondlikke protsesse ning aitavad muutuste elluviimisel. Täpsemalt andmekodanike kohta saab lugeda raamatust “Kuidas mõista andmestunud maailma? Metodoloogiline teejuht” (toim. A.Masso, K.Tiidenberg, A.Siibak).

• Miks on sinu arvates kodanike kaasamine teadusesse vajalik? 
  
  Kodanike kaasamine teadusesse ning andmepõhisesse otsustamisse on hädavajalik, eelkõige meie tänapäevases maailmas, mis on andmetest tihedalt läbipõimunud.
  
  Kodanike kaasamise olulisus andmeuuringute seisukohalt on kokku võetud raamatus “Kuidas mõista andmestunud maailma? Metodoloogiline teejuht”. Raamatus on esitatud 10 postulaadist koosnev andmemanifest, mille üks olulisematest soovitustest rõhutabki, et andmemaailma kõige olulisem tööriist pole mitte teooria, andmeid omavad institutsioonid või taristud – mis on kindlasti ka olulised, vaid teovõimeline ja aktiivne andmekodanik ja andmetöötaja, kes alati kriitiliselt hindab oma tegevuse tagajärgi.

• Palun seleta, kuidas võiks kodanike kaasamine olla abiks sinu uurimisvaldkonna arengus?
  
  Minu enda uurimisvaldkonna arengus, mis keskendub ühiskondlikule andmestumisele, selle ühiskondlikele tagajärgedele ning ohtudele ja võimalustele, on kodanike kaasamine hädavajalik. 
  
  Ainult läbi teadliku ja teovõimelise andmekodaniku, kes hindab kriitiliselt enda kohta kogutavate andmejälgede vajalikkust ja teisalt osaleb aktiivselt andmete jagamises ühiskondliku hüve loomisel, on võimalik murda andmestumise negatiivset nõiaringi, kus andmestumine taastoodab ja legitimeerib ühiskondlikku ebavõrdsust.

• Kas sul on jagada mõnda positiivset või negatiivset kogemust seoses kodanike kaasamisega oma valdkonnas?
  
  Kodanike kaasamise üheks hiljutiseks suurepäraseks näiteks on Tallinna Strateegiakeskuse osalusel läbiviidav projekt Bicification, mille käigus jalgratturid jagavad oma liikuvuse andmeid, eesmärgiga parandada linna kergliiklusvahendite infrastruktuuri.
  
  Kodanike endi initsiatiivil on samuti alguse saanud mitmed ühiskondlikult olulised algatused, nagu näiteks COVID-19 pandeemia alguses nakatumiste statistika esitamine ja analüüsimine avaandmete vormis.

• Kas sinu arvates on kodanikuteadus Eestis nähtaval positsioonil? Mida saaks teha, et aidata kaasa kodanikuteaduse laiemale levikule?
  
  Kodanikuteaduse laiema leviku soodustamiseks on olemas juba mitmeid väga häid algatusi, näiteks Statistikaameti juba teist aastat korraldatav Andmepärli konkurss, millega otsitakse parimaid andmelugusid ja infograafikaid. Sarnased algatused pööravad tähelepanu andmekodanike algatustele ja väärtustavad neid ühiskonnas.

• Kas leiad, et teadlaste, kodanike, raamatukogutöötajate ja teiste mäluasutuste vahelisel koostööl võiks olla tulevikku? Kas see koostöö toetaks teaduse ja ühiskonna vahelise dialoogi ning teaduse arengut laiemalt?
  
  Kindlasti on koostöö eri asutuste ja kodanike vahel väga vajalik ning toetab teaduse arengut laiemalt. 
  
  Näiteks on praegu üheks oluliseks dialoogi teemaks eri tüüpi andmete kasutamine ehk Euroopa isikuandmete kaitse direktiivi (GDPR) rakendamine. Keskmes on eri osapoolte vahel kokkuleppimine ning ühiskondlikult konsensuse saavutamine, milliste andmete ja mis kujul kasutamine oleks ühiskonna hüvanguks. Näiteks mobiiltelefoni positsioneerimise andmete kasutamise osas on Eesti ühiskonnas kokkulepe olnud olemas, kuid andmekaitseseadusest tulenevate piirangute tõttu on piiratud andmete  kasutamise võimalused teadustöö tegemisel.

• Mida arvad järgmisest väitest: Kodanikuteaduse projektide uurimistulemusi saab kasutada kohaliku tasandi poliitika mõjutamiseks teatud valdkondades ning tagada teadlik panustamine erinevatesse jätkusuutlikku arengu aspektidesse. Kas sul on selles vallas kogemusi?
  
  Usun ja loodan, et see nii on.
  
  Suur tänu kaasprofessor Anu Massole arvamuse ja teadmiste jagamise eest kodanikuteaduse alal!

Kui said inspireeritud, siis kutsume sind jagama oma arvamust kodanikuteaduse teemadel vastates sellele lühikesele küsimustikule siin.

Koostaja: Tuuliki Tõiste

 
Tulemusliku diskussiooni algatamiseks ja taustainfo avamiseks palusime kodanikuteadusega kokku puutunud teadlastel oma mõtteid meiega jagada.

Sel korral vestleb raamatukogu arendusjuhi Tuuliki Tõistega Tartu Ülikooli makroökoloogia kaasprofessor Tsipe Aavik.

• Millist terminit kasutaksid sina väljendi citizen science jaoks eesti keeles? (nt kodanikuteadus, harrastusteadus, huviteadus, hobiteadus vms)?
  
  Eesti Harrastusteaduste Ühing on kokku leppinud, et kasutaksime mõistet harrastusteadus, kuid minu jaoks ei kata see erinevate citizen science algatuste võimalikke varjundeid. Vestlustes kasutame ka inglise keelest üks ühele ülevõetuna kodanikuteadust, koosloome teadust (tuletatud väljendist co-creation), rahvateadust. Selleks, et oleks lihtsam kommunikeerida, peaks tegelikult laiemalt nendest erinevatest mõistetest ning sisust rääkima. Pakun, et võiks teha laiema ringiga arutelu, et lõplikult kokku leppida, millist terminit eesti keeles millistel puhkudel kasutatakse, ning kas kõiki loodusvaatlusalgatusi peab alati nimetama teaduseks.
   
• Miks on sinu arvates kodanike kaasamine teadusesse vajalik? 
  
  Vaadates kitsamalt (loodus)teadlasena, siis saan öelda, et harrastusteaduse algatustes osalevad vaatlejad aitavad meil andmeid koguda sellises ulatuses, mida teadlane ise ei ole võimeline tegema, kuna see nõuab suurt aja-, raha ja inimressurssi. Teadlased ei ole üksi reaalselt võimelised sellist hulka andmeid koguma. Harrastusteadusalgatusele „Eesti otsib nurmenukke“ https://nurmenukk.ee/ eelnesid meil, Tartu Ülikooli ökoloogidel, väga konkreetsed teadusküsimused. Soovisime uurida maastike muutuste mõju elurikkusele. Andmete saamiseks palusime inimestel teha nurmenukuvaatlusi ja saime neid rohkearvuliselt igast Eesti nurgast. Juba geograafiliselt ulatuselt poleks teadlasel võimalik kõiki neid piirkondi ise külastada.
  
  Muide, ka sel aastal saavad kõik nurmenukke otsima minna ja neid uurida, kutsun üles kaasa lööma!
  
  Teine oluline põhjus kodanike kaasamiseks on ka loodushariduse ja keskkonna- ning looduskaitse teemade viimine laiema sihtrühmani. Alati ei pruugigi kaasamise põhieesmärk olla andmete kogumine mingile pakilisele teadlasi huvitavale küsimusele vastamiseks, vaid pigem inimeste loodusteaduseni viimine, et juhendada ja õpetada märkama ja jälgima loodust, liike või loodusnähtusi. Lisandväärtusena tulevad ka andmed.
   
• Palun seleta, kuidas võiks kodanike kaasamine olla abiks sinu uurimisvaldkonna arengus?
  
  Meie uurimisvaldkonna arengut toetab kodanike kaasamine juba eespool mainitud boonuste kaudu, milleks on pretsedenditud andmemahud ja nende geograafiline ulatus, samuti ka looduskaitselised ja loodushariduslikud nüansid. Lisaks näeme meie enda nurmenukualgatuse puhul (mis on nüüd kasvanud üleeuroopaliseks), et sellised ettevõtmised vähendavad mitte ainult lõhet teadlaste ja ühiskonna vahel, vaid toetavad koostööd nii valdkonnasiseselt kui ka erinevate teadusalade uurijate vahel. Meil on tänu algatusele avanenud mitmeid huvitavaid vaateid ja „uksi“. Näiteks oleme rohkem hakanud tegema koostööd sotsiaalteadlastega, avanes sotsioökoloogiline vaatepunkt: sotsioloogid uurivad, kes on need inimesed, kes kodanikuteaduse projektis kaasa löövad ja miks nad seda teevad, mida see muudab teadlaste jaoks ja mida ühiskonna jaoks laiemalt. Nurmenuku projektis alustasime koostööd Eesti Maaülikoolist Monika Suškevičsiga, kes on Eestis praegu üks juhtivatest teadlastest kodanikuteaduse projektide teemal. Erinevatest Euroopa riikidest on meil kaasatud 15-20 teadlast. Neist paljud osalevad esmakordselt koos kodanikega ellu viidavas projektis. Eelkõige areneb koostöö, teadlastevaheline suhtlemine, erinevate vaatenurkade avanemine.
   
• Kas sul on jagada mõnda positiivset või negatiivset kogemust seoses kodanike kaasamisega oma valdkonnas?
  
  Meie nurmenukualgatus on meile, teadlastele, andnud palju positiivseid emotsioone. Esiteks, vaatlustel osalevaid inimesi oli üllatavalt palju, mille tulemusena saime väga palju andmeid. Teiseks, osalevate inimeste tagasiside, sh näiteks koolide ja lasteaedade rühmadelt oli nii positiivne ja toetav, mis andis meile juurde palju energiat ja motivatsiooni selliste algatustega edasi tegeleda. Kolmanda positiivse aspektina nurmenuku-projektis tooks välja asjaolu, et vaatlejatel tekkis laiem huvi looduse vastu. Tagasisidest lugesime, et lisaks konkreetse ülesande täitmisele nähti veel ka näiteks linde, orhideesid ja teisi põnevaid liike ning märgati looduslike maastike muutusi.
  
  Negatiivsena tuleb aga märkida, et teadlasel on keeruline lisaks traditsioonilisele teadustööle eest vedada kodanikuteaduse projekti. Selleks, et tõmmata inimeste tähelepanu suures infovoos ühele teadusprojektile, ja veelgi enam, et saada inimesi nii kaugele, et nad midagi teeksid, on vaja teha väga palju turundus- ja kommunikatsioonitegevust. Teadlasel ei ole selleks aega, vahendeid ega ka spetsiifilisi oskusi.  Vahel tundub, et kodanikuteadust võetakse kui teaduse populariseerimist, mida peaksid teadlased tegema nö entusiasmist, oma vabast ajast ja ressurssidest, kuid tegelikkuses on sellise algatuse edukaks elluviimiseks vaja märkimisväärselt rohkem sisendit ning kommunikatsioonialast tuge, kui üks teadlane seda suudab.
  
  Osaliselt negatiivsena tuleb mainida ka täiendavat tööd andmete kvaliteediga. Kogutud andmed ei ole teadusprojektide ning -publikatsioonide hindajate silmis iga kord usaldusväärsed, kuna neid ei peeta võrreldavaks n-ö 'tavateadlaste' poolt kogutud andmetega. Seetõttu peab hoolega läbi mõtlema, kuidas tagada andmete hea kvaliteet, nii et neid saaks hilisemas teaduslikus analüüsis kasutada.
   
• Kas sinu arvates on kodanikuteadus Eestis nähtaval positsioonil? Mida saaks teha, et aidata kaasa kodanikuteaduse laiemale levikule?
  
  Lääne- ja Ida-Euroopa elanike teadlikkuse tase on erinev, meil on praegu vähem kodanikuteaduse algatusi ja traditsioone. Eestis on mõned tänuväärsed kampaaniad saanud traditsiooniliseks ja jõudnud laiema avalikkuseni, näiteks  Ornitoloogiaühingu veetavad linnuvaatlused, jt loodusvaatluste kampaaniad. Samas  ei ole enamik neist suunatud väga laiale sihtgrupile, kuna vaatlejal peavad olema vastavad eelteadmised, nt. linnuvaatluskampaaniate puhul peab ta suutma eristada erinevaid linnuliike. Sellised eeldused võivad aga teemaga varem mitte kokku puutunud inimesi heidutada ja ebakindlamaks muuta.
  
  Eesti Harrastusteaduse Ühing võiks teemat pildil ja lippu pidevalt kõrgel hoida. Inimesed vägagi erinevatest ühiskonnagruppidest on tegelikult valmis panustama, kuid sellele peab eelnema hea ja selge kommunikatsioon. Eestis on olemas hea potentsiaal, võrgustikud, kelle kaudu infot jagada ja üleskutseid edastada, näiteks kooliõpetajad, roheline kool, jms, kes omakorda saavad kaasata lapsi. Kõik need võimalused tuleks süsteemsemalt ära kaardistada, nii on ka teadlasel lihtsam kaasamisega alustada.
   
• Kas leiad, et teadlaste, kodanike, raamatukogutöötajate ja teiste mäluasutuste vahelisel koostööl võiks olla tulevikku? Kas see koostöö toetaks teaduse ja ühiskonna vahelise dialoogi ning teaduse arengut laiemalt?
  
  On tulevik kindlasti. Raamatukogude roll on kaasajal muutumas. Teadusraamatukogudel on traditsiooniliselt olnud teadus- ja õppetööd toetav roll. Aga ka rahvaraamatukogud võiks olla platvormiks, kus teadusinfot jagada, seminare teha; teadlastele võiks raamatukogu olla ka koht, kus saab teadusest üldisemalt rääkida, selgitada, mida tähendab teadust teha ja kutsuda üles teadustöö tegemisel panustama. Hiljem saab aktsioonis osalenutele näidata, mida kogutud andmetega tehti ja mida järelduste ja tulemustega veel edasi tehakse, tekitamaks dialoogi teemal, milline on teaduse võimalik roll ühiskonnas laiemalt.
  
  Raamatukogudes võiks olla repositooriumid, kus andmeid hoiustada. Andmetega tegelemine, sh andmehaldus ja (isiku)andmete kaitse, aga ka kuidas üldse kodanikelt andmete kogumine peaks olema süsteemsemalt korraldatud, ning ka see võiks olla üks raamatukogutöötajate võimalikke rolle teadusprojektis. Ka kodanikelt kogutud andmete hilisem hoiustamine ja säilitamine andmekogudes turvaliselt võiks baseeruda raamatukogude pakutaval taristul.
  
  Lisaks saavad raamatukogud aidata eestikeelse kommunikatsiooniga, nt abistada veebilehtede koostamisel ja ajakohasena hoidmisel. Kaasaja teaduskeel on inglise keel, aga laiema üldsuseni jõudmiseks on vaja terminoloogiat tõlkida ja kasutada. Terminoloogia loomine aitab kaasa emakeelse teaduskeele arengule.
  
  Loodan, et raamatukogud on lähiajal enesestmõistetav kodanikuteaduse võrgustiku osa.
   
• Mida arvad järgmisest väitest: Kodanikuteaduse projektide uurimistulemusi saab kasutada kohaliku tasandi poliitika mõjutamiseks teatud valdkondades ning tagada teadlik panustamine erinevatesse jätkusuutlikku arengu aspektidesse. Kas sul on selles vallas kogemusi
  
  Ma arvan küll, et uurimistulemusi saab kasutada otsuste langetamisel. Iga projekti puhul oleneb see muidugi esialgu püstitatud küsimusest ja eesmärgist. Kõik kodanikuteaduse projektid ei pea leidma väljundit poliitilistes otsustes. Aga tihtipeale saab uurimuse käigus ilmnenud indikaatorite abil  öelda, et mingis piirkonnas on toimunud näiteks maastiku muutused ja selle põhjal pakkuda kohalikele otsustajatele võimalust uurimustulemusi oma aruteludes ja edasistes tegevustes kasutada.
  
  Mul on kogemus, et kui poliitik või otsustaja on ise osalenud mõnes kodanikuteaduse projektis, siis on ta ka altim edasiste otsuste tegemisel kasutama kodanikuteaduse raames kogutud andmeid ja teadmisi.
  
  
  Tsipe Aavik on kodanikuteadusest ja nurmenukuvaatlusest pikemalt rääkinud ka intervjuus: „Citizen Science: Follow the steps of Charles Darwin and glimpse into cowslip flowers this Spring!“
  
  Suur tänu Tartu Ülikooli kaasprofessor Tsipe Aavik arvamuse ja teadmiste jagamise eest kodanikuteaduse alal!

Kui said inspireeritud, siis kutsume sind jagama oma arvamust kodanikuteaduse teemadel vastates sellele lühikesele küsimustikule siin.

Koostaja: Tuuliki Tõiste